Hambaarstil - KÄIDUD!

Iida ühes purihambas oli pirakas auk. See lapiti eile Maxillas kinni. Üks pisem auk on veel, see tehakse korda kolme nädala pärast.

Tervis tagasi, kommid asemel

Iida on enam-vähem terve. Nädalavahetuse oli vanaema Maimu juures puhkusel. Meie kasutasime aega logelemiseks ja käisime ühe (1) korra väljas söömas.

Homme läheme hambaarsti juurde ja siis perearstile. Ülehomme ehk lasteaeda.

Haiguse kõige kurjem tulemus on kommisöömise harjumus. Kes siis haigele lapsele midagi keelab, eks! Ja nii need kommid lapse kätte said. Nüüd tuleb hoolega trenni teha.

Haigus, haigus, haigus

Iidal on nüüd viies haiguspäev, minul neljas. Palavik kõlgub meil mõlemal 37 esimeses pooles. Minul käis vahepeal 39.5 peal ära - see oli küll vastik. Ilusasti on alles ka köha, nohu, väsimus ja uimasus.

Me mõlemad oleme haigusest tüdinud ja see annab tunda. Esimestel päevadel oli Iida imehea haige, võttis rohtusid ja allus korrale. Praeguseks on tal meiega kodus täiega igav hakanud, headus on asendunud totaalse jonnimisega. Mismõttes sööma? pesema? nohurohtu? jalavanni? Närige muru, kallid vanemad, mina ei kavatsegi teie nõmejaid korraldusi täita! Jutud tervekssaamisest enam ei toida - no ma olen ju päevade kaupa neid tilku ja tablette võtnud ja ei ole terve veel mitte.

Selgub ka, et me ei oska haige lapsega mängida. Mina olen Iidat seni lõbustanud liikumismängudega: kull, peitus, tagaajamine. Veeretame palli või rõngast, hüppame madratsil, laseme liumäest alla. Haige lapsega nii ei tee. Aga "paneme mõmmile uue särgikese selga" sorti mänge me lihtsalt ei valda. Lõputult joonistada või värvida ka ei jaksa. Telekas, appi...

Telekas õnneks appi siiski ei tule. Multikaid Iida (eriti) ei vaata. Aga mitu tavalist lastesaadet nädalavahetuse jooksul telekast tuleb? - NULL. Jah, mitte ükski teleprogramm ei näita mitte kordagi nädalavahetuse jooksul mitte ühtegi lastesaadet, usu või ära usu. On vaid sisseostetud multikad ja koguperefilmid. Isegi tweenie-põngerjate sorti tõlgitud programme ei ole. Ma-sen-dav. Või siis mitte.

Kati majandab kogu peret - käib poes, teeb süüa, annab rohtu ja vajadusel peksa. Mulle pani just unerohutableti arvuti kõrvale. Sest jah, kogu haige-olemise juures on nii Iidal kui minul alles õhtuse energiapuhangu fenomen. Tänagi: Iida oli terve päeva loid ja kurb ja väsinud, aga õhtul kell üheksa hakkas kilkama ja ringi jooksma. Ning minul on magamisega jamad. Nii et esimene kord elus tuleb une toetuseks tabletti võtta.

Haiged

Iidal 38.7, minul 37.8. Ainult Kati on terve.

Iida oli terve päeva voodis või süles. Tal oli vist tõesti paha, sest ta lihtsalt lamas teki all ja ei teinud ega tahtnud mitte midagi. Distsipliiniga on lood korras... saaks haigusest ka jagu!!!

Kasvab tasapisi suuremaks

- Iida sai endale päris oma laua. Tõime Sõrvest tema pisikese tooli ka ära. Nüüd on tal koht joonistamiseks ja niisama nikerdamiseks.

- Iidaga ei saa enam uudiseid vaadata. Ta jälgib ja saab aru. "Miks sai viisteist inimest surma?", küsib laps. Mida sa vastad? Paned kinni selle kasti, mis toob surma ja vägivalla koju kätte.

- Vanaema Maimu kinkis Iidale nukumaja. Issi pani selle kokku. Iida täitis maja koheselt autodega ja teatas, et on uhke GARAAZH.

- Eile võttis voodisse raamatu kaasa ja hakkas hämaras selle kaanelt tähti lugema. Prillid... siit me tuleme???

- Nõuab tihti, et just tema astuks esimesena uksest sisse, välja, teeks ühte või teist. Mulle meeldib.

- Nurub. Läheme poodi, ostame kommi!

Ja on üldiselt mõistlik ning väga armas laps :)

38.2

Käisime juuksuris, Stockmannis söömas, kolmes mööblipoes, korraks uues lumelinnas ja Ootsingute kambaga Maiasmoka kohvikus. Kohvikus oli Iida nii loid, et hakkasin muretsema. Kodus kraadisin - 38.2.

