Kinoöö

Plaan: Panen lapsed vara magama, lähen Zigori õhtusöögile / kõrtsituurile.

Tegelikkus algab sellega, et toon poest kohupiima. Mille Kati samas ära sööb. Kui ma siis Iida trennist ära võtan (19:30), selgub, et jah, erakorraliselt ja täna võiks me kinno minna küll. Sest AFAIK on Sõprus viimast nädalat lahti ja ilmselt on see ainus võimalus Ponyot suurel linal näha ja selle nimel võib Iidaga hilja peale jääda küll ja kodus saadakse hakkama. Tehtud-mõeldud!

Jalutame rõõmsalt läbi õhtuse Rotermanni kvartali ja vanalinna, imetleme Müürivahes Mister XXX diskopalli tulesid, mina selgitan Iidale täiskasvanute öiseid meelelahutusi.

Sõpruses selgub, et film algab 20:15 ja kestab kaks tundi ja on jaapani keeles. A no mis siis ikka, Iida jagab jaapani-värki hästi (nagu kõik Lottet vaadand lapsed) ja ma luban talle sosinal selgitada. Pileti-tüdruk muheleb selle peale.

Saalis selgub tõsiasi, et oleme AINSAD. Sõpruse saal, suur, kolm inimest sees: Iida mina kinopoiss. Siin pole vaja sosistada, võime filmi ajal täiest kõrist laulda!

Ponyo on pettumus. Ghibli kordab tegelasi, esemeid, olukordi, karaktereid. Näiteks pilv pildil on kohal IGAS nähtud Ghibli filmis. Ponyo = Howli ujuv kindlus + Mononoke + juppe siit-sealt; lendamise asemel on vee all ujumine (Miyazakil on lennukifetish, "ghibli" on lennukinimi II Maailmasõjast); ökoteema on täiega segane ja kaob lõpus lihtsalt ära; kõik kokku on kuidagi üpris õõnes. Iida muidugi vaatab päranisilmi. Ja tühjas kinos saan vabalt selgitada, mis juhtub. Filmi soovitan ma sellegipoolest; üldmulje on ju ILUS, head & tabavat on väga palju, animatsioon on haarav, alakiirustav-kihutav Lisa on kui pilk kõverpeeglisse. Kihtsalt - täiskasvanu jaoks on pildikeel liiga tuttav, tegelased arusaamatud ja üldmulje logisev.

Jaapani keel on aga hea. Panen Iida kõnes tegelaste nimesid (Sosuke, Ponyo, Lisa) märkama. Õpetan paar olulist sõna (arigato, kawaii). Iida märgib ise, et jaapani kiri on väga keeruline. Lubame ASAP minna hiinakasse pulkadega sööma.

Pärast kino teeme haagi Raekoja platsi, näeme-näpime tutikat kuuske, jalutame Viru tänavat pidi tagasi. Koju 22:30. Meid tervitab esikus rõõmus Alo. Lapsed sööma - pessu - uneluuletusele - tuttu. 23:00 voodisse, magama mõni sekund pärast seda :)

---

Iidaga on mõnus linnatada. Ta ei virisenud õhtu jooksul kordagi, ei kurtnud väsimust. Mina sain välja lasta igas täiskasvanus peituvat õpetajat (lisaks ülalkirjutatule rääkisime ju veel sajast muust asjast; väike õppetund linnamüürist... võõrsõnadest... millestkõikveel). Tema annab tagasi väikeseid tähelepanekuid ja mis põhiline - tunneb rõõmu enam-vähem kõigest. Iidat ei morjenda, et "Metro Plaza" on lihtsalt Kultuuriväärtuste Ameti mõnitamiseks püsti pandud kasvuhoone (tsitaat kodulehelt: hoone ülemised korrused astuvad vanadest müüridest sammu tagasi ja on kaetud soliidselt rahuliku fassaadiga - selle lause autor on nüüdseks ilmselt irooniasse surnud), laps näeb väga suurt vilkuvate tuledega ebamaist objekti ja kilkab: issi, vaata NII ILUS!!!

