Childspeak

"Emme, mida see jess täpselt tähendab?"
Kasutab Iida seda tegelt täiesti "õigesti" - ehk siis nii nagu kõik.
(Võib muidugi arvata, et ühe keele sõnamoonutise kasutus teise keele sees ei ole kunagi õige.)

Igahommikune sõda

Alo Jukus mahla joomas.

Aga kirjutada ja meelde jätta tahan hoopis selle sõja, mis meil Iidaga igal hommikul käib. Tema tahab magada, meie tahame ta lasteaeda saada. Tema teki alla pugeda ja üldse mitte vanemate silma alla sattuda, meie tahame ta riidesse ja kikusid pesema ja heas tujus õue saada. Hea tuju asemel on aga vähemalt pool tundi turtsumist ja kurje lubadusi "no okei ma panen siis särgi selga, aga lasteaeda me täna kindlasti ei lähe!".

Pehmete viisidega mõjutamine ei aita. Praegu saab Iida igal hommikul paar (väikest) kommi, ja vaatame kogu perega ühe (Shauni) multika ära, aga ka pärast neid on meil käes kuri, pahutsev väikelaps. Rohkem vaeva näeb temaga küll Kati - mina olen ametis ise ärkamise ja õueriidesse saamisega. Lasteaeda viin Iida mina, ära toob ta sealt enamasti Kati.

Kui Iida juba koduuksest väljas on, läeb ta sõjakus enamasti üle. Või asendub tormakate "me peame kindlasti enne Inglit kohale jõudma!" hoogudega. Mind see muidugi rõõmustab :)

Ja alates viimasest Purtses käigust sööme me igal hommikul aiatee peal õuna. Autos on meil kast kuldrenette, võtan sealt mõlemale ühe pisikese.

Nii saab Kati hommikul näha kurja, mina aga pigem head last. Ebaõiglane, eks.

Aloga nopil

Käisime Aloga nopis. Menüü (kahe peale): teriyaki lõhe salat, kõrvitsapüreesupp, värske õunavaht.

Poiss on täiesti kohvikuküps. Ja kohviku oma viga, kui nad panevad laste mänguriiulile piiksuvaid, nuppudega lelusid.

(Kahe nopikülastuse peale ütleks, et tegu on kõhnade, rõõmsate inimeste kohvikuga. Nimele (NO Operation) vastavat aeglust pole tunda. Tore koht!)

Mängutoas

Eile käisime mõlema lapsega Juku mängutoas.

Iida kadus mu silmist enne kui pileti eest makstud sain; viskas jope toolile ja ronis kuhugi üles ja järgmine kord tuli mu juurde alles tunni aja pärast. Aloga käisime "väikeste" aiakeses ja talle päris meeldis.

Ühtpidi on mängutoad toredad. Lapsed saavad suures ruumis ringi joosta, mürada ja ronida. Nad peavad võõrastega hakkama saama ("minu kord siit alla lasta!") ja kergeid konflikte lahendama. Lasnamäe Juku on ise päris sümpaatne, saab kohvi ja saiakesi, kõik on ootamatult eestikeelne (mitte et mul venega probleeme oleks) ja mõistliku hinnaga.

Samas on suures mängutoas meeletu müra, väga tihti seal käia ei tahaks. Igav on mul seal ka, kõmbin Alo sabas ja vaatan, et ta end ohtu ei seaks. Kõige rohkem trügib ta sünnipäevalaudade manu. Seleta siis lapsele, et ei, see tort pole siin sinu jaoks!

Ning ma päris imestan, et ma keset värvilist plastikut Alost nii hea pildi sain.

Neli kuud tagasi

Alo olla kasvanud ja muutunud. Me ise nagu pole tähele pannudki. Aga...

Tuletasin meelde, et miks ma suvel klassi kokkutulekule ei saanud. Tükk aega ei mäletanud, lõpuks torkas: see oli Alo võõrutamise aeg! Kati hakkas Elbrusele minema ja laps tuli võltstoidu peale ümber konfigureerida. Kati, Iida ja mina käisime vaheldumisi kodust eemal välja magamas, olime unepuudusest hallid ja kurjad.

See oli neli kuud tagasi. Juuli, august, september, oktoober. Selle ajaga on laps muutunud - tundmatuseni. Sööb 1) kõike, 2) pooleldi ise, 3) ainult päeval. Räägib. Kõnnib. Ronib. Joonistab. Teeb keerukaid, mitmesammulisi toiminguid. Mismõttes "ei tohtinud anda lehmapiima ega jogurtit"? Mida ta siis üldse sõi? See titeaeg oli ju NIII ammu???