Iida tuli sülle, tegi nukrat ja väsinud nägu. Panin talle teki peale, hoidsin, Kati andis paratsetamooli. Õhtuks oli laps taas päris terve moega. Eks hommikul näeb.

Müts

Müts maha lapsevanemate ees, kes on suutnud oma lapsele korraliku distsipliini peale suruda! Meie ei ole sellega igatahes hakkama saanud. Samas oleme näinud küllalt lastega peresid, kus tatikad on võimu täiesti enda kätte haaranud. Nii et oleme umbes "keskmikud".

Õnneks on Iida suht mõistlik tütarlaps, pikka jonni ei aja ja enamasti kuulab ta täitsa kenasti sõna.

Iida tutvus robotitega

Minu töö juures. IT Kolledži robotiklubi käis meil oma saavutusi tutvustamas (no ja meiega tutvumas kah). Võtsin Iida kaasa ja näitasin talle ka. Robotid meeldisid. Sõitsid ja surisesid, mängisid palli ja sumot (vt klubi lehelt).

Lisaks sai: kapist palju jäätist, kokkupõrkest MartOruaasa lapsega ilusa sinika, ja tädidele meeldida. Iida võlub täiskasvanud oma avala käitumisega täiesti ära. Ühelt koristajatädilt tabas ta küsida "aga tädi, miks sul ühte hammast ei ole?". Tädi oli õnneks venelane ja ainult naeratas seepeale veel malbemalt.

Melodraama, järgmine osa

Eile õhtul sai küll nii tantsu kui pisaraid. Kell üheksa saabus Iidal tõsine elevushoog, tormas ringi ja kilkas täiega. Muidugi ei tulnud pärast seda mingit und. Küll aga tuli igasugu stseene. Ahastav laps nutmas voodi ääres "ei taha voodisse... mina EI OLE VÄSINUD... ääääää..." Itsitav, tantsu keerutav Iida meid ära võlumas... Iida ja Kati õnnelikult voodis kudrutamas...

Tegin pilti (kahju, et videokaamerat polnud). Pärast iga klõpsu tuli Iida pilti vaatama. Ahastav nutt asendus sekundi jooksul uudishimuga, laps kõkutas naerda ja itsitas fotokast iseenda haledat kuju nähes. Siis jooksis taas voodi juurde ja sekundiga oli nutt taas lahti. Äääääääääääääääääääääääääääääääää!!!!!!

India melodraama

Iida tuttuminek on nagu India seebiooper. Nuttu ja naeru, kilkeid ja pisaraid, laulu- ja tantsunumbrid, lõpuks õnnis vaikus.

Täna siis...
- kikupesu & riidepanu said tehtud suht kärmelt, ehk küll pisike jonn käis siingi.
- siis hüppas Iida rõõmsalt emme juurde voodisse, et tema tudub täna siin!
- issi saabumine sai vastseks nördimuse. tema, hea laps, tahab magama jääda, aga nüüd mingi onu tuleb ja segab!
- vaheldumisi emmele, issile, Iidale pai tehes läks see jonn üle...
- ... ja juba tormas laps täiel hool üle toa köögi poole. no kui lollid vanemad magada ei lubata, siis on täiesti seaduslik müramise aeg ju!
- ok, issi sai lapse kätte. jooksmise lõpp tänaseks.
- a siis seisis laps risti oma voodi ette, aas käed laiali ja naeratas mulle superülikavalalt. tema, näete, seisab siin ja mingi issi teda sealt ei liiguta. issi, teie käik palun?
- issi istub põrandale maha ja põrnitseb vastu. ei käi.
- laps nihkub kikivarvul voodist eemale, mänguasjade poole. ise piilub mind, muigab. noh, issi, millal närv üles ütleb?
- laps krauh sülle, aitab jamast! hakkame hoopis laulma.
- Iida tänane soovilaul: "Kalle Kusta ostis uue lehma".
- paari salmi peale (lehm, orav, notsu, pesumasin) vajub väike tibu ära. silm pilukil, pea norus. nii, nüüd voodi!
- laps vajub nii aeglaselt, nii aeglaselt voodi suunas. nagu tükk sülti. ei saa patja kätte, ei saa voodi äärest üles... pole hullu, aitame..
- lõpuks on laps 100% ulatuses voodis, lukk kinni, ähh, puhh...
- ... aga voodist kostavad kahtlased PÕNTSUD.
- ... ja üle voodi ääre piilub kellegi ärgas silmapaar. mis, magama, kes?
- ähh, mul savi, ütleb issi ja kaob toast.
Voodist kostab ärgast laulujorinat. Jorin läheb üminaks. Viisil "Selle peale vanad eestlased võtsid üks naps". Siis "Puhu, tuul, ja tõuka paati". Issi ja emme kuulavad ja itsitavad.
- Ja lõpuks laps magab.

