Kahe lapsega Batuudikeskuses

Jätsin Mardi jooksmata ja läksin mõlemaga batuudikeskusesse. Kahtlesin küll, et Alo on liiga väike, seal on enamik lapsi Iidast suuremad. A mõtlesin, et küll ma ta'ga ise tegeldud saan, kui vaja.

Eksisin. Alo nautis täiega. Esimene kord batuudil küll ainult vaatas, mis värk on. Teine kord tuli minuga ja hakkas hüppama. Kolmas kord läks ise :) Ja sõitis ratastega ja müras pallimeres ja uudistas vanemate laste toimetusi ja...

See poroloonist meri - kuhu suuremad lapsed "upuvad" ja mina jalagagi ei tõsta - Alo ulpis kenasti selle "peal", hüppas aga sisse ja ise välja.

Iida oli väga pai. Vedas venda ringi, aitas, julgustas, sõidutas ratastel, lõbustas. Tassis ta torustiku sügavusse (kuhu Alo üksi kindlasti poleks julgenud minna). Kiitis: "Alo sa oled väga tubli" ja "Alo tule näe siit, ära karda, saad hakkama!" Kui tahtis üksi mürada, siis "andis" valvekorra mulle formaalselt üle.

Lapsi oli täna meeldivalt vähe (mart?).

Omaette teema on, et ühtegi sõbrannat ei saanud kaasa (ehkki see tuli kokku vist pigem kasuks). Kel kool, kel trenn, kes tõbiseks jäämas või just paranemas. Ehk: tavaline sõbrantside-ring ei piisa enam, kuna kõigil niipalju tegemist. Kuueaastased!

Peaks ehk edaspidi nädalakava blokki panema ja siitkaudu mängusõpru hankima?

Töökasvatus

Lapsed imiteerivad kodus nähtut:

Alo koostas endale klotsidest puuri, käib nüüd mööda tube ja puurib. Paneb puuri "otsa" vastu seina, kuulutab "puur! puur! PUUUURRR!" ja vaatab uhke näoga.
(Päris puuri ta ei puutu; teab, et ei tohi).

Iidal mõõdab kõike ilusa kollase mõõdulindiga. Laud - 80. Puzzlemati ruut - 30. Alo - 7,5.

Alo ajab kõikjalt taga kruvisid, mida ta nimetab "nõelteks". Neid on meil vedelemas ohtralt, nii et alati on, millega mängida.

Uus pliit - samasugune nagu Vilmsis - tõi rõõmsa äratundmise, kahjuks ka korduva keelu nuppe käppida.

(Kui keegi arvab, et WM pilte pole sünnis siin tarbida, siis öelge, eks.)

Veel pisiasju

Alo mängib emme raadioga (vana kooli kassettmakk). Tõmbab antenni välja ja siis "laulab" sellesse. Vajutab muidugi nuppe ka.

Lapsed - mõlemad - panevad raadio "saba seina". Mängult. Mõlemad teavad, et elektriasju tegelikult seina panna ei tohi, seega on nad kokku leppinud paar virtuaalset kontakti-kohta - tooli all näiteks - ja siis hoiavad pistikut seal. Alo aeg-ajalt kinnitab oma teadmisi üle, näidates mulle pistikut ja seletades "issi vaata sellega ei tohi mängida! issi vaata seda ei tohi tegelikult seina panna!"

Iida-Alo mängivad kooli. Täna oli raamatuks väike madrats, millel ümbris tähtede ja numbritega. "Iida kuule mis number see on?" "Kuus." "Aga see?" "Neli." Kui Alo õhtul vanaemale madratsit näitas ja "see on kooli raamat!" teatas, ei saanud see miskit aru.

Alo on väga vaimustunud faktist, et lumi on MAJADE PEAL.

Alo ajas eri sorti helbed segi. Läks vanaemale seletama, et näe, kaerahelbed kukuvad! Õues. Taevast alla.

