Lõhub asju :(

Åsa kinkis Iidale karbi rasvakriite. Selliseid, kus kriiti ennast saab plastikust torukese sisse "peitu" keerata. Iidale meeldisid need väga. Keeramise nipi sai ta kohe kätte, ja ta veetis tükk aega kriite "suureks" ja "väikeseks" kruttides. Küsis iga kriidi kohta minu käest üle, kas see on "liiga suur" või "liiga väike" või "keskmine" või "paras".

Aga nagu ma kartsin, leidis ta hiljem vaikse hetke ja murdis kõik kriidid pooleks.

PAAR PÄEVA HILJEM: kriidid on murtud sajaks väikseks tükiks, Iida sordib neid värvi järgi, paneb torudesse ja pesadesse. Tegemist kui palju! Täiskasvanute piiratud "kriidid on joonistamiseks" arusaam ei pea ometi last takistama, eksju.