Nii et teinegi kord plaanin lapsed vara magama panna. :)

Lapsehoid ja maksud

Artiklike: Tallinn kärbib lapsehoiu hüvitise saajate ringi.

"Kärpe" tegelik eesmärk on küll hoopis muu. Linn teab, et lastehoiu raha liigub mustalt, ja tahab nüüd maksud kätte saada. Maksuametniku või finantsisti seisukohalt aus, isegi üllas eesmärk. Tavainimese jaoks... teadagi. Kesse loll ikka lapsehoiult makse maksab? Või kui maksab, siis vaid sellelt summalt, mida hüvitiseks tagasi küsitakse. A nüüd, näe, ei saa enam nii.

Paar asja:

Ettepanek tuleb linna sisekontrollilt ja pärast auditit. Ehk, sellega ei tulnud välja eelarvekomisjon ega finantsistid ja selle põhjus ei ole tavaline "raske aeg, võtame raha ära". Auditi eesmärk on alati olemasolevat süsteemi kontrollida, mitte lihtsalt kulusid kokku hoida. Viide muutuse taustale on seega artiklis olemas, kurb, et Uwe Gnadenteich sellest läbi ei hammustand. Kommentaatorid ammugi mitte.

Lastehoid ongi üks üsna "hall" majandusharu. Mul on päris mitu lastehoidjat olnud, palju riik selle käibe pealt makse on saanud? Noh.. õigesti arvasite...

Linn tunnistab avalikult, et hüvitis ei kata reaalseid kulusid (nii lapsehoidja võtt kui eralastekas on kordi kallim kui 1925 krooni kuus). Sisuliselt tunnistab Tallinn, et jah, rikume seadust, a meil savi.

Balletitundi vaatamas

Korra aastas :) saame Iida balletitundi vaatama. Sel aastal siis täna.

Ma ei tea laste tantsuõpetusest miskitki, a siiski:
- Väga sigrimigri. 50 minuti jooksul tohutu hulk eri harjutusi, igat neist kord-kaks. Kuidas see kõik kinnistuma peaks?
- Mõned noored daamid on silmnähtavalt graatsilised.
- Iida pigem ei ole. Jäigavõitu. Varvaste peal tümpsutab, mitte ei lendle :)
- Muusika- või rütmitunnetus on tal aga väga täpne.

Üldiselt sai plika siiski hästi hakkama.

Tähtsad Asjad

Sain päeval meili.
Eelkool neljapäevast kinni, gripp.

Läksin õhtul lapsele samasse eelkooli järele.
"Iida, kas teile täna midagi tähtsat ka öeldi?"
"Ee... jaaa!!!"
"Ja kas sa pidid selle meile edasi ka ütlema?"
"Vist mitte."
"Ah. A mis see tähtis asi siis on?"
"Et nädala pärast hakavad käima PÄKAPIKUD!!!!"

Tegelt oli ta aru saand küll, et kool kinni, kuna õpetajad on gripis. A ju ei olnud see siis eriti tähtis.

Uued unejutud

Klaassüda, keeruline Veneetsia printsessivärk
Anu ja Sipsik, vana ja tore
Kass, kes kõndis omapead, Kipling.

Viimane on pisut keerukas, aga Iida kuulas terava huviga ja sai hästi aru ja pildid meeldisid ka. Pildid on head, sest siis saab Alo ka vaadata ja unejutust osa. Kontrollküsimustele - mismoodi oli Kass tark, kes on Esimene Sõber, mis tähendab ürgaeg - vastas Iida hästi. Kiplingi keel on ka huvitav.

Järgmisena plaanime Puhhi. A see tuleb mu emme käest ära tuua veel.

Alo elab tehnikalainel. Tolmuimeja on endiselt teema, aga uus lemmik on "kollane aparaat" ehk "mõõtmise masin". Tavainimesele tester. Või "multimeeter."