Alo tuli täna sööva Iida juurde, puutus teda ja ütles "mina olen kuri hunt! uu!". Iida alguses mängis kaasa, siis tüdines ja pahandas. Alo tuli seepeale mind huntima. Ma siis seletasin, et hundid söövaid lambaid ei sega :)

Iida aias on lastel suured plaanid, mida lumega pihta hakata. Kindlused, kelgumäed... Talv, OLED OODATUD!!!

Esimene lumesõda - tehtud!

Tänane päev oli küll nagu lastele loodud. Kadriorg nagu valge muinasjutt, paksus lumes ja ebamaine.

Pärast aiast tulekut läks Iida R & J juurde õuele mängima. Seal oli lapsi rohkemgi ja muidugi läks müraks. Ära tuues sain minagi "käe valgeks".

Väikseid asju

Alo võttis kaks toigast ja käis kodus ringi: "issi vaata mina suusatan!" Suusatamist nägi telekas eelmisel talvel... Hea mälu!

Pööningult naasnud puzzlematist on palju rõõmu. Iida õpetab sellega Alole tähti - jälle üks koos-mäng. Alo saab matti koostades käelist tegevust ja tähti õppides trennib mälu ka.

Üldse on kodu täis mänguasju, mis vahepeal kusagil "ära" olnud. Põnev! Kolimine ses suhtes abiks.

Lapsed võivad õhtu otsa koos mängida, nii et lust vaadata. (Kas siin ikka pidi koma olema?) Enne suve olid vaid üksikud lühikesed sutsakad. Murrang suhetes toimus ilmselt Kreekas, ehkki seal kadus see rohkesse kraaklemisse ära.

Iida kirjutuslaua tõstsin elutuppa lambi alla ja andsin Alole. Iidale laud madal, Alole suht paras.

Iida oli täna aias nagu rõõmupall, säravalt õnnelik ja mürakas tujus. Tantsis sõbrannaga polkat, lasin neil valgusfoori ehituse ära lõpetada (kahe meetri kõrgune torn). Näis, et Iidal läheb aias hästi, esimeste aastate häbelikkus on täiega kadunud, ta on enesekindel ja juhib tegevust ise.

Eile eelkoolis käies ei jätnudki (ma) midagi maha. Ime!

Süüa saavad tibud praegu küll vaid rämpstoitu. See-eest söövad nad seda hea meelega :)

Balletis küsis konkureeriv lapsevanem jutu käigus, et kas tõesti on meie inglikesel ka halbu iseloomujooni. Pidin küsimuse kohatusest luksuma hakkama. Aga tuleb tunnistada, et misiganes nõrgad küljes Iidal ka on - oma malbuse- ja õrnusehoogudega teeb ta nad kõik tasa. Ma ei ole veel näinud last, kes oskaks nii rõhutatult VÄIKE TÜDRUK olla nagu Iida. (Muidugi, ega teiste perede ellu sisse ei näe ka.)

Petsopid

Kas saab olla, et ma neist kirjutanud pole? Aga.
Hasbrol on tootesari "Littlest Pet Shop". Nunnud loomad ja palju lisavidinaid.

Iida, kes pole kunagi päris nukkudega mänginud, ajab nendega rõõmsalt asju. Tal on neid palju. Neil on keeruline (ja kallis) maja, neid võetakse voodisse kaasa ja lasteaeda. Suvel ostis Kati Kreekast pingviini-petsopi, mis saladuslikult ära kadus (kahtlustame pere koera). Suurem vaimustus hakkab muidugi ära kaduma, see jäi pigem eelmise lasteaia-aasta teise poolde. See-eest mängib nendega nüüd (ka) Alo.

Üldiselt mulle brändimänguasjad - Barbied ja Bratzid ja Pokemonid muu - eriti ei istu, lastega manipuleerimine paistab nende tagant liiga julmalt välja. Aga nood petsopid on üsna OK. Mul on hea meel, et Iidal need on ja et ta nendega mängib.

Sally saba pildid

Mõned Sally saba pildid.

See punakas materjal on muide kuld.

Bakugan?

Kas peaks selle moehullusega kaasa minema, endale selgeks tegema ja Iidale ka ostma? Või?

Küsisin Iidalt. Teadis küll, mis on, lasteaias ka mõnel lapsel olevat. Mingit soovi endale hankida ei avaldanud...

