Mhmh

Iida ütleb nüüd "jah" asemel "mhmh", väga ilmekalt ja peanoogutusega.

Läheb ropuks

"Läbi metsa voolab oja, ojas kalad hõbedased", teab Iida laulusalmi.
Eile räppis ta mulle siis oma uus variante.
Läbi - metsa - voolab - oja!
Läbi - metsa - pissib - pissi!!
Läbi - metsa - kakab - kaka!!!
Ja trampis õnnelikult jalgadega vastu maad.

Nojah, millalgi pidi see aeg ju tulema. Üritame siis püüdlikult mitte välja teha.

Aiandis

Käisime nädalavahetusel aiandis (umbes Ceres vms). Iida jooksis pottide ja lillekastide rõõmsalt ringi, kuni emme uusi aiandusvahendeid valis. Pärast käisime veel ühes pisemas aiakaupade poes kah. Iidale aiapoed meeldivad, sest need on suured ja ringi jooksmiseks on nii palju ruumi :)

Ta-daa!

Kui Iidale külaline ei meeldi, siis tuleb ta talle esikusse vastu ja teatab "TA-DAA!". Et nagu head aega! hakka astuma! või nii. Veidi julm, aga otsekohene.

Redel

Eile pesi Kati aknaid (mina ka natuke) ja Iida aitas: vehkis harjade ja paberitega, hoidis pesuvedeliku pudelit ja tegi end muul viisil kasulikuks. Jamaks läks siis, kui mängu tuli REDEL. Ei ole eriti mugav lae all kõlkudes välimisi aknaid pesta, kui laps redelist kinni hoides üles-alla hüppab :)

Pärast ronis Iida redelil üles-alla - tubli! - ja tõmbas endale ühe maha tõstetud akna kaela - oih!! Midagi ei juhtunud, isegi haiget ei saanud, ainult ehmatus oli suur nii tal kui meil. Õnnelik õnnetus.

Sokifetish

Iidale meeldivad sokid VÄGA. Ta sai vanaemalt kingiks kotitäie uusi sokke ning veetis siis terve õhtu nendega mängides: paari ladudes, värvi järgi sortides, neid paitades ja lutsutades, nendega rääkides. Lõpuks koostas meile SOKINÄITUSE!!!


Mäng jätkus järgmisel päeval, siis imetles Iida sokkide kummist mummusid ja lutsutas neid.


Ning muidugi läheb Iida nüüd õhtuti magama, UUED SOKID jalas.

Lihavõtted 3: väikesed kavalused

TEEB MÄNGUS SOHKI

Peitus käib meil korralikult "kordade kaupa", et mina peidan / Iida otsib, ja Iida peidab / mina otsin.
Aga Iida kipub alatult sohki tegema. Kui on tema kord otsida ja see hästi välja ei tule, siis käib ringi ja katsub meid armsalt ära moosida:
Emme palun ütle, kuhu issi kadus?
Iida tahab issi sülle!
Alatu, aga me ei lähe õnge.

EI MAGA
Iida magamamineku-vastastest nippidest saaks terve raamatu.
Kati: Iida, kas mina panen su voodisse pikali või lähed ise?
Iida: ei, ISTULI lähen!!!

TEEB NALJA
Lapsevanem: Kus issid käivad pissil?
Laps: (mõtleb) KÖÖGIS. (icicic)
Lapsevanem: aga kus emmed käivad pissil?
Laps: (mõtleb) VANNITOAS! särav naeratus)
ja on ise nii rahul.

PIKK LAUSE
No ntx selline, et Iida istub poti peal ja palub:
Issi, pane käterätik ka Iidale ümber, et Iidal ei oleks külm.
("ka" tähendab seda, et eelmisena panime külmahirmus jalga sokid)

Lihavõtted 2: väike Riina Suhhotskaja

Iidast saab hea võimlemistreener. Täna tegi ta mulle korraliku trenni. Jookseb ringi ja jagab käsklusi ja näitab kõike ette, nagu peab:

Nüüd hakkame koos sinuga jooksma!
Nüüd hakkame koos sinuga võimlema!
Nüüd hakkame koos sinuga hüppama!
Nüüd hakkame mürama!
Nüüd hakkame möllama!
Issi palun tule mölla ka!

