Hommikune buss

Viisin Iida lasteaeda, võtsin fotoka näppu ja läksin jalutama. Ja ennäe, kes jalgu jäi...

Arvutikoolitus

Iida esimene Photoshopi tund. Iida juhendas ja mina joonistasin. Mummud, kastid, lõpuks köögiviljad. Nummi pirn, eks?

Paberile joonistab Iida kah. Vesivärvidega ta rohkem sodib, aga pliiatsiga valmivad täiesti asjalikud taiesed. Tuleb ta ikka sellesse KUMU kunstringi panna :)

Vägivaldne patrioot

Eile lubas Iida mulle peksa anda, kui ma piisavalt kärmelt talle kalli ei tee.

Nädala eest ütles keset müramist "sinimustvalge on eesti lipp".

Lasteaia huvitavad mõjud.

Autohuvi

Iidat huvitavad inimeste autod. Astub juurde, ajab pea ülbelt kuklasse ja küsib ilma mingi sissejuhatuseta: "kas sul auto on?". Kui jah, siis läheb edasi "mis su auto nimi on?" "mis värvi su auto on?" ja nii edasi.

Eile tõlkisin neid küsimusi inglasest Markile. Iida ei saanud aru, et Mark ei räägi eesti keelt, nii pidin mina tõlkima Markile nii küsimuse kui ka tema enda vastuse. Mark siis hääldas püüdlikult "mootorratas" ja "punane, hele punane". Tuli välja küll :)

Täna pidi vanaema Tiiu meenutama, mis värvi bussiga nad Tartust Tallinna tulid.

Nii on meil Iidal tuttavate autopargist juba päris hea ülevaade.

Öised õudused

Taas jamad tuttuminekuga. Iida mitte ei vaidle magamaminemise kui sellise vastu, vaid kasutab keerukamaid taktikaid. Seletab, et uni ei tule silma; leiutab igasugu asju, mida tuleb kindlasti enne magamist ära teha; tahab juua, süüa, pissile, uuesti juua, süüa, pissile; koristab ülipõhjalikult oma asju; palub õrnalt sülle; ja on nii üleval kui üleval. Kui voodisse saab, siis ikkagi ei maga ja tegeleb tundide kaupa millegagi. Kell on kaksteist, tuba pime, laps üksi voodis - ja laulab, seletab, arendab omaette mingeid monolooge.

Umbes üle päeva viskab kas Katil või minul kopsu üle maksa ja me käratame talle peale. Endal on pärast niiii halb tunne. Aga mis teha.

Hommikul on laps muidugi välja puhkamata ja rampväsind, lamab nagu jahukott süles ja ei reageeri.

Ühesõnaga, laps on täpselt sama loll kui ma ise.

Kadripäev

Lasteaias tuleb kadripäev. Tüdrukud on kadrid - ilusad ja valged. Kati lubas midagi leiutada. Ma ise olen lapse kenasti riietamisel küll täielik null. Mis tähendab, et sinisetriibulised sukad ja roosamummuline kleit ei sobi kokku???

A-Z

Laps on hakanud uurima sõnade algus- ja lõputähtede kohta. "Mis tähega algab sõna POISS alguses" "Mis tähega LAMP lõpeb?". Ja küsib nii kogu aeg. Ise vastab ka, kui teab. Ainult alguse ja lõpu ajab segamini. Arvab, et Poiss algab S-iga ja lamp P-iga.

Isadepäev

Lasteaias oli isadepäeva kontsert/pidu. Isad käsutati kella üheksaks kohale, neile riputati paberist lipsud ette, lauldi ja loeti luulet, anti putru ja piima. Oli väga pidulik.



Isad ise. Mitmed räägivad võõramaa keeltes. Ühe käest küsisin, et mis keel; ütles, et rootsi; minu kõrv pidas seda kinnise suuga pominat mingiks taani/saksa segumurdeks. Ja - keskmine isa on umbes minuvanune (36), noori lapsevanemaid peaaegu pole. Kadriorg?

Iida oli "kontserdil" vait kui sukk. Ühe luuletuse luges ta mulle üleeile kodus selgelt ette - omal algatusel - aias vaid vahtis häbelikult ringi. Hiljem läks müramiseks, siis oli tal juba tuju parem.

Sodimenüüd

Käisime eile Kadrioru restoranis ja täna Järve Selveri itaalia/jaapani sööklas. Mõlemas anti Iidale laste menüü, millele sai joonistada. Tõeliselt hea mõte! Laps ei malda ju tund aega niisama istuda, ja joonistamine on hea rahulik aja veetmise viis. Lisaks on põhimõtteliselt tore, kui söögikoht oma lapsesõbralikkust sedaviisi välja näitab.

Huvitav, kus seda veel tehakse? Muidugi võib ka ise paberi ja pliiatsid kaasa võtta. Aga eks keeta ja küpsetada võib ka ise...

Kunstimuuseumis

Käisime KUMU-s BBC loodusfotode näitust vaatamas. Iida tõttas saali lootuses, et kevadel nähtud õhupallidest maja on veel alles. Aga ei olnud! Nuhkisime kõik nurgatagused läbi, kuid õhupalle polnud seal mitte. Pärast sellist pettumust ei tulnud ka näituse vaatamisest suuremat välja. Nägime korralikult ära vaid paar elukapilti - et karumõmmi poeg ja öökull ja rebane -, ülejäänud seinad lihtsalt jalutasime läbi.

KUMU ise meeldib Iidale küll. Seal saab kaldteedel lipata ja inimesi vaadata. Minul oli ka hea: igasugu tuttavaid vooris mööda ja ma sain kõigile jätta mulje endast kui kultuurihuvilisest ja usinast lapsevanemast.

Kevadega võrreldes on KUMU arenenud, nimelt on riietehoidu tekkinud (laste) riiete vahetamise pink. Miks vaid üks pink, mitte kaks ega rohkem - kumu seda teab! Aga sisse saab endiselt vaid tagauksest. Arhitekt oli ilmselt pede.

Kõik inimesed pole võrdsed

Iida (itsitades, keset suurt müramist): Issi, ära kiusa mind!
Issi (kah itsitades): miks?
Iida: Last ei tohi kiusata!
Issi: aga kas emmet tohib kiusata?
Iida: ei tohi!
Issi: aga sõbranna Triinut?
Iida: ei tohi!
Issi: aga Mia-Erikat?
Iida: ei tohi!
Issi: aga vanaema Tiiut?
Iida: eee... ei tea.