Alo sünnipäev

Läks edukalt. Oli palju inimesi, nii lapsi kui suuri. Palju süüa, uusi toredaid mänguasju. Alo puhus küünlad ära, käitus suht seltskondlikult ja väga kaheaastaselt.

Iida sai taas Triinuga sõbraks.

Kajaki ja Iidaga merel

Jaaniõhtule jõudes öeldi, et M-E olla issiga merel. Süstaga sõitmas.

Suhtkoht tormasin mere äärde, Triinu aitas mu kajakki ja tegin väikese ringi. Olen elus ühe korra sellise riistaga sõitnud. Aga tundus lihtne olema, nii läksin ja sain Iida endale taha pagasi-auku istuma.

Tegime pika ringi. Meri oli pea laineta ja tuuletu. Ulpisime üsna kaugele merele, ja siis tagasi, ja jälle merele. Nägime paari lindu, ja vaatasime kallast "teiselt poolt", ja käisime sügavas vees. Minul oli hirmus hea olla; ja loodan, et Iidal ka. Igatahes ta ei kartnud. Küsis küll, et mis siis saab, kui me ümber läheme, et kas me upume ära. Arvasin, et ehk ei; päästevestid olid meil olemas ja süsta õigetpidi keeramist on mulle vähemalt korra õpetatud... tõsi, ainult teoorias.

Pärast tegin ise hoopis pikema ringi. Süst on ikka üks tore asi. Tõmbad ja läheb :)

2 x Laokülas

Mia-Erika sünna pühapäeval, jaaniõhtu teisipäeval. Esimene kord Iida + Kati, teine kord Iida + Kati + mina. Ja muidugi M-E, Triinu, Priit, palju teisi.

Laoküla on kõige romantilisem koht, mida ma üldse tean. Kõle tuuline kaldaäär, mõned puust telgid (jah), kaks kuivale maale ehitatud laeva. See spartalik keskkond sunnib sind olema looduses. Mere ääres, lõkke juures, merel.

Esimene päev (kui mind ei olnud) oli siis sünnipäev. Päädis seiklusmängu ja paadisõiduga. Lapsed ei saand end enne käima, aga mängu juures olid isuga ja paat oli muidugi kirsiks päeva peal.

Teine. M-E ja Iida eraldusid ülejäänud kambast ja lihtsalt mürasid õhtu otsa. Muud inimsed olid nende jaoks nagu asjad "kusagil mujal". Iida sai jaaniõhtust kenasti aru (et kõige pikem päev & valgem öö & ollakse kaua üleval), aga ega see teda eriti ei huvitanud. Suured tegelevad miski oma asjaga ja ei käsi magama minna, see on ju õnneks piisav, ka ilma keerukate selgitusteta!

Olulistel hetkedel - lõkke süütamine, ilutulestik - olid lapsed muidugi kohal. Aga nt nii igava asjaga nagu söömine me teda kiusama ei hakanud. Laps jäi jaaniõhtul täiesti söömata ja oli sellega täiesti, täiesti rahul :)

Sünnipäeva eelöö

Kell on üks öösel. Kokkamine on lõpusirgel. Mina olen praadimise & nõüdepesu lõpetanud, õllepudel on lahti & tühi. Kati veel marineerib miskit, kostab klaasist maitseainetopside kõlkse ja uhmri tuhmi kraapimist.

Homme, 17 tunni pärast peame Alo sünnipäeva. Tegelik aeg on küll ülehomme, 27. juunil kell 11:48, aga siis on Kati Muhus, Juu Jääbil.

Iida Suur Nädalavahetus

(See on vana postitus, mis paar nädalat "laagerdunud".)

Iida on nüüd aasta balletitrennis käinud. Rangemalt, kui üks viieaastane üldse midagi peaks; aga ballett tähendab distsipliini ja nii on selle arvelt jäänud ära lasteaia laulutunnid (sest trenn on esmaspäeviti pool viis ehk täiesti lasteaia aja sees), mõni pidu, kergejõustikulaager.

Muidugi ei taha me lapsest baleriini teha; vastuse küsimusele "miks just ballett?" annab balletistuudio enda kodukas.