Ei olnud tegelikult ammu. Aeg lihtsalt lähebki kiiresti. Vähemalt meie jaoks :)

Mürarikas kellasegane nädalavahe

Kui Iida isaga trenni jõudis, oli spordihall alles suletud. Oli pühapäeva hommik, kell meie arvates juba 10, aga tegelikult... 9. No me ei olnud õnneks ainsad :)

Tegelt oli tund varem minek kasulik. Alo oli ka kaasas, panin lapsed samasse mänguväljakule mürama. Kogu ülejäänd päeva sadas ja tormas, hea oli, et sai hommikul õues ära käidud!

Nädalavahe sai laste jaoks väga tegus. Reede õhtul käisid külas Provenzanod-Runnelid ja Toometid ja sai suur müraõhtu. Laupäeval käidi P-R-idega öises rabas ja eksiti ära. Et siis mindi loojanguks Viru rappa, tehti pimedas piknik ja tagasiteel võeti vale tee. Lapsed kõik kaasas, Alo ja Tancredi kah. Said vapralt hakkama, aga olid olnud sügavas mures vahepeal. (Mina olin samal päeval sealsamas Lahemaal Libahundi jälje rogainil ja jooksin metsas kuus tundi järjest.) Pühap pärast Iida trenni ja Alo lõunaund käisime taas Toometitel ja tuli jälle hirmus müra.

Pühapäev õhtul püüdsime Iidat "tavalisel ajal" ehk kell kaheksa magama saada. No sellest kellakeeramisest peab mingi kasu ju olema ja kui varem said lapsed voodi kell üheksa, siis nüüd oleks paras kell kaheksa! Aga miski läks nihu ja Iida oli üleval poole ööni. Meil olid külalised - seekord täiskasvanud -, Iida istus Kati süles ja esitas diskreetseid küsimusi selle kohta, kas mõni inimene on kunagi veini juues purju jäänud.

Suure lapse jutud

Iida on poolteist kuud käinud vanemas rühmas (tema lasteaias on vaid kaks rühma, suured ja väikesed). Väliselt on selle ajaga kõige rohkem muutunud tema keel, või - mõtteviis selle taga. Uus, suurte laste maailm on täis vägivalda, siirast kurjust ja vajadust shokeerida.

"Ma olen suur mürgine madu ja ajan inimesi taga ja kui kätte saan, hammustan nad katki ja nad surevad maha ja ongi surnud!"

"Ma nägin unes, et maakera põrkas majaga kokku ja läks katki!"

"Ma sõidan autoga hästi kiiresti ja kui politsei mind kinni püüab ja vangi paneb, siis tõusen lendu ja põgenen ära!"

Lisaks on laps ära õppind mõned rumalapoolsed luuletused, mis mulle hetkel ei meenu, aga mida me kõik omaenda põnnipõlvest teame.

Stseen laste magamistoast

"Alo nutab, hää-hää-hää!"
"Alo nutab, hää-hää-hää!"
"Alo nutab, hää-hää-hää!"

"Alol tuleb puuks!"
"Alol tuleb puuks!"
"Alol tuleb puuks!"
prööt prööt prööt!

... laulab meie armas plikatirts voodis. Vennaraas plaksutab õnnelikult, hüppab oma voodis üles-alla ja on nutmisest väga kaugel: tema suur tark õde pöörab talle tähelepanu! Kui änksa!

Kell on kümme õhtul. Alo lõpliku uinumiseni on veel kolm tundi.

Iida ja Lumivalgeke

Iida & Kati käisid jälle balletis, seekord kavas Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi. Iidale ei olnd nii meeldinud, et mingi titekas värk, päris-ballet on ikka parem :) A Katile sobis küll. Ma pean enda kultuuritaset ka tõstma hakkama, muidu jään varsti lapsega lõnalauas vesteldes häbisse.

Politsei pargis ronimas, jälle ja jälle

Ma vist ei ole seda pilti siia pannud veel?
Iida ronib Politsei pargi köitest püramiidil, juulikuus.

Iida ronib samas kohas endiselt. Vahe suvega on julguses. Kui juulis pidin ma temaga kaasa minema, mõnest kohast üles või alla aitama, siis nüüd tegutseb ta ise. Täna käisime: Iida tegi pargile rattaga ringi peale, siis ronis kribinal mitme meetri kõrgusele. Üksi. Mina jooksin samal ajal Alo sabas ja olin kaugel eemal.

Mulle meeldib see park endiselt. Nüüd on sinna tekkinud lihtsad jõumasinad. Tõsiseks trenniks on nad liiga ebamugavad, aga lõbu saab palju. Põnnid, emmed ja vanaemad punnivad vaheldumisi. Ühel hommikul nägin seal vanapaari, kes (ilma lasteta) kollaste riistapuude peal võimles...

Don Quijote

Iida ja Kati käisid Estonias Don Quijotet vaatamas. Minu jaoks jääb see värk kaugeks, aga Iidale meeldis.

Meil käisid samal ajal külas lohelemb-Jaanus ja autolemb-Jakob.

Alo, oktoober 2008

- Ronib kõige otsa, kuhu vähegi saab. Toolile, toolilt lauale... Üle diivani seljatoe...
- Nihutab toole, et paremini üles saada.
- Joob ise ilma jooki maha ajamata.
- Teeb esimesi samme... ei.. kükke? poti peal.
- Laseb õues suurest liumäest ise alla.

Lemmiktegevus on uste avamine ja sulgemine. Linkidega õnneks veel hakkama ei saa.

Räägib palju, peab meile pikki ja keerulisi kõnesid. Sõnu tuleb aina juurde.

Tekivad mitmus ja käänded: lilled, palli.

Magab juba ammu 1 kord päevas. Äratus koos õega umbes 8:30, magama umbes 9. Viimased nädal-paar on magamajäämisega mingi jama.

Mõlemad lapsed on järjepidevalt terved. Tuttavatelt kuuled ikka "ärge tulge külla, tited tõbised" või "poiss ei saanud trenni, kuna oli veidi haige". Meil sellist asja (3 sülitust) lihtsalt pole olemas.

Fantaasialoomad

Iida mõtles täna välja, et ta on
- suur (18 meetrit pikk)
- mürgine
- lennata oskav
madu, kes võib inimese kinni püüda ja ära süüa.
Tõestuseks ajas ta mind läbi tubade taga, sai kätte ja tegi AMPS!!!

Varem on Iidal olnud "kiirkassi" fantaasiad. Kiirkass on ka selline loom, kes on kõige kiirem, tublim, tugevam ja üldse kõige-kõigem.

Kas kõigil lastel on selles vanuses fantaasiamängud, kus nad mõtlevad ennast suureks, tugevaks ja tegijaks? Ma hakkan vist aru saama, miks lastest superkangelastega multikad popid on, need lihtsalt haakuvad vaatajate mõttemaailmaga nii hästi!

Juku mängumaal

Iida möllab Juku mängukeskuses. Mina istun siinsamas ja ei tee mitte midagi (asjalikku). Ümberringi käib möll ja müra, isegi telefoniga helistada hästi ei saa.

Mängukeskustes sitsivad lapsevanemad on alles avastamata raha-auk. Siin on kümnete kaupa mammasid ja papasid, kes ei tee mitte midagi, vahivad kalanäoga enda ette, mõni nupukam on ajalehe kaasa võtt ja loeb seda. Lapsed on siin niikuinii vanemate pilgu alt täiesti ära. PEAB olema miski teenus, mida neile kasumlikult müüa annab. Veloergomeetrid? Massaazh? Kasiinoautomaadid? Ronimissein? :)

A vähemalt on siin tasuta wifi. Ja müüakse kohvi.

Lasteaiatee

Iida kõnnib lasteaeda nii, et püüab mitte ühegi puulehe peale astuda. Iga päevaga aina raskem ülesanne :)

Me peame teel ületama ühe ristmiku, Vilmsi / Faehlmanni. Seal on alati autosid ja pmst on neil meie ees eesõigus. Aga lapsega issit nähes antakse imekärmelt teed. Kas esimene või teine auto peab kaugel kinni, juht viipab käega, palun! Viisakas värk see Tallinna liiklus.

Iidaga laulatusel

Käisime Iidaga T & S laulatusel. Seletasin Iidale kenasti lahti, mis värk on - ehkki pulmad ei ole väikelapse jaoks eriti arusaadav kontseptsioon. Iida vahtis kirikus huviga ja esitas palju lisaküsimusi.

Laulatus oli Kaarli kirikus - samas, kus me eelmisel jõulul kontserti kuulsime. Kõige segasemaks jäi Iida jaoks see, miks me pärast üritust "hiire parki" pildistama läksime, vihmaga.

Pittu (Nelijärvel) ma Iidat kaasa ei võtnd, a oleks võind. "See teine Ida" oli küll seal.

Mia-Erikal ja teistel

Käisime Triinu-Priidu-Mia-Erika juures. Tüdrukud mängisid mereröövleid, Alo uuris barbie-mänguasju. Koju alles keskööks.

Kõige hämmastavam: Alo ei lõhkunud kogu õhtu jooksul midagi ära. Hirmus palju kola - lauanõud, veiniklaasid, pererahva kola - vedeles tema käpakeste kõrgusel, ja ega kellelgi seal laste vahtimise jaoks aega ei olnud. A miskit ei purunend.

Aloga õues

Aloga on nüüd õues käia keeruline. Kindad rebib käest, mütsi võtab peast...

Ja kodus ronib kõrgustesse. Toolile, diivanile, lauale, riiuleid mööda üles...

Üks tagurpidi painutus

Iida ajas end täna kätel tagurpidi kaardu ja pani jalatallad vastu pead. Ja küsis: issi, kas sa oskad ka nii teha?

Issi ei oska. Ma paindun mingitpidi veel enam-vähem, aga iga aastaga aina vähem (käsi enam selja peal kokku ei saa... paari aasta eest alles sai), ning tagurpidi - üldse mitte. Seega pole isegi lootust, et issi seda trikki kunagi oskaks või teeks.

See painutus on pärit muidugi balleti-trennist.

Seega hakkab Iida nüüd saama oskusi, mida minul kunagi pole olnud. Eelmiste aastate lasteaia-tarkused on kõikidel vanematel olemas. Aga eri-trennide omad on meile võõrad. Ballett on kunst, millest ma ei tea mitte midagi, tõega mitte.

Seega: alates sellest sügisest hakkab Iida õppima kunste ja saama teadmisi, mida mina pole kunagi vallanud.

Huvitav aeg.

Osalt on nende oskuste valik meie, vanemate käes. Osalt aga lapse enda teha. Balletti pani lapse Kati, aga kui talle endale seal ei meeldi, tuleb ta ära. Kas Iida õpib mõnd pilli mängima? Maalima? Kas need saavad olema tema enda otsused või meie omad?

Või teistpidi mõteldes:
Kuipalju on asju, mida meie oskame, aga meie enda emad-isad ei oska?
Palju neist on me enda, palju me vanemate valitud?
Kas Iida saab olema meile (või meie talle) võõram või lähedasem kui meie oma vanematele?

Iida ballett ja Alo tants

Iida käib balletitrennis. Kuu aega alles. A juba on tulemused käes.

Tantsima sai Iida pandud seepärast, et me poiss-tüdruk veidi naiselikku graatsiat juurde saaks. (Lisaks arvab Kati, et ballett annab arusaamise muusikast - võimalik.) Ning tõepoolest, täna kodus tantsisklevat tüdrukut vaadates tuli tunnistada - see on midagi uut, niimoodi pole Iida varem ennast üleval pidanud. Hoiab käsi, lendleb, liigub kergelt ja tõesti - nagu naine. Muidu ta ikka jookseb ja mürab nagu poiss, või siis suvaline soota laps.

Üldse läks õhtul laste magamapaneku asemel tantsuks kätte. Panin mängima Kati värske kaukaasia muusika CD, see osutus ootamatult mürtsakaks. Seepeale hakkas Iida tantsima ja Alo kah. Seejärel lõi Kati kah kampa. Katil on flamenco-aastatest saadud graatsia täiega alles, lisaks on ta neid kabardiini või balkaari tantse kohapeal näinud - selge, tal peabki hästi välja tulema. Aga Alo andekus kaukaasia tantsudes oli küll ootamatus. Keerutas ennast, hoidis käsi, hüppas kükki ja püsti ja oli seejuures just nii uhke nagu üks endast lugu pidav dhzigitt peab :)

Iida aga võttis seda kui kodust balleti-trenni. Kui plaadil oli kahe pala vaheline paus, siis tardus. Siis järsku teatas "mina olen väike luik ja nüüd hakkab äike müristama". Väikeste luikede tantsu meloodia tunneb ta muide ära :) Ja lõpuks teatas, et temast saab suureks saades päris-baleriin.

Armukade vanem õde

Iida ei lase Alot pildistada. Hüppab kaadrisse või paneb vähemalt käe ette. Hmh...

Iida ja Alo suhted on üldse kirjapanemist väärt, a kunagi teine kord.

