Leebe hamba-arst

Ajalugu: Iida hakkas hamba-arsti juures jonnima.

Eelmisest arstilkäigust jaanuar keskel jäi kaks kokkulepet:
- kuni hambad katki, Iida kommi ei saa (ja muu magusaga oleme ka väga ranged).
- Iida ütleb ise, millal arstile tahab.

(Kaks korda päevas peseme me hambaid niikuinii. Ma ise ei ole elu sees nii usin hambapesija olnud kui Iida praegu.)

Nüüd siis käisime uuesti. Minu, mitte Kati hambaravilas. Me olime dr Teeäärega hirmus rahul, aga arvasime, et arsti vahetus teeb Iidale head. Läksime kohale, laps avab suu ja laseb kontrollida...

Ja siis ütleb doktor, et lapsel on hambad korras. MÖHH? PEAB JU OLEMA AUK, EGA SEE ISE KINNI EI KASVAND JU? Doktor: ülahambal on üks täpike jah, aga see on nii ohutu, et ravi ei vaja. Pisikuid seal ei ela, edasi see ei laiene, las olla. Palun tulge sügisel uuesti! Ning kuna ma usaldan oma hambaarsti täielikult, siis nii see jääbki.

Esimene käik pärast arsti viis Stockmanni kommiletti, ostsime
- suure kukekommi koheseks tarbimiseks,
- paki miisu-komme koju söömiseks,
- karbi shokolaadi-trühvleid mulle tööle kaasa.

Pargis ja ujumas

Iida-Alo suhete klaarimiseks proovime Iidaga tegeleda nii palju kui vähegi aega antud on. Seda pole just palju, sest meie enda lõbustused nõuavad oma, a natuke ikka.

Eile, üleeile: pargis mängimas. Võtsime lumest viimast. Mänguväljak oli pori-lume segus pläterdavaid põnne täis, aga Iidast märjemat last vist siiski ei leidund. Meie plika erihuvi on nimelt lompe ja lörtsi mööda JOOSTA.

Täna: ujumas. Iida kiljus heameelest ja möllas basseinides. Väsitas end nii ära, et pärast ei jaksand isegi kohvikusse minna.

Sõitsime Iidaga bussis.

Kogu bussitäis rahvast põrnitses meid.
Tundsin end imelikult, kuni lõpuks sain aru:
me olime bussis ainsad, kes omavahel rääkisid.

Ühistranspordis on vist suhtlemiskeeld?

Kodurindel kõik rahulik

Mul esimene täispäev Eestis. Kõik on palju parem kui esmaspäeval. Iida ja Alo saavad omavahel suht hästi hakkama, ei kakle ja ei karju üksteise peale. Oeh.

Alo on vahepeal 9-kuuseks saanud, õppinud sõna kuulama ja toimetab väga asjalikult üle kogu korteri ringi.

Iida on hankinud kuhja uusi mänguasju, sh 200-tükise pusle, mida ta on juba kolm korda üksi kokku pannud. Esmaspäevast lasteaeda.

Isa tuli koju

Norrast tagasi, matk tehtud. Kukkumine pärisellu on üpris jube, paidest lastest on vahepeal saanud karjuvad käkid, Iida on haige olnud, kodus istunud ja suhted Aloga täiesti segi keeranud (a sellest pikemalt järgmine kord), seda jama ravime veel pikalt.

A tänane hommik on juba helgem. Iida istub maas ja söödab Alot polarkakaga, homme saab arstile ja siis ehk ka lasteaeda, normaalne elu tuleb tagasi.

Puhkusele!

Mina kümneks kodust ja Internetist päevaks ära, blogisse kirjutada ei saa.

Autoportree lapse ja hinnasildiga

Käisime Aloga santehnika poes. Et ta liialt ringi ei müttaks, panime lapse vanni. Käitus hästi. Ta käitub üldse hästi! Nii võib öelda, et meie käisime poes, aga Alo käis vannis.

Alo numbrites

- 9 kg
- 73 cm
- ulatub näppudega põrandast 95 cm kõrgusele

See viimane teeb meile muidugi peavalu, kuna titt kõõlub lauaservadel, pliidisanga küljes, Iida tooli seljatoel... Pildil on (hästi vaadates) näha otse Alo pea koha peal rippuvad tulbid - neid ulatub ta igatahes sikutama küll.