Nüüd tuli siis tulemuste näitamise hetk. KK stuudio tegi 10. sünna puhul Salme keskuses etenduse. Tegelikult isegi kolm. Iida käis laup hommikul peaproovis ja siis järjest kolmel esinemisel. Sisuliselt läks kogu me nädalavahetus selle peale, Kati vehkis Iidaga Kalamaja vahet ja mina olin Aloga kodus.

Käisime vaatamas ka. K oli vist kõik teadaolevad sugulased jalgele & kohale ajand. Etendus oli tore. Kõigepealt tittede tantsud - kõik rühmad korraks lavale - igaüks oma jupikesega; tantsud olid kokku pandud HChrAnderseni juttude järgi. Siis suurte tegijate gala - proua Kõrb käis ise ka laval ja puha. Seda gala-osa ma ei näind, kuna läksin Aloga koju.

Iida tuli tants okeilt välja, püsis muusikas ja oli graatsiline. Nende jupike oli muidugi lühike ja lihtne, aga ikkagi!

Emme viis Iidale uhked lilled ja kõik kiitsid. Tüdrukul oli ilmselgelt hea meel.

(Mu isa oli suur balletihuviline. Kas võis ta arvata, et tema lapselaps kunagi tantsima hakkab...?)

Iida lauluanne

Ühel päeval lõi Iida mu tõesti pahviks.
Viisin nad Ingliga loomaaeda ja nad laulsid koos ühte laulu:
"Kõnnime, kõnnime, vanalinna tänavail,
vaatame, vaatame, tornitippe säravaid"

See on Lasteekraani muusikastuudio laul, ilmselt nende kevadkontserdi jaoks kirjutatud. Lasteaias seda ei õpetata. Muusikastuudios Iida ei käi. Ainus võimalus - ta on selle Ingli käest õppinud. Nad laulsid vist kaks salmi (ja kordasid seda hiljem sada korda), aga sellest oli selge, et Iida on sõnad peas ja viis täiesti selge. Ja see viis on päris keeruline, ei ole "põdra maja" sorti laul!

Hämmastav, ausalt.

Iida laulab nüüd jälle palju (vahepeal oli aeg, kus ta suud eriti lahti ei teinud). Ja ta teab laule tõsiselt palju. Kõige lemmikum on vist
Kiisu läks kõndima, müts oli peas,
Naljakas näis teiste kiisude seas,
Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas.
Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas

Eks me mudime neid sõnu ka igatmoodi - Alo läks mängima, padi oli käes! - ja Alo ise seletab ka mõnikord "Kiisu kõnnib, müts peas. Issi vaata, kiisul ei ole müts peas."

Iida ballett

Olgu esinemistega kuidas on, aga trennis käimine on Iidale hästi mõjunud. Kui tuleb käsk tulla hambaid pesema, siis tõstab plika käed kõrgele ja tipib nii-nii graatsiliselt ümber üle toa. Muid balletikaid poose võtab aeg-ajalt kah. Vähemalt graatsiat on kõvasti juurde tulnud selle aastaga!

Loomaaias

Viisin Iida ja sõbranna I. loomaaeda ja Hesburgerisse. Lapsed olid head, rõõmsad ja rahul. Kõige paremini jäid meelde hülged, aga ehk sai mõni teine loom ka natsa tuttavamaks. Nägime müravaid leoparde, müravaid kitsetallesid, üldse loomalapsi oli palju - kevad ju. Igatahes oli hea plaan mitte kõik elukad kiirkorras "ära vaadata", vaid teha väiksem ring ja aeglaselt.

Nädalavahe Purtses

Käisime Iidaga maal. Alo oli minu emaga Tallinna kodus.

Oli jahe, aga muidu mõnus. Tegime väikese ringi mere ääres ja Purtse jõesuus, küpsetasime lõkkel vorste, koristasime mereranda, olime kaks päeva järjest õues. Iida müras palju lõkkega. Linnud laulsid ümberringi, kogu õu oli sirelilehka täis, idüll!

Iida otsis kõik sirelid läbi ja leidis mitte ainult viie-, vaid ka kuuelehelise õie!