Laste tööd

Alo hetke lemmik-mänguasi on "tolmuineja". See on suur ja lapsele igati sobiv mütakas. Saab toruga vehkida, eri kohtadest lahti võtta ja kokku panna, eri otsikuid proovida, issi-emme moodi tööd teha.

Täna panin ehituspappi põrandale, lasin Alol rulli hoida ja pärast papi nurka vastu maad suruda. Oi kus poiss oli uhke!

Hämmastav, kui selged on kaheaastase jaoks keelud. Alo pidas mulle täna pika loengu sellest, kuidas lapsed ei tohi kunagi noaga mängida. Ja et trellpuuri tohib "ainult vaadata". Ja lambipirni kah. Nojah, õige jutt :)

Iida oli sama vanalt kõva nõudepesija, solistas-sulistas pikalt kraanikausis.

Järgmisel päeval: mängivad mõlemad lapsed tolmuimejaga. Koos. Hämmastav, kui palju eri kasutusi sellele seadmele leida võib. Kui tahtsin imeja seest teist otsikut võtsin, olid need asendatud konstruktori jublakatega - "panime patareid sisse" - no tõepoolest!

Kunstielamus: jaapani maal Sallyga

Tänane "Sally sabas" käis klassikalise Jaapani maali (nihonga) näitusel Adamson-Ericu muuseumis. Mina sain igatahes elamuse, kuigi ma kujutavast kunstist muidu suuremat ei hooli:

Alustuseks võttis Ilmi tushipulga (kuiv must tint) ja näitas, kuidas asi käib. Hõõrus pulgast värvi, näitas sellega maalimist, lasi lastel proovida. Lapsed kuulasid-vaatasid, suud ammuli. See sissejuhatus pani ka pilte hoopis teistmoodi vaatama...

Pildid ise - kaunid. Kirkad värvid, imepeened jooned, säravad materjalid (kuld, poolvääriskividest pigmendid). Ma ei leia netist kahjuks ühtegi tõeliselt väärikat näidet. Nii et kes tahab, peab ise vaatama minema, pühapäeval (1. novembril) veel saab.

Ma ei olnud A-E muuseumi iial sattunud. Iida hobid harivad tasapisi mind ennastki :)

Nihonga - Wikipedia
Nihonga - Google pildiotsing
Kokyo Hatanaka näitus „Aasia minu südames. Jaapani klassikaline maal nihonga”
"Sally sabas" on Iida kunstikooli tava lastega Sally-koera sabast kinni hoides vanalinna näitustel käia.

Raamatukodus ja Energiakeskuses

Iidaga Energiakeskuses, sünnipäeval. Mul oli ammu mõte sinna minna... ise ka füüsik ju.

Ekspositsioon oli pettumus, kuidagi ajast ja arust. Mitte seadmete mõttes (osaliselt see ju ongi teaduse ajalugu), kuid põnevusest jäi puudu. Asjad, mis Ahhaa-ga ühised, on A-s palju paremini tehtud. Ja kolm korrust on selgelt liiast, nad ei jaksa seda korras hoida ega eksponaate isegi korralikult sildistada.

(Näiteks veeretasime Ahhaas pikalt palle mööda kahte kaldteed: sirget ja tsükloidi ja imetlesime, kuidas tsükloid on "kiirem". EK-s oli sama aparaat, peaaegu olemas, aga kaldtee oli katki ja palle polnud...)

Lastel oli suures saalis muidugi jooksmist ka näitusest hoolimata. Ja noor daam, kes katseid näitas, oli väga tore.

Päeval käis Iida rühmaga raamatukodus. Oli ainus laps, kes seal varem käinud - vanaemaga - ja "paistis silma".

Jukukeskus

Tänase mängutoa õhtu eripära: lapsed mängisid suurema osa ajast koos.
Alguses tõmbas Iida muidugi struktuuridesse (ta on paari sekundiga nägemisulatusest väljas), a mitte kauaks.
Ja uni tuli pärast kiiresti. 21:10 oli laste toas puhas vaikus.

Magama!!!