Pildistada on poissi aga raske. Fotokat nähes tormab Alo selle poole, pildile jääb ainult kergelt fookuses väljas kappav titt. Ka see seisev pilt püsis ainult hetke, järgmisel hetkel hakkas Alo lõbusalt huilates minu suunas käputama.

Beebiplahvatus

Külas Kadril ja Raimondil. Neil on ülinunnud kaksikud tütred, alla kuu vanad, piimalõhnased ja äraütlemata armsad ja imeilusate uudistavate silmadega (kui nad just ei maganud). Vastsündinute siiras abitus pani isegi Iida tunnistama, et tited on päris toredad.

Tammeka juures sai eile näha seitsmenädalast Brigitta Birgittat Brigitat, Elo juures tänaseks kuuajast poisslast Taavi Kaarlit. Ootejärjekorras on paaripäevane Bosse. Tuttavad on lapseteo tõsiselt ette võtt!

Alo aga mõjus kaksikute kõrval kohatult täiskasvanuna.

Valetamisest

Huvitav artikkel: Learning to Lie.

Kas Iida valetab? Oh jah. Praegu veel üsna elementaarsel tasemel: kiitlemiseks ja enesekaitseks. "Mina jooksen maailmas kõige kiiremini, isegi kiiremini kui lõvi!" on ju vale. "Mina ei teinud!" on teine vale, ja see käib ka siis, kui lapsevanem tegu selgelt pealt nägi ja kui Iida seda teeb.

Järgmine tase on katteta lubadused - "ma vaatan ainult korraks seda raamatut ja siis lähen kohe hambaid pesema". Kusjuures tihti ta tõesti lähebki hambaid pesema ja on meie asi aru saada, millal laps tõtt räägib/plaanib ja millal mitte.

Aeg-ajalt valetab Iida iseenda veenmiseks. "Täna EI OLE lasteaia-päev" on igahommikune teadlik vale. Või no peaaegu iga-hommikune.

Valed tähelepanu saamiseks on muidugi vana nali. "Ma tahan kakale!!!" kui kindel viis vanemate tähelepanu võitmiseks on... vist kaheaastase leivanumber? Haiget-saamise näitlemine, kunstlik solvumine, nälja ja janu kurtmine (magamamineku edasilükkamiseks), on umbes samad.

Keerukamad valed aga alles hakkavad tulema.

Tammekal ja arstil

Eile käisime Tammekal külas: Alo Iida mina. Alo oli võõras kohas uje, tema ümber oli rohkem uusi asju kui ta vist iial varem näinud oli. Iida sai hästi läbi noorema perepojaga ja oli üldse hea.

Täna käis Alo emmega mõõtmisel-kaalumisel. Süsti ei tehtud - nohu pärast.

Iida keeldub lasteaias seelikut kandmast, tahab pükse.

Lasteaed arvudes

Kodu-uksest lasteaiani on 230 sammu, ehk umbes 210 meetrit.

Hommikul oli aias enne Iidat 1 (üks) laps. Kõik teised on kas haiged v niisama kodus.

Noolte ja kasside kogu

Iida luges Katiga läbi laste kunstiraamatu kiviaja osa ja sai inspiratsiooni: tuleb kujutada relvi ja loomi. Palun, siin on teile lauatäis nooli ja kolm kiisut! Vasakpoolse kassi vormis minu ema, kaks ülejäänd elukat (kes peaks kah kassid olema, kui ma voolida oskaks) panin kokku mina. Roosa plönn tagaplaanil on tegelikult Triinu notsu. Näituse kujundus on puhtalt Iida oma, talle meeldib asju ritta laduda. Tema sihikindlust teades usun, et homme õhtuks on meie köögilaud kiviaegset kunsti täis ja me peame külla sööma minema.

Õde, vend

Iida on Alo olemasoluga leppinud ja hakkab ilmnema esimesi märke armastusest.

Tõsi, aeg-ajalt tabab vanema õe laksav käsi venna lagipead, või püüab Iida kapi najal kõõluval Alol jalgu alt ära tõmmata, või mängib "hüppame üle venna" mängu, või virutab ta oma toa ukse otse Alo nina all pauguga kinni. Kuna Alo muutub ronimises aina osavamaks, on oht Iida vallasvarale ja kunstiteostele aina suurem, seega on selle kaitsmine aina aktuaalsem. Eriti kade on Iida aga selle peale, kui lapsevanem Aloga õrnutseda võtab. "See on ainult minu issi", käratas ta süllesaanud vennale paari päeva eest.