No hää küll, pisaraid seekord peaaegu et ei olnud.

Martini sünna / Kidszone

Martin kutsus Iida ja veel paar tatikat enda sünnipäevale Kidszone mängukeskusesse. Võimas. Suur saalitäis möllavaid lapsi turnimas, tormamas, hüppamas ja hullamas.

Kartsin, et Iida ehmub ja hoiab end minu ligi, a vastupidi - ta unustas mu olemasolu kohe ja veetis enamuse ajast kusagil mängutoa sügavustes.

Tore oli see, et suuremad lapsed aitasid väikeseid. Kui Iida mingist trepist või liuteest üles ei saanud, siis andsid suuremad poisid talle kätt või julgustasid.

Sünnipäevast kui -peost- küll suuremat asja ei saanud. Paar korda käidi kooki söömas ja õnne soovimas, aga muidu toimetasid lapsed igaüks omas tempos eri vigurite peal. Emmed-issid olid kah rohkem omaette. Kes utsitas oma titte, kes musitas meest. Aga kõigil oli vist hea. Ja lastele jäi see päev päris kindlasti meelde :)

Riidepoes

OKAÏDI lasteriiete kauplus Ülemistes andis meile 900 krooni eest 7 uut riidetükki. Kleit, püksid, erinevaid särke. Me polnudki Iidale tükk aega riideid ostmas käinud! Iida käitus eeskujulikult ja lasi endale asju selga proovida. Tubli tüdruk!

Piduriided läksid kohe selga, sest õhtul oli Martini sünnipäev.

Snoopyl

Viimsi huvikeskuses Snoopyt vaatamas. Snoopy on muusikal, esitajaks kohalik hobiteater, reklaamirosinaks Lenna Kuurmaa. Aga reklaami pole vajagi; tüübid mängisid hoo ja mõnuga, laulsid ja tantsisid ja tegid nalja, lausa lust oli neid vaadata. Saal oli lapsi täis, enamik muidugi Iidast palju vanemad.

Iida kannatas välja ligi kolmveerand tundi, siis hakkas igav. Talle meeldis küll, aga ühel hetkel sosistas ta, et enam ei taha. Tubli! Saalis rääkis minuga sosinal ja seisis mu süles püsti, et paremini näha.

Pärast jooksis huvikeskuses ringi ja võitis mitmesuguste tädide südameid. Üks tore vene vanaema (kelle lapsed olid juba enne meid välja palunud) pakkus küpsist. Venelased ON avatumad kui meie, eks, eriti kui asi puutub lastesse. Ning Iida oma laia naeratusega ja poisilikult ladna olemisega läheb neile hästi peale.

Tore õhtu oli. Peaks hakkama nukuteatris ka käima.

Vana lasteaed

Taanieli ja Maiduga Järve selveris söömas ja ostlemas. Enne seda tõime Maidu tema lasteaiast ära. Mait käib Mardi lasteaias - sellessamas, kus mina ise titena toimetasin.

Läksime Iidaga sisse. Tema uudistas võõrast "laste maja", mina otsisin mälestusi.

Midagi tuli meelde ka. Kelgumägi õue peal oli tuttav. Maja ise samuti. Riietehoid... kas ma siin saingi pahandada, et ei osanud saapapaelu siduda? Aga tubadest ei leidnud küll midagi, mis mälu oleks kõditanud. Mõni mälupilt mul lasteaia-ajast küll on, aga kuna ma käisin kahes aias - teine oli Kristiines -, siis ei teadnud ma, mis on päris siit ja mis sealt.

Maidu riietamine võttis aega, mina käisin ringi ja piilusin tubadesse. Kusagil me siin magasime... sõime... söögitegemise ruumi oli pika tooliderea vastas... aga toolid on kõik uued, muu sisemus kah, tuttav ei tundunud igatahes miski.

Mis võib Iidal kolmekümne aasta pärast oma lasteaiast meeles olla? Kas rõõmsad hetked, mõni sünnipäev või pidu või müramine? Või kitsad ruumid, sund päeval magada, kiirustamine söögilauas ja riietumisel, kasvatajate kamandamine ja vanemate laste kisa?

Minu enda mälus on lasteaiaga seotud distsipliin. Korraga sööma, magama, pissile, õue, tuppa. Supikauss tühjaks, toolid sirgelt ritta, riided seljast ja selga, tekid peale. Ja see ei ole vaid minu meenutus. Kõik lapsed ootasid pikisilmi kooli, sest teadsid, et seal ei pea päeval magama...

Kas tänapäeva lasteaiad on õnnelikumad kohad, kas lastele jääb korra ja sunni asemel eluks ka helgeid hetki tallele? Loodame.