Eile said lapsed voodisse kell 9. Misjärel möllasid seal tunni või poolteist. Magama reaalselt pärast 10t.
Täna said lapsed voodisse kell 10. Misjärel ei kostnud enam piiksu ka. Magama täpselt 10.
Siit moraal: ???

Ja ei saa lapsi magama sundida, kui nad ikka ei taha. V noh, vähemalt mina ei saa / ei oska. Alo on kõige kurja juur, ergutab Iida ka üles. Iida mõnikord võtab vedu, aga teinekord käratab Alole peale ka, et olgu too tasa...

Tõsi, järgmiseks möllukorraks on mul mõned head ideed..

Laps arvutis

Näitasin Iidale Youtubest "10 indiaanlase laulu." Iidat hakkas asi huvitama, jätsin ta arvuti ette klikkima. Kui uuesti vaatasin, käis tal juba "The Gummy Bear Song Long Hebrew Version". Arvutimajandus on imeline.

Värkest "Oska oma last netiohtude eest kaitsta" teemast kirjutasin oma päris-blogisse temaatilise sissekande.

Iidaga Ahhaas

Käisime Iidaga Ahhaa keskuses. Iida kaevas enamiku ajast liiva. Mina
- sõitsin ratastooliga (34 sekundit!)
- mängisin tennist ja muid osavusmänge
- püüdsin tasakaalu hoida...

See viimane oli täiega frustreeriv. Ajad tulid kõik 0.2 ... 0.3 sekundi kanti. Siis astus masinale mingi suvaline plika ja püsis kohe sekundi.

Muidu oli hea vaikne päev, Iidal kunstiringi polnud, joonistas siis kodus.

Külm ja lumi ja tali, tulge nüüd!

Lastel on uued talvejoped (Lenne) - Alol oranzh, Iidal punane.
Iidal on uued saapad (Echo, keskmiselt tibikad).

Iida ootab lund.

Lenne poe muide vallutasid lapsed täiega ära. Jooksid ringi, mürasid. Seal on mänguasjad - just selleks, et vanemad saaks rahus mudeleid valida ja lapsed samal ajal mõmmidega mängida. No püstoli üle läksid me tited küll kaklema. Alo peitis end korra nii ära, et otsisime koos kogu personaliga taga teist, oli hiirvaikselt poe taganurgas riiete taga ja tegi peitust, hästi tegi :)

(Üks teine emme, kes samal ajal oma sama vana poisiga seal oli, keelas oma last mänguasja puutuda. Ehhh, kuulge, mängimiseks need kannid seal ju on... ja kui personalile sobib, siis ei tee ka väike jooks poes paha, onju!)

Veel Söökohti

Lost Continent üllatas:
- aha, lapsega?
- meil on teile oma tuba! saate mängida ja süüa muidugi ka!
- antigi oma tuba. eraldi korrus või umbes nii
- teenindus lippas sest hoolimata imeväledalt
- legod-värgid võlusid Iida täiesti ära.
- söök nii mul kui lapsel väga hea. (kuivõrd friikartul saab olla "väga hea")

Merimetsa selveri pannkookla, Alo-Iida-Triinu-Mirjam. Saime väga söönuks (nagu arvata). Mina küll omletist, mitte koogist; nii koogid kui omlett olid 5+.

Peaks hakkama nami-namisse arvustusi kirjutama.

Totoro filmi tunne

... on.

Koolielust

Iida käib eelkoolis 2 x nädalas, T ja N kell 14.15 - 16.45.
Meeldib,
käib rõõmuga.
Aga meil pole mingit teadmist sest, kuis tal seal läheb.

Istub suht tagumises pingis koos sõbranna R-ga.
Ma ei tea, kas ta saab sealt tundi jälgitud või läheb kogu aur kihistamise peale.
Kooli lähevad koos.
Täna skandeerisid minnes "pink umbrella, pink umbrella" (sadas vihma),
eelmine kord oli olnud "pink rubber boot, pink rubber boot!"

Inglise keelt õpime kodus juurde.
Või mis kodus - autos, kohvikus, kusiganes.
Lauluga.
Neil on "ten little indians" laul, seda annab laulda sajal viisil - vaikselt, valjult, poiste, tüdrukute, roosade vihmavarjudega...

Viisin täna ise lapsed kooli, täielik sensory overdrive. Esiteks vihm, kõik vanemad tahtsid oma võsukesed kooli ukse ette maha poetada, tulemuseks imelik ummik keset vanalinna. (Meie parkisime kaugele eemale ja marssisime autodest uhkelt mööda.) Ja kool ise! Ma ei ole nii suure sagiva kambaga lihtsalt harjunud.

A ühesõnaga me ei tea, kas Iida õpib ka midagi või on ujedalt klassi tagaotsas vait, ei kuule ja ei näe. Minu koolielu algas nimelt just niimoodi...

Batuudikeskus, Rucola

Iida tahtis minna Batuudikeskusse (a.k.a. Skypark, ja enne Kidszone). Võtsime M-E kampa, läksime. Plikad mürasid ja ma ise sain hüpates naha väga märjaks ja kauaoodatud Aserbaidzhaani muljeid kuulsin kah :)

Kuna Batuutlas süüa ei anta (imelik miks?), tuli pärast eraldi söökla leida. Valik Rucola oli täpselt täkkesse. Lapsed said friikaid ja hapupiimaga pannkooki, T väga maitsva rukola-pizza ja mina väga maitsva gorgonzola-pasta.

(Rucola on noor koht ja veidi toores. Ma ei saandki aru, kas pannkoogid on menüüs või ei, ja veebis on hinnad kallimad kui kohapeal. A kõik oli hirmus maitsev! ja tüdrukud viksid ja viisakad!)

Kaks last

Aire küsis, et mis Iida ja Alo iseloomudel vahet on.
Näitlik näide tänasest hommikust.

1) Piilun Alo voodisse, liigutan kergelt tekki.
Alo: lööb silmad lahti; naeratab laialt; heidab teki pealt; HÜPPAB püsti; palub sülle. Issi on siin ja uus tore päev on algamas!!!

2) Ütlen Iidale rõõmsalt, et uus tore päev on algamas.
Iida: tõmbab teki üle pea ja teeb nägu, et mind ei ole seal ja teda ka ei ole seal ja et tema siit voodist end niipea ei liiguta ja kui tahan teda sülle võtta, siis ta hakkab karjuma.

Magama läksid mõlemad koos ja üsna vara, välja puhanud on nad küll.

Sally sabas näitusel

Laup hommikul selgus, et kunstiring oli varem ära olnud ja minnakse Sally sabas näitusele. Kunstihoone galeriis, Terje Ojaveri näitus "Petetute tants" / "Sisyphose pruut":
Reet Varblase ülevaade
Ants Juske artikkel
Kes arvab, et kohapeal asi selgem oli, eksib.
A vähemalt said näha päris installatsiooni.

Sabas käisin ka mina Aloga. Alo oli näitusega väga rahul, v.a. ehk see, et teda ei lastud kivide otsa ronima. Pärast sai Revali kohvikus kooki kah ja lapsed olid eluga v rahul.

Viisakas laps

Kaheaastane pätakas tõmbab näpu suust ja teatab:
"Aga emme, vabandage, see on minu tekk!"

Käisime külas, Alo sai viisakuse eest kiita:
"Palun mulle veel pijukat!"
A no see "vabandage" on ikka liig mis liig.

Mulle ütles: "Issi, ära põntsuta!"
Njah.

Ümbruskonnas söömas

Kuna kodune köök on alles kujunemas, siis käime ohtralt ümbruskonna kõrtse pidi.

Mack. Marati majas Tartu maanteel. 5+ teenindus, 5+ toit, lastele meeldis esimesest hetkest. Kindlalt tagasi. (Idee sinna minna tuli Gea kakra-blogist.)

nop. Ümber nurga, sõbralik ja maitsev, aga... lastega pole sinna asja: süüa nad sealt ei saa.

Mandarin Tartu maanteel. Erineb Endla trollipeatuse kohast nagu öö ja päev, kuigi kett on sama. a) teenindus imeb b) menüüs ainult kana ja lammas, moslemist kokk vist? c) sisekujundus on täielik hiina ime, nagu peabki.
Kuid - need kana ja lammas oli väga maitsvad. Tagasi.

Päris-kolimise õhtul hoidusid lapsed Lasnamäel ja meie käisime poole öö ajal Revalis. Reval on vana lemmik; annab normaalselt süüa ja köök on kaua lahti. Kunagi käisime seal Iidaga väga tihti.

Pühapäeval käisime aga Sõrves ja pidasime romantilise lõkkeäärse pikniku. Vähemalt ploome on lapsed sel sügisel saanud täie eest!

Kolime, kolime!

Homme juba vanas kodus.
Esialgu ilmselt netita.

Iida uuris hoolega, kas me ikka tema mänguasjad ja joonistustarved ja vanad pildid võtame kaasa. Võtame, võtame!

Järgmisel päeval: enam-vähem kolitud. Suured asjad ja kraam on veetud, pisipudi on veel vanas kodus.

Koolipaanika alga!!!

Täna kell kolm sai eelkooli rühmi valida. Pmst neil vist vahet pole, kellaajad on umbes samad (vahe ainult, kas E&K või T&N) ja kõik mahuvad "ära" ja õpetajates pole ka vahet. A sellegipoolest oli 15:15 seis, et
- kooli server oli täiega surnud
- telefon oli täiega kinni
- ukse taga oli umbes tunni-kahe pikkune saba

Üleeile käisin kõik õpetajad googlega üle. Tulemused on. LiisKängsepp ja teised siin muretsevad blogivate lapsevanemate üle. Tegelt on täiskasvanute neti-käitumine palju paljuütlevam. Lapsed on mingi vanuseni kõik umbes samasugused, suured inimesed aga...
- üks õps on blogifänn, ta on umbes 10 blogi tiimis sees.
- üks on andnud hääle vabadussamba vastu. isamaa reetur? tahan oma lapsele sellist?
jne.
ja need on  keskealised  meievanused naisterahvad, eks.
Ühesõnaga, meid KÕIKI - mitte ainult meie lapsi - hinnatakse nüüd ja edaspidi läbi google. Ja lapsest blogimine on kõige väiksem asi selle juures.

Iidaga hamba-arstil

Head uudised: jäävhambad on kõik korras, miski puurimist ega parandamist ei vaja.
Mind vaadati ka üle, ka kõik korras.
Pärast tegime Stockmannis väikese pannkoogilaksu.

Okse!

Legend räägib, et kui mina väike olin ja Koeru vanaema mind kärus ringi sõidutas, olin mina sealt kisanud:
Okse!
Vanaema, okse!
Okse, vanaema, okse!

See tähendas siis tungivat palvet käruga kiiremini liikuda - "jookse, vanaema, jookse!"

Alo on sellega võrreldes viisakus ise:
"Issi, sõida palun kiiremini."
"Issi, palun sõida kiiremini."
Aga see-eest kordab ta ennast nagu üleskeeratav papagoi.

Iidal on tulnud narr komme ka kärusse norida. Et kui Alo saab ja tema ei, siis "see pole aus". Viimati pargis käies panin Iida kärru ja Alo talle sülle ja rallitasin mõlemaga koos.

Kirjad emale

Eelkool saatis broshüüri ja kuidas netis gruppi valida. Mispeale mulle meenus kohe
kirjad arvutilaagrist.

Alo ilus eesti keel

Tornitips (-tipp)
Puujalg (-tüvi)
Teleka-multikas-pultikas (telekapult)
Mikrofoni ahi (mikrolaineahi)

Loeb arve soravalt kaheksani ja seitset enam vahelt välja ei jäta. (Ma tõesti ei tea, kust või miks see oskus.)
Kaks ja kolm on sisuliselt ka selged. Suurematel arvudel vahet ei tee. Näitad kuut kommi ja küsid mitu on - loeb kaheksani ja ütleb rõõmsalt "kaheksa kommi!".

Avaldab arvamust kahtlevas vormis:
"Õues on pime, ma arvan"