Näitlik õppetund minevikust

T. käis külas ja sodis muuseas ühe Iida (igava) joonistuse täis. Iida tuli tönnides mulle kurtma. (On ikka nutupaunik; oleks ju võind väiksemale tou anda või miskit muud kurja vastu teha. A ei, tema tuleb pillides issi jutule.)

Võtsin Iida sülle, viisin ta meie kauni antiikpuhveti juurde. Näe... mis see siin ukse peal on? "Sodipodi." Mis sa arvad, kesse tegi? "... mina vist." Et jah, umbes samavana Iida märkis ära kogu meie mööbli, seinad ja palju muud. Kas meie emmega hakkasime siis ka nutma? "Ee... ei hakanud."

Vestlesime veel natuke sellest, et väikesed titad rikuvadki mõnikord asju ja meil, vanematel (lastel), ei tasu sellepärast meelt heita. Et Iida pole sellise lõhkumisega harjunud vaid seepärast, et Alo on erakordselt sõnakuulelik laps.
Ja et joonistuse saab ju uue teha, seepärast kunstiringis ju käiaksegi, et _osata_ kunsti teha igal ajal, kui on tuju või vajadust. Kappi, noh, puhtaks ega uut hästi ei saa, aga see sodipoditud uks käib lahti-kinni endiselt.

Sellega oli tönn üle.

Lapsed tublistuvad tasapisi

Alo õpib lasteaias riietumist. Väidetavasti saab ta end hea tahtmise korral täiesti ise riidesse. Saapad, sallid ja kõik.

Iida on aga korralikuks kooli- ja trennilapseks hakand. Saab oma asjade kokkukogumisega üsna hästi hakkama. Lausa lust vaadata, kuidas ta toimetab! Kui eelkool muud ei õpetagi, siis juba sellest on kasu :)

Nüüd tuleb tited panna õhtul ise koristama ja hommikul ise riietuma. Siis võiks eluga juba suht rahul olla.

Blogindus

Hakkasin blogima sügisel 2005, Iida oli siis 2 ja natuke peale. Nüüd on Alo sama vana v veidi rohkem, hea võrrelda.

Tõsiselt kahju on, et varem ei kirjutanud. "Sahtlisse" tegin märkmeid küll, aga neid ei leia enam.

Lugesin veidi vanemaid sissekandeid. Meil pole ikka üldse aimugi sellest, kui palju me unustame!

Oleks võinud muidugi veel rohkem kirjutada. Ja rohkem pildistada! Puudu on just lapsed oma igapäevaste tegevuste juures. Kui me teeme midagi ebaharilikku, siis võtame fotoka enamasti kaasa. Aga tavalist elu - laps mängib, joonistab, käib lasteaias - me jäädvustada ei taipa...

Koostöö

I & A piiluvad mulle rõõmsalt teisest toast vastu.
A (uhkelt): "Issi, mina kukkusin!"
I (uhkelt): "Issi, mina lükkasin!"

Iidaga Nõmme ujulas

Kui Iida oli paariaastane, käisime ta'ga palju Nõmmel ujumas. Tatsas lastebasseinis ja lasi v-ä-g-a ettevaatlikult liugu ja lõbustas end basseinist välja ronimisega. Ise ta seda üldse ei mäleta, küsisin.

Nüüd oleme mitu aastat vaid Kalevis käind, miskipärast. Sada mullivanni ja lõbustust, kartsin tõsiselt, et Iidal hakkab Nõmmel igav.
Oo, kuidas ma eksisin!

Esimese asjana proovis laps varbaga "suurt" basseini. Minu jaoks tundus jääkülm :), Iida ütles vaid, et siia tuleme veidi hiljem.

Lastekas müras ta nagu kuueaastane ikka. Mürts sisse, jooksuga välja, liumäest alla nii et vesi lendab kahte lehte. Iida ei oska päris ujuda, ja ta ei pane pead vee alla. Saatis minu vahepeal ujuma. Siis tuligi ise suurde basseini järele - seda muidugi koos minuga, mitte üksi. Erinevalt minust ei karda Iida külma vett! Sumas suures vees päris edukalt. Leiutