Sally sabas piraaja-näitusele

Laupäev: joonistamistund + "Sally sabas" näitusel + Sally sünnipäevapidu + Kalevis ujumas.

"Sally sabas" viis seekord Tallinna Kunstihoonesse näitusele "Loomakari".

Iida teatas sinna jõudes, et ta on selles majas ju käinud - linna- ja maastikupiltide näitusel. Ongi, eelmise aasta jaanuaris ehk 1a2k tagasi - Arne Maasiku näitusel. Hämmastav, et see tal meeles on! Koos näituse sisuga!

"Loomakari" oli muidugi raske. Ilmi rääkis küll kõik lastepäraselt lahti, aga ikkagi. Mina ei saanud vist suurt rohkem aru kui lapsed. A pmst on muidugi lahe näha päris piraajat ja lendavaid postmarke.

Pärast oli stuudios pidu ka.

Sammulugejad

Kanname Iidaga sammulugejaid. Naaber teeb mingit uurimistööd, et kuipalju lapsed ja nende vanemad liiguvad, kuipalju koos aega veedavad ja kuidas see laste iseloomu mõjutab. (Või umbes nii.)

Iida tahab hirmsasti, et tema "sammuks" päevas rohkem kui mina. No eks ta sammub ka. Mina vedelen teleka ees või arvuti taga, kui tema mürab ja möllab.

Viis päeva kanname, siis anname tagasi.

Kolme päeva pärast:
Sammulugeja LED hakkas vilkuma, mis tootja (Actigraph) andmetel tähendab "mälu täis". Nunu...

Nädal edeneb...

Neljapäev: Iida ja T-A (lasteaiast) Juku mängutoas. Tahtsin, et tüdruk end välja müraks. Lasnamäe Juku on selleks mõnus, lapsed lendasid kui püssikuulid ringi. A ei aidanud - õhtul kodus tuli ikka kisma magamaminekuga.

Lapsed mängivad kodus paju-tibude või paju-tududega.

Alo mängib Lego krokodilliga ja on selles paari päevaga hirmus osavaks saanud. (Krokodill on lahe. Vaid paarteist lihtsat tükki, aga nii nupukad, et isegi mulle meeldib sellega mängida.)

Alo, varsti 1a9k

* Teen endale juustusaia ja Alo norib endale ka tükikse. Sööb ära, tahab veel. A mul sai juba otsas. Seletan siis lapsele, et ei ole enam ja issi sai otsas ja olgu ilma. Laps lepib...
ja ilmub hetke pärast terve kilekotis saiaga, mille emme just poest tõi. Et näe, ei ole otsas!
Saab oma saialõigu kätte ja tänab viisakalt: issi Kaur aitäh!

* Alo laob Iida pliiatseid karpi. Püüab seejuures värve ära arvata. Ainus, millele pihta saab, on sinine. Näeb siis teist sinist pliiatsit ja seletab: kaks sinine! Issi, kaks sinine!

* Alo kritseldab miskit paberile ja hüüab: issi ilus vaata!

* Neljasõnalised laused on igapäevased. "Emme istub tooli peale!" See on tegelt käskiv kõneviis: laps tahab, et emme istuks ja võtaks Alo sülle. Variant on ka "Emme istub tooli peale tahab".

* Käänamine tuleb. "Pühime pisarid ära" oli tänahommikune. Pisarid tulid sellest, et pudrupealse moosiga läks veidi aega...

* Moosi pudrust eraldamise kirurgiline kunst on ka väga selge.

* Jaatamine on popp, juba mõnda aega. Varem oskas Alo väga oskuslikult ei öelda, aga jaatada mitte. Nüüd ütleb ta mõnusalt rõhukalt kas "jah" või "tahab". "Alo, tahad putru?" - "tahad." "Alo, kas läheme õue?" - "jah.

* Ei salli magajaid. Täna ärkas Alo enne meid, tõi mulle püksid ja särgi ja sokid voodisse - mis sa põõnad siin, issi! Üleeile jäi Kati diivanile magama, kell oli kesköö kandis, laps alles toimetas
(ja mina mängisin Ingridiga scrabblet), Alo käis muudkui Katit sikutamas: emme ärka üles! emme ära magab! emme püsti tahab!

* Sõidab osavalt mänguautoga (selline, millel ise peal istud ja jalgadega lükkad).

* Ronib osavalt kapi otsas, aknalaual. Teeb uksi lahti - lükkab tooli ukse alla ja ulatub nii lingini.

Saaks vaid köhast lahti ja lasteaeda tagasi :(

Iida / Alo

Jätkuks jutule Iida ja Alo suhtetest.
- reede õhtul kiskus Iida Aloga hirmsasti riidu
- ja jätkas laupäeva hommikul
- aga oli päeva-ajaks juba väga ära leppinud
- pühapäeva hommik leidis mõlemad lapsed Alo voodist. Nad istusid ninapidi koos, trummeldasid mõlemad Alo patja ja lutsutasid mõlemad isukalt pöialt. Niiiii nunnu!
- pühap õhtul tuli Alole jonn peale. Mina läksin korraks ära ja Alole see ei meeldinud. Kisas, emme sülle ei tahtnud, end ära rääkida ei lasknud. Ja siis oli just Iida see, kes jonnist jagu sai. Pakkus Alole kõigepealt oma sõiduautot. Kui see ei aidanud, siis tuliuusi hõbe-kuldseid pliiatseid. No ja see oli juba nii kõva sõna, et Alo malbus paugupealt ja läks suureks joonistamiseks.

Mänguauto on tore. Sellega saab kodus ringe teha. Jalgadega lükkad, rooliga juhid. Tavaline mäng sellega käib nii, et Iida kihutab autoga ees ja Alo ajab teda nukukäruga taga. Ma tõesti ei tea, kas see ka alumistele naabritele meeldib... aga meile küll.

Peol

Käisime Iidaga S. uue korruse avamisel. I oli ainus laps seltskonnas, aga talle meeldis. Juustjad kambrikesed joonistamiseks; värviline valgus chillimiseks; rohked trepid müramiseks; puuviljad ja koogid kohapeal tarbimiseks. (Kui Iida isaga peole jõudis, oli soolane kraam juba otsas, eks.)

Laupäeval rattaga sõitmas. Iida sõitis; mina kas jooksin sabas (kui oli asfalt) või sikutasin ees (kui oli lumesupp). Mõlemad saime mõnusa, ühtlase koormusega trenni.

Uus une-jutu-raamat on Muumitroll, täpsemalt "Trollitalv". Kui osutub liig raskeks, võtame midagi muud asemele. Peaks oma lapsepõlve raamaturiiuli kallale minema...

Lapsed aknal

Iida ja Alo on hakanud hästi läbi saama. Suvel ja sügise alguses olid nende suhted täiesti hukas. Tahtsin mitu korda sellest blokki kirjutada, aga käsi hästi ei tõusnud. No kuidas sa kirjeldad, et sinu nummi viieaastane tüdruk, muidu malbe nagu maasikavaht, tõstab käe ja käratab:
"selle Alo, selle viime PRÜGIMÄELE!"
"Alo, ma lasen su püstoliga MAHA! pahh pahh pahh pahh pahh pahh!"
"me ise kolime ära, aga selle Alo jätame siia maha!"
(Alo ise muidugi rõõmustas taevani, et tema suur õde viitsib talle nalja teha, ja kordas järele: pah.. pah.. pah.)

Igatahes oli Iidal Alost tõsiselt villand, ta armukadetses ja kiusas ja oli igapidi Vastik Vanem Õde.

Alo-Iida kaklused oli üks suur põhjus, miks me Iida sügisel trenni viisime. Et Iida saaks "alovaba aega" ja tegevust kodust väljas ja ei peaks kõik õhtud olema sunnitult koos vennaga, kellega meie paratamatult tegeleme rohkem ja esimeses järjekorras.

Osa armukadedust on muidugi alles, aga üldiselt on olukord poole aastaga väga palju paranenud. Alo on vanemaks saanud, asjalikumaks mängukaaslaseks saanud, ta ei vaja enam nii palju meie nunnutamist ja meil on seeläbi Iida jaoks rohkem aega. Teiselt poolt on Iidal tõesti tegemisi nii palju, et kodus igavlemist on pigem liiga vähe kui palju.

Nii saame näha hommikusi pildikesi sellest, kuidas lapsed on koos üles ärganud ja tegutsema asunud. Siin on nad aknale ronind ja uudistavad märtsihommikust lund. Kadriorg oli üleni valges vatis ja imeilus ning lapsed omavahel nii sõbrad et täitsa nunnu kohe!

(See, et Alo kipub aknaid käppima ja lahti tegema, on aga omaette teema...)

Keelevärki

"Alo küpsi võta tuleb", kutsub Kati. Lapsed muudavad me keelt.

Kodus

Alo on tagasi kodus. Kodus tagasi on ka kõrvapõletik, sellest lahti pole me veel mitte, aga eks proovime.

Haiglamuljeid

Tegelt peaks seda muidugi kirjutama Kati, aga:
Haiglas polnud olemise mõttes üldse hirmus.

* Palat oli nelja peale koos teise emme + laps paariga. Alguses eesti, siis vene pere. Alo sai mõlema lapsega hästi läbi, vene poisiga isegi paremini; ainult lõpus läksid nad tülli, sest poiss läks armukadedaks, kui tema emme Alo oma voodi peale võttis.
* Eriti meeldis Alole aga vene poisi kaheksa-aastane õde. Alo näitas talle oma trikke ("panen pea põrandale ja ajan jalad sirgu nagu A täht ja siis möirgan!") ja plika näitas talle enda iluvõimlemise harjutusi vastu.
* "See on esimene laps, kes mulle süsti ajal vastu naeratab", ütles piltilus õde Alol kanüüli kaudu antibiotsi manustades. OK, see pole päris süst, aga ikkagi.
* Süüa anti korralikult, Alo kosus haiglatoidul tublisti.
* Külastada lasti millal iganes.
* Alo nõudis kogu oma patja ja kindla sinise püüriga. Proov püüri vahetada lõppes sellega, et Alo võttis padjalt uue (roosa) püüri ära, otsis pesukotist vana (sinise) püüri ja viis koos padjaga emmele, et see endise komplekti taastas. Muidu poleks ju miskit... aga kuna ta käis selle padjaga ka protseduuridel, aeles põrandal ja üldse, oli see lõpuks VÄGA räpane.
* Magamajäämisega oli muidugi jama, aga Kati sai imeväel siiski hakkama.
* Enamik personalist oli hell ja hooliv.

Kati ise tuli koju nagu vana armeekindral - distsipliin ja selle nõudmine verre kasvanud. Kui on vaja laps kell 1 öösel üles ajada ja rohtu anda, siis ajame ja anname! Mis sest, et endal silm nii hall, et teki mustril ja rohuplekil vahet ei tee...

Kurjad tõved

Alo on Katiga haiglas. Kõrvapõletik. Arst ütleb, et see on vana põletik, kaua aega arenenud ja seepärast raske ravida. Me ise pole seda tähele pannud, kuna ta on end nohu taha ära peitnud.

Alo ise olla haiglas väga rõõmus, mürab palatis teise lapsega ja ei põe oma põletiku pärast. Isegi kõrva uurimisega hakkab tasapisi leppima.

Mina aga olen Iidaga kodus ja ise ka haige. Raske on. Eile sai Iida magama kell 11. Ma lihtsalt ei jaksanud varem voodist tõusta, et teda tudule aidata. Täna kutsusin oma ema appi, misläbi Iida sai magama ikka kell 11...

Iida aga naudib vennavaba aega. Nädala alguses (kui ma veel ise terve olin) käisime kaks õhtut järjest kelgutamas. Kodus saab puzzlede kallal pusida ja joonistada ja keegi ei tule segama. Või tegelt, ega ma väga ei tea, mida ta siin teeb. Eile õhtul mina magasin 4 tundi ja Iida toimetas omaette ja mul pole aimugi, millega. Mind ei seganud ta küll kordagi. Üksiku lapse õnnelik põli!

Mürarohke õhtu Nõmmel

Iida eile trennis ei käind, selle asemel Nõmme pargis kelgutamas. Tiina ja Liisaga. Juba aiast ära tulek käis hirmsa mölluga, R & I & Iida olid kõik koos riietumas, väike ruum oli plikasid ja sädinat pilgeni täis. Lasteaia ees lumes läks mürahoog veel suuremaks.

Nõmme park on nii tore! Kimasime kelkudega krokodilli juurde, punane tuluke põles kui majakas hämaras talveõhtus. Plikad mürasid paksus lumes, ronisid ja kelgutasid ja pidasid õnnelikku lapsepõlve. Siis väike mägimatk - otse Glehni lossi kõrvalt mäeveerult alla; hea, et allikatesse sisse ei astunud, neid on nõlva all hulgem. All vaatasime jääseina ja seiklusrada, tüdrukud ronisid võrku mööda üles. Päeva lõpuks väike maiustus spordibaasi puhvetis.

// Iidal on hele- ja Liisal tumesinine salvokas
// Mäe all (suusabaasis) oli lumi sula, ülal pargis mitte. Hämmastav

Hea on olla laps...

... sest iga asi siin maailmas on nii uus ja põnev. Täiskasvanu oskab poroloonist matil: 1) lamada 2) istuda.
Laps aga
- keerab selle torru
- ja kasutab nagu kaigast
- poeb selle alla
- ja kasutab nagu tekki
- teeb sellest seina
- ja peidab end selle taha
- kerib end selle sisse
- ja teeb sellest maja
- ja poeb sellest läbi
- ja joonistab selle peale
- ja püüab seda vahetada õe mängutiigri vastu
- ja pühib sellega oma nohust nina
- ja vaatab, kui hästi see paneb vastu rebimisele, klobimisele ja sodimisele
ja alles siis, kui see kõik - ja veel palju muud - on mitu korda läbi proovitud, paneb laps pea matile, näpu suhu ja vaatab sulle oma suurte silmadega otsa ja mõtleb: mina ja see matt, me oleme nüüd ühte verd.

Iida lemmik mati-mäng on "laev". Kuna matte on meil palju, siis on mõnikord elutoas liiklemine päris raske, sest meres on ummik.

Laupäeva Iidaga...

teha võib kõike. Tänane päev siis:
- Mänguasjapoes. Tahtsime pehmet palli, aga ei saanud.
- Joonistamas. Pühvel on valmis, kombineeritud kala-kaelkirjak-kass ka, selle plastiliinist "repro" ka.
- Kelgutamas, Glehni pargis. Iida tundis pargi ära, kesktalvel oli siin Fortise seiklusmäng.
- Suusatamas, sealsamas. Iidal tuleb juba üsna hästi välja.
- Minu tööl. Iida õppis piljardit mängima. Kii asemel käsi, muidugi.
- Kodus, külas Liisa & Kaarel emmega.

Laupäev on selgelt "Iida ja issi" päev.

Alol aga on nohu, ta magab halvasti ja meie siis kah.

Alo avastas lugemise

No ta luges natuke varem ka, aga eile jõudis see talle täiega kohale. Võtab raamatu, sirvib lehthaaval läbi. Pilte kommenteerib ja teksti koha hääldab hoolikalt loeb suvalisi silpe. Ja ise kommenteerib "Alo lugeb. Alo raamat lugeb."

Erutus seepeale nii, et ei jäänud õhtul magama, polnud nõus raamatukuhja juures lahkuma. lõpuks pidi Kati teda autoga sõidutades rahustama.

Nädalavahetus

Lapsed olid suurema osa aega Nõmmel ja väga rahul sellega, ainult Alo ei olnud öösel suurt maganud.

Laupäeval käisin mõlema lapsega trennis - Iida jooksis hallis ja Alo ukerdas õues lumehanges. Siis käis Iida joonistamas. Ja siis käisime Iida ja ühe kunstiringi-sõbrannaga ja tolle venna ja emmega Schnelli tiigi lumelinna varemeis. Lumelinn ei huvitand lapsi suuremat, aga Iida kelk ja tiik ise läksid imehästi peale. Lapsed lasid nõlvast alla ja jooksid üles ja olid igast otsast nii lumised ja lõbusad nagu ühed talvel lumes müravad mudilased olema peavad.

Kunstiring teeb Iidale tükiks ajaks mõnusa, malbe tuju. Ja mulle endale ka.

(Ja ma kujutan ette, kuidas Iida esmasp lasteaias seletada võis, et "ma olin nädalavahetusel vanaema juures, sest emme ja issi jõid kodus veini".)

Iida vastlakarneval

Iida aias oli vastlakarneval. Olime kõik seal.

Iida mängis koos I.-ga haldjatar-baleriine. Neil olid roosad riided, tiivakesed, hõbedast peaehted. Ja nad esitasid koos pala, mis oli kui laste versioon "koerte tantsust" me Transilvaania matka järgselt uusaastaläbult...

Alo uuris asjalikult suurte laste mänguasju. Kui pidu läbi, jooksid plikad ringi ja Alo kah. Siis ajas teda taga üks suur punane vähk ja Alo oli jube rõõmus, et näe, selline pirakas koll viitsib temale tähelepanu pöörata ja mängida :)

Mul on hea meel, et Iida esineda julges. Üksi poleks ei tema ega I. ilmselt letti läinud, seega oleks pidanud meie Katiga kaasa minema, aga mind tabab sedalaadi ürituste eel alati vaimne puue ja ma ei suuda pisimatki isetegevuspala välja mõtelda. Hiljem on alati ideid küllaga... Ühesõnaga, oli suht OK karneval.