Iida lemmiktaim on "kõrvekas" - kõrvenõges. Piimanõgesed meeldivad ka, aga kõrvekat nähes märgib ta selle igal juhul ära. Kuna Purtses on nõgeseid lademes, oli ta seal väga rahul :)

Mu ema on Iidale sisse õpetanud (nõmeda) kartuse kaldajärsaku ees. Ta saab sealt täiesti vabalt üles ja alla, aga lihtsalt kardab. (Ja kui siis tegelikult alla saab, on muidugi rõõmus.) Iida on nii üliettevaatlik, et temas hirmu juurde tekitada pole tõesti vaja.

Teel viibisime Rakveres laadal (Iida virises, kuna tahtis kärmelt maale).

Kergejõustik ja sõbrannad

Iida on nüüd aasta jagu kergejõustiku trennis käinud.
Põhiline harjutus trennis on äge müramine, aga eks nad teevad sprinte ja võimlevad ja hüppavad (kaugust) kah.

.....

Mai lõpus oli lasteaias spordipäev.
Sisuliselt rühmasisene võistlus.
Kotivise, hoota kaugushüpe, 30 ja 120 m jooks.
Iida jäi kõigis alades külmalt viimaseks.
Viskas 3m, hüppas alla meetri ja jooksis kõige aeglasemalt.

Või ei!
Sõbranna I. jooksis _täpselt_ sama aeglaselt.
Nii 30 kui 120 m ajad on sekundi kümnendiku täpsusega samad.
Tundub, et plikad on lihtsalt käest kinni hoides jalutanud, mitte jooksnud.
Õige kah.
Sõbrannatamine on iga kell tähtsam kui sport!

Hoota kaugushüppe aga mõõdame Lasnamäel järgmine kord ise üle. Ja palliviset hakkame Sõrves harjutama :)

Ekskursioon prügimäele

Oli asja Jõelähtme prügilasse ja võtsin Iida kaasa. No et ta näeks, misasi see on.

Iida ootas mingit pisikest hunnikut ja oli tõelist MÄGE nähes täiega üllatunud. Meil lubati lahkesti autoga prügimäe otsa (ladestusalasse) sõita - otse kajakaparve. Laps sai aru küll, et ta kõnnib prahist tekkinud mäe peal!

Tee peal nägime veel Iru elektrijaama ja selle naftaronge.

Pärast oli Iidal palju küsimusi.
- kas see prügimägi jääbki sinna?
- kas kogu prügi saab lõpuks mullaks?
- mis saab, kui kogu maakera on prügi täis?
- mis saab, kui kõik bensiin / elekter otsa saab?

Lubasin ta kunagi Pääsküla mäele viia - sinna, kus prügi on kaetud ja haljastus peal.

Tule meile! - Alo keelest

Alo ajab sõnu mõnuga sassi. Kohe nii mõnuga, et võtab itsitama.

Uus: "tule meiega!" - "tule minuga" asemel. "Issi, tule meiega!" ja sikutab issit sõrmest. Ta on väga veenev ja oskab täiskasvanuid väga konkreetselt tegutsema panna, aga see "meie" selles kohas mõjub lihtsalt nunnult.

Keelest veel:
Pikad laused. "Issi, võta banaan kapi otsast ära!" - kuus sõna.
Määrsõnad."Alo tahab KA kommi." (kui Iida juba saab ja Alol on hirm, et tema ilma jääb) "Alo, tahad kommi? - "Ikka tahan." "Alo tahab veel kommi!"
Käsutab mis hirmus. "Issi, vaata! Issi, vaata, lennuk! Issi, ära maga! Issi, ärka üles! Issi, tõuse püsti! Issi, kõnni! Issi istub!"
Eitab kõike. See on täielik huumor: kõikidele meie lausetele leitakse vastand. "Alol ei ole külm! Ei ole kaka püksis! Ei taha kommi! (sellele järgneb muidugi vältimatu Tahan ikka kommi! Ei taha musi!"
Sõnavaras on pärlid nagu "ventilaator", "kontsert" ja "teleka multikas" (see on tavainimesele telekapult)