Võimlemine on kohe päris võimlemine, mitte mingi nali.
Nüüd heidame pikali!
Paneme pea põrandale!
Pea põrandalt ära!
Nüüd tõuseme istuli!
Nüüd tõuseme pakili! (Iida sõna "põlvili" asemel)
Nüüd tõuseme püsti!
Jookseme teise tuppa!
Nüüd hüppame!
Hüppamine on ringis hüpeldes jooksmine, millest minul hakkas pea üsna kiiresti ringi käima. Lisaks oskab Iida hüpata kahe jalaga korraga edasi ja kahe jalaga kohapeal ringi.
Siis jookseme edasi-tagasi ühest voodist teiseni ja puudutame neid käega.
Nüüd jookseme teise tuppa!
Jookseme meeletu kilkamise saatel järgmisesse tuppa ja itsitame lõbusalt.
Nüüd jookseme kööki!

Lisaks hulk pisemaid harjutusi, nagu voodi peale pikali heitmine või külg-ees kõndimine.
Mingit looderdamist ei sallita, kohe tuleb issi palun jookse kiiremini! või kästakse hüpata korralikult, nagu Iida.
Nii jooksime-hüppasime-võimlesime täna kolmveerand tundi mööda kogu korterit.
Hea, et meil alumisi naabreid ei ole :)

Keerukamaid harjutusi proovime aeg-ajalt ka, täna "vähikäiku" ja käärjooksu.

Lihavõtted, 1

Tiiu & Mati käisid tallinnas ja majandasid lapsega kolm päeva. Stseen sellest:

vaikne laupäev, kell on pool 11 õhtul.
emme Kati nohiseb tugitoolis ajalehe taga.
mina nohisen arvutis Lapimaa pilte vaadata.
vanaisa Mati nohiseb internetis Alpide pilte vaadata.
vanaema Tiiu istub mornilt, pissipott jalgade ees, ja ootab, et Iida hädale tuleks.

aga Iida jookseb toas ringiratast ja kilkab:
õues ei ole pime!
iida ei lähe magama!
õues ei ole pime-ee!!!
iida ei lähe magama-aa!!!
iida ei ole väsinuuuuud!
ja särab vaheldumisi meie kõigi suunas nagu väike päike.

(jooksmine oli tegelt emme väljamõeldud nipp selleks, et lapsel enne magamist kakahäda peale tuleks... kui kõht kipub kinni olema, siis jooksmine aitab!)

Tulekahju vaatamas

Käisime Nõmmel ujumas - Iida oli väga tubli ja rinna alt toetatuna ta tõesti UJUB - ning tagasi tulles märkasin linna pool suitsusammast. Mõtlesin, et sõidame mööda ja vaatame, mis siis põleb.

Selgus, et tulekahju oli KALAMAJAS. Suits paistis üle terve linna Pääskülla välja! Põles (vist elaniketa) puumaja Vana-Kalamaja ja Soo nurga peal. Läksime autost välja ja näitasin Iidale, mis on tulekahju. Leeke enam peaaegu ei olnud, aga tossu küll. Vilkuvate tuledega politsei- ja tuletõrjeautod, maa peal ja redelil sagivad tuletõrjujad, voolikust purskav vesi ja kangiga laudu lahti lõhkuvad mehed, pealtvaatav rahvahulk ja mitme telekanali operaatorid, mitu väga korraliku tehnikaga fotograafi - saginat oli palju.

Püüdsin meenutada oma esimesi tulekahju-kogemusi. Mingid killud lapsepõlvest on meeles, aga mitte eriti teravalt. Kas mul seostus tulekahjuga rohkem põnevus või hirm? Kas ma kartsin seda kui hävitavat õnnetust või ootasin kui põnevat vaatemängu? Ei mäleta. Selge on, et inimestele meeldib suuri õnnetusi vaadata - ka praegu oli rahva hulgas elevil, õhetavate nägudega inimesi, ning fotokate-moblade plõksijaid oli kümneid ja kümneid. Ning meie jõudsime kohale ju alles siis, kui leegid kustunud ja põhiline "etendus" läbi...

Iidale püüdsin ma sellest tulekahjust jätta küll võimalikult neutraalset muljet. Et maja põleb ja see on halb, aga tublid tuletõrjujad kustutavad põlemise ära ja see on hea.

Iida seepeale tuli koju ja teatas emmele uhkelt, et nägi ilutulestiku autot.

Maal

Suurel Reedel käisime Iida & Kati & Tiiu & Matiga Sõrves. Igaühel oma töö: Kati riisus õue, Mati kaevas kraave ja keetis kohvi, Tiiu kantseldas Iidat ja mina hulkusin metsas. Ilm oli varakevadiselt päikeseline. Aga kevad on alles noor - suurem pori on õuemaalt küll kadunud, ent tiik on ikka veel jääs ning ploomipuude all on alles isegi paar lumehange-jäänust.

Lapsele muidugi meeldis, eelmise suve maa-rõõmud tulid ilusasti meelde. Koristas koos emmega puuoksi, kärutas käruga, vaatas onu Reinu traktorit, tegi kutsu Kustile pai, mängis liivakastis, plätsis poriloikudes ja jooksis niisama ringi. Magas üle tüki aja jälle kärus ning sõi koos meiega lõkkel küpsetatud vorsti. Õppis ära, et kuusepuudel on talvel ka okkad peal, aga "harilikel puudel" ei ole. Maal on lapsel ikka tore olla, saab oma käega koera käppida ja värskes õhus süüa!

Ja mina ise tegin soos käies oma elu esimesed "linnupildid" - kaks sookurge tõusid lendu mulle nii lähedasest lagendikuservast, et sain nad veel kaadrisse. Lähedale neile ma minna ei saanud, sest minu ees rahmeldas kevadist energiat täis hundikoer, kes tormas loomaradu pidi edasi-tagasi ja hüppas igasse kraavi sisse nagu pisike pomm.

Kodus

Meie päris-lapsehoidja on puhkusel, tänane asendus-lapsehoidja haige - hoiame Iidat Katiga vaheldumisi ise. Väga tore on, ehkki minu tööle mõjub halvasti, ja Iidale endale ka meeldib.

Hommikupoole käisid Kati ja Iida mere ääres mängimas ja luiki vaatamas. Luiged tegid kukerpalli ja Iida pildus kühvliga liiva.

Õhtul oli meil peitusemäng Iida reeglite järgi. Mina pidin kiikuma kiiklambal, roheline tigedik-konn peas - Iida kontrollis väga rangelt, et mul oleks mõlemad käed lamba "lenkstangil". Siis jooksis Iida kuhugi peitu ja mina pidin ta üles otsima, tulemuseks õnnelik kiljumine. Õnneks ei oska ta ennast veel eriti korralikult ära peita, nii et leidmise-osa tuli mul endal "huvitavaks" teha. Hiirvaikselt olla oskab küll! Siis kiikus Iida korraks ise lambaga, ja seejärel algas kõik otsast peale.

Õhtul vannist tulles luges Iida hoolikalt oma sõrmed ja varbad üle. Alguses ühe käe/jala kaupa, siis kahel käel/jalal korraga, ja lõpuks minul endal ka. Ta sai enamasti kenasti hakkama ja luges kuni kümneni välja, aga mõnikord läks segi ja hakkas kusagil otsast peale. Nii tuli korra välja, et Iidal on üks... kaks.. ... seitse... eee... üks.. kaks... kolm varvast! Teatas mulle loenduse tulemuse ära ja vaatas elevil näoga otsa, et mida ma selle avastuse kohta arvan. Mina palusin uuesti lugeda ja siis tuli jälle kümme välja.

Tõin eile Stockholmist rootsi "polaarleiba" (polarkaka). Armastus selle ja rootsi kõva (vällagrad) juustu vastu on meie pere lõiv Kati skandinavismusele. Selgub, et Iida jagab meie maitset täiega, ta pani nahka poolteist kaka-lõiku. Tubli tüdruk, teab, mis hea on!

Vajutab nupule

Kui miskipärast on vaja vajutada mingile nupule, siis peab seda vajutama just Iida.

Kill-koll ahjus (mikrouuni eestipärane nimetus) söögi soojendamine käib nii, et
- Iida nõuab end lapsevanema sülle
- Iida sikutab kill-koll ahju ukse lahti
- lapsevanem sisestab toidu ahju
- Iida virutab ukse pläraki! kinni
- Iida vajutab kollasele nupule (1 või rohkem korda)
- .... oodatakse veidi ... Iida kommenteerib tegevust... "nüüd vajutame kaks korda rohelisele nupule"
- Iida vajutab palve peale kaks korda rohelisele nupule
- Iida sikutab kill-koll ahju ukse lahti
- lapsevanem eemaldab toidu ahjust
- Iida virutab ukse pläraki! kinni

Liftinuppu vajutab - Iida. Laelambi paneb põlema - Iida. Makinuppu vajutab - Iida (mitte alati, aga.) Isegi korteriukse luku nuppu keerab - Iida.

Õnneks ei ole tal sama kommet autoga sõites :)

Et siis veel keelenäiteid

Seekord lihtsamad, ilma grammatikata.

"Tigedik konn, tigedik konn, tige tige tige tigedik tigedik konn konn konn."
Iida arvab, et ta pehme roheline konn on tige.

"Issi, emme, issi emme issi emme".

Nii et sõnade ohter kordamine lihtsalt selleks, et ise nende kõla kuulda.

Iidal on oma telefon - ilma SIM-kaardita, aga numbreid saab trükkida.
(Pmst peaks saama ka 112 helistada.)
Selle mängu nimi on "üks üks üks" või "kaks kaks".
"Iida tahab kaks-kaks-kaks teha" tähendab "palun telefoni."

Naiste maitse

Ma arvasin koolipõlves, et kuna "Helisev muusika" plikadele ja lalla õpetajale nii hirmsasti meeldib, siis peab see üks imal ja tobe värk olema. Ja arvasin nii siiamaani.

Nüüd tegid Tiiu&Mati Iidale sellest muusikalist "best of" popurrii. Iidale meeldib! Istub ja vaatab ja elab kaasa: plaksutab, noogutab peaga, ümiseb mõnd viisijuppi, kommenteerib "nüüd lapsed lähevad tudule ära" ja "aga üks laps väsis ära ja teine võttis ta sülle". Ja mulle ka meeldib, täitsa toredad laulud on! Vaatan ja ümisen kaasa.

Kati kommis, et kuna ma suutsin lapsepõlves selle ja teise sarnased naistekad (nt Love Story) endast piisavalt kaugele jätta, siis jäi mul nende suhtes korralik mehelik vastikustunne tekitamata. Ning et nüüd lööb see siis välja selles, et mul on muusika ja kirjanduse suhtes "naiste maitse". Nojah, ma arvan tõesti, et parim viimase paari aasta jooksul loetud raamat oli Bridget Jones's Diary :)

Identiteet leitud

Emme: Iida, kas sa oled issi pisikene kullakene?
Iida: Ei ole.
Emme: Aga Iida, kes sa siis oled?
Iida: Laps.

See arvamus ei ole küll väga püsiv - kui on vaja mõnd lolli tegu õigustada, siis võib Iida tigedalt põrutada "Ei ole laps! Titt olen!".

Labidaga tudule

Päevane uneraas.
Miks just labidaga? Pole aimugi.

Jäljendab

Andry ütles, et laps hakkab jäljendama.

Tartus tegi vanaisa kodus sporti - tõstis hantleid (tahab teine Matterhorni otsa ronida!!!). Iida tegi järele ja tõstis kõrval oma hantlit - maitseaine-uhmri nuia.

A jäljendavad lapsed ju kõik ja kogu aeg, kuidas nad muidu õpiks. Alguses on see matkimine ju suisa reflektoorine, vastsündinu "tikutopsi-refleks" on sama mis vanema "näitan keelt - laps näitab vastu". Seda tuleb lihtsalt teadlikult ära kasutada. Iida sodib põranda täis - toon lapi nii endale kui talle - ja kui mina hakkan nühkima, siis hakkab tema ka.

Mängud

"Taakon sööb". Lego krokodilli-konstruktorist "draakon" või selle pea ajab lõuad laiali ja võtab midagi hammaste vahele - jänku jala, minu särgi / nina / kõrva, Iida näpu... siis paneb draakon lõuad kokku ja teeb ampsti! Iida opereerib draakonit ja kommenteerib: nüüd on Taakonil kõht tühi... nüüd Taakon hammustab issi pead... nüüd on Taakonil kõht täis!!! ja itsitab lõbusalt.

Peitus. Õnneks ei ole Iida veel eriti osav peitja ja ei oska hinnata, kui hästi-halvasti teda näha on. Aga laps leiab endale kodus kõikvõimalikke pragusid, kuhu vanemad vaadata ei oska. Ja pikka aega hiirvaikselt olemine tuleb tal hästi välja!

Põgenemine ja tagaajamine. Siin ei ole vaja isegi päris tagaajamist - piisab vaid sellest, et Iidat ähvardava pilguga vaadata ja tema suunas pool sammu teha - laps jookseb õnnest kiljudes korteris ringi ja naerab laginal. Varitsemine, uksenurgast piilumine ja ootamatud kiired liigutused lapsevanema poolt teevad mängu veel lõbusamaks.

Karumõmmid tudule. Viis karumõmmi pannakse emme-issi voodisse magama, äratatakse üles, aetakse nendega juttu ja kommenteeritakse kogu tegevust.

Kuigi Iida räägib mängides palju, arvan ma, et palju mõtteid jääb ikkagi välja ütlemata. Ma küsisin draakoni-mängu ajal nii muuseas, et mida draakon sööb, ja Iida vastas silmapilkselt "putru", nagu oleks tal see ammu teada, lihtsalt ta ei olnud sellest veel rääkinud.

Keel

Iida kõne on nii korralik, et sellest pole juba ammu midagi kirjutada. Koostab pikki (üle kümne sõna) liitlauseid, kõik käänded-pöörded paigas, lihtminevikku kasutab pidevalt. Kõige hämmastamav on rõhumäärsõnade pidev ja õige kasutus - tegelikult ei ole neid "ikka", "samuti", "jälle", "juba" sorti lisandusi ju keelde vaja - aga laps muudkui ütleb "Iida KA tahab putru" (ehkki palju sagedamini kõlab see lause hoopis "Iida ka tahab MOOSI"), "Issi, palun pane uks jälle kinni" jne.

Naljakad on hetked, kus laps mõne täiskasvanutelt kopeeritud fraasi oma laulva intonatsiooniga "ette mängib". Eile mängisime krokodilli-konstruktoriga, Iida surus mingi vastupunniva tüki jõuga õigesse kohta ja siis kommenteeris "OI kui RASKE see OLI".

Kõne järgi võib tõesti öelda, et kahe-ja-poolene on juba päris inimene valmis.

Magamajäämise trall

Iida (emmel süles, kisades): "Mina tahan! MINA TAHAN!!!"
Emme (rahulikult ja leebelt): "Aga kallis Iida, MIDA sa siis tahad?"
Iida (veidi leebudes): "Ei ütle!"

Et siis õhtune uinumine on meil ikka üks rist ja viletus. Tartus olla laps ka mõnikord kella üheni üleval olnud - Tiiu ütles, et muidu on kõik asjad korras ja saab hakkama, aga vot last õhtul voodisse ei saa.

Pere-elu keerab see jant mitutpidi segi. Esiteks läheb selle alla vanemate väärtuslik õhtune omaette-olemise aeg. Tahaks midagi arvutis nikerdada (praegu ntx Lapimaa matka päeviku masinasse tippida...), aga ei saa - Iida nõuab kahe vanema täit tähelepanu. Teiseks, kui laps lõpuks tudule saabki, siis on Kati kord tujust ära olla ja nurgas nohiseda - ta on veendunud, et Iida magama-jäämise-vastane jonn on puhtalt minu käest õpitud... eks tal ole õigus kah :(((

Kapiküsimus

Kas Iida tohib oma riidekapis olevate riietega mängida?
Mina arvan, et jah.
Kati arvab, et ei.

Kati arvab "ei" sellepärast, et nii tekib palju segadust. Iida küll omast arust "korrastab" asju, näiteks laob kõik sukkpüksid voodiäärele "kuivama", aga tulemus on ikkagi see, et suurem osa kapi sisust on mööda tuba laiali. Mina jälle arvan, et lapse riidekapis peaks olema nii vähe asju, et nende tagasipanemine ei tohi probleem olla... ja et OMA riietega mängimine ei ole probleem. Meie kappide kallale ei tiku Iida iialgi, ehkki need on samuti madalal ja tihtipeale lahti.

Õige oleks muidugi suunata last nii, et ta oma riided kappi alati tagasi paneks. Aga sellega pole me siiani hakkama saanud. Nii ongi nii, et kui Kati kodus, siis ei tohi riietega mängida ja kui mina kodus, siis tohib. Iida teab seda hästi ja seletab meile aeg-ajalt (ise kapi juures seistes): "Emme ei luba iietega mängida. Aga issi lubab."

Eile sai Iida hakkama sellega, et tõstis kapi tühjaks ja siis puges sinna ise sisse. Ta mahub sinna võrdlemisi täpselt, nii et vaatepilt oli veidi ehmatav. Palus veel, et ma uksed kinni paneks, ja siis me mängisime tükk aega mängu "issi paneb kapiuksed kinni - Iida lükkab kapiuksed lahti ja itsitab lõbusalt - Iida palub uksed uuesti kinni panna". Pärast puges ta vaheldumisi ülemisele ja alumisele riiulile. Klaustrofoobiat (kinniste ruumide kartust) tal igatahes ei ole! Minul endal natuke on.

Taas Tallinnas

Vastutustundetud lapsevanemad käisid nädalakese väljamaal puhkamas ja Iida oli jälle Tartus. Läksin talle sinna järele (järgi?) ja jälle on tunne, et laps on kümne päevaga paar kuud vanemaks saanud: suurem, tublim, targem.

Iidal oli hea meel mind näha. Ütles "iss-iss" ja pani käed ümber kaela. Igatses emme järele kah ja tuli heameelega Tallinna ja on nüüd siin õnnelik.