Alo ise muidugi proovib kõiki keelatud vilju kätte saada, ja õe kiusamine käib selle juurde. Ta ronib söömise ajal Iida jalga mööda üles, püüab joonistaval Iidal paberit käest sikutada, trügib igasse mängu oma võluva väikelapseliku veenvusega sisse. Saab küll ära aetud, aga proovib ikka ja jälle uuesti...

Aga sellesse suhtesse on tekkinud õrn, armastav noot sisse.

... Iida võtab Alol hellalt ümber kinni ja teatab: minu väike armas pämpa! (Kati sõna) või: küll see Alo on ikka üks pisike nunnu! või: minu kalli-kalli venna! Ja teeb seda sellise malbusega, et on võimatu kaksiti mõista: siin on mängus tõsine kiindumus!

... Iida tormab ja mürab toas ringi, et veidi nukra Alo tuju tõsta. Alo saab hästi aru, millal teda lõbustada tahetakse, ja kilkab õnnelikult. Mispeale Iida tuleb särades mulle teatama: Alo naeris, ma tegin ta tuju heaks!

... järjekordset vastsündinut nähes - neid on me sõpradel praegu palju - teatab Iida uhkelt, et tal on ka vend, kes on juba pool aastat vana!

... oma väljamõeldud mänge mängides võtab Iida Alo osalisena sisse. "Madrats on laev ja mina olen kapten ja kõik loomad on reisijad ja Alo on ka ja me sõidame nüüd Saksamaale."

Sülle võtmisest või mänguasjade pakkumisest on õe-venna suhe esialgu veel kaugel, aga asi paraneb, paraneb. Vähemalt on nüüd tunnistatud vastastikust huvi olemasolu.

Sportlik pühapäev

Sportlik mitte palju sportimise mõttes, vaid muude tegevuste puudumise mõttes. Ronisime Astangul veidi edasi-tagasi ja Kati käis õhtul jooksmas, oligi kogu pühapäev.

Logistiline laupäev

Ema helistas, küsis, mida me täna õhtul tegime. Püüan siis tänase päeva toimetused kirja panna.

Hommik - mängime kodu.
11.30 - käime Iidaga poes
13.00 - viin Iida ja Kati juuksurisse.
13.10 - lähen Aloga ema töö juurde.
14.00 - lähen tagasi juuksurisse, et Iida ära tuua. Ei õnnestu, Iida on alles toolis.
14.10 - otsin linna pealt üles Triinu ja Mia-Erika.
14.20 - sõidame Triinu ja Mia-Erikaga Mandarini, tellime söögid ära, siis
14.25 - sõidame tagasi juuksurisse. Mina jään sinna, aga
14.30 - Kati ja Iida ja Triinu ja Mia-Erika sõidavad tagasi Mandarini, sealt edasi koju.
15.00 - tulen juuksurist, käin veel korra poes, kõnnin koju.
17.00 - viin Triinu, Mia-Erika ja Iida Kadrioru parki mängima.
17.10 - toon Lasnamäelt ära Alvari, Mari Lee ja Laas Hendriku. Läheme ka parki.
18.00 - Triinu ja Mia-Erika lähevad trammi peale. Alvar, Mari Lee, Laas Hendrik, Iida, mina läheme meile.
20.00 - viin Alvari, Mari Lee, Laas Hendriku koju.
21.30 - võtan Kadriorust peale Veiko ja Kalamajast Ingridi.
22.00 - läheme kinno.
24.00 - läheme kõrtsi.
02.00 - viime Ingridi koju, saame tee peal politsei käest 300 krooni trahvi.
02.45 - viin Veiko kuhugi Nõmmele.
03.00 - jõuan koju.

Päev väga kordaläinud:
Kogu perel on juuksed pügatud.
Kõik lapsed said õue mängima.
Mia-Erika õppis jalgrattaga sõitma.
Iida sai uue värvimis-raamatu.
Sain kinno, filmiks Woodi Alleni "Cassandra's Dream". (Kati nägi sama filmi ära eile õhtul.)
Sain Veiko ja Ingridiga kõrtsi, tegelikult siis Müürivahe tänava Reval Cafe'sse.
Veiko jõi esimest korda calvados'i.
Nägime ära Alvari Alvari Uus-Meremaa pildid.
Mõlemad lapsed said mitu korda süüa, riidesse ja lahti, vanni ja enne keskööd magama.
Ning kindlasti kulus ka trahv mulle marjaks ära.

Tavaline laupäev. Ainult sport jäi seekord olemata :) Aga selle teeme pühapäeval tasa.