Aloga tänaval

Käisin Aloga tänaval trennis - kõndimise- ja ronimise trennis.

Alol on käsil uus projekt - trepid. Üles-alla ronida ta oskab, nüüd proovib ta neid püsti kõndides "võtta". Üksiku madala astme suudab ta kukkumata ületada, a päris trepp on veel liiast. Igatahes võttis ta süstemaatiliselt läbi kõik nähtud trepid. Lisaks piilus sisehoovidesse, kuhu ma kunagi vaadata pole söandand. Korjas kollaseid lehti ja haukus koerte peale.

Sama vana Iidaga võrreldes on Alo arengus kaugel ees, Iida hakkas ju käima alles pooleteiseselt (või natuke enne). Vahe on eelkõige julguses. Ka tänaval kipub Alo suvalises suunas plagama panema ilma erilise mureta, et kas lapsevanem tuleb järgi või ei. Ju ütleb kogemus, et tuleb :)

Pärast käisime läbi veel NOP-ist, a väikalapse jaoks ei ole see koht just sobiv. Puuviljad on laotud maapinnast poole meetri kõrgusele, söögiobsessiooniga Alo läks hetkepealt segi seda nähes, nii pidime sealt kärmelt põgenema.

Pirita metsas

Käisin Alo ja Iidaga Pirita metsas. Lihtsalt vahelduseks mänguväljakule, et las näevad sügisest loodust kah veidike. Pirita pole küll suurem asi mets, sportlasi ja prahti täis, a Aloga päris rappa minna ma ka ei taht.

Lastele meeldis. Iida raputas puudelt lehti maha ja Alo jäljendas. Iida korjas oksi ja Alo jäljendas. Iida pildus käbisid ja Alo jäljendas. Iida jooksis künkaid pidi üles-alla ja Alo... sai kogemuse, et maa võib mõnikord alt ära kaduda või ninna karata :)

Pildil raputab Alo puuhakatist täpselt nagu vanem õde mu selja taga ette näitab.

Pärast sai veel Stockmanni kohvikust jäätist kah.

Sügisene

Jalutame Iidaga aia poole, plika kepsleb kuidagi. Siis ütleb: ma tahan nii lasteaiani jõuda, et ühegi lehe peale ei astu!

Küsin aiast, et kas täna on väiksemal rühmal Vabaõhumuuseumi külastus. Öeldakse, et ei, vanemal... Mina: misasja, pidi olema ju? Unustasin ära, et meie laps käib ka vanemas rühmas nüüd....

Jah, meie lasteaias ongi täpselt kaks rühma, suured ja väikesed, väikesed on 3-4 ja suured 5-6 aastat. (Loodame, et Andmekaitseinspektsioon selle info avaldamise eest mulle nüüd harja ei karga.)

Iida hirmud: vargad

Iidal on kaks suurt hirmu: vargad ja kummitused.

Vargaid ta reaalselt mäletab. Meie Faehlmanni majja murti kaks korda sisse. Esimene kord olid lapsed (Iida ja lapsehoidja sama vana laps) esikus, kui vargad ukse sisse lõid. Muidugi lasid pätid inimesi nähes kohe jalga ja muidugi ei mäleta Iida seda episoodi ennast, aga jutte ta teab. Teine kord tulid vargad allkorterisse, Kati kutsus politsei ja üks neist püüti kinni. No ja suht hiljuti viisid vargad ära mu kollase jalgratta.

Vargavärki on vist süvendanud Pipi-raamat ja filmid.

Igatahes on vargad nüüd Iida hirm number üks. Tänaval peab ta sonimütsidega onusid varasteks. Pargipingil õlut joovate tüüpide kohta küsib: kas need ongi vargad? Mis teha, lapsel on vaja selgeks saada, kes on kes!

Veel küsimusi:
- kus vargad öösel magavad?
- kui politse vargad vangi paneb, kas nad sealt välja ei saa?
- kas varastel on siis hea meel, kui nad palju raha saavad?
- kas vargad meie majja / korterisse sisse saavad?

Me Katiga siis seletame, et vargad on suht ohutud tüübid, kes inimestele kurja ei tee, kedagi nähes panevad kohe plehku, ja üldse võtavad nad ainult üleliigseid asju ära. Sest üldiselt on kõikidel inimestel asju liiga palju ja mõned neist varastele loovutada ei ole suurem häda...

Sellest hoolimata ärkab Iida mõnikord öösel üles varga-õudus-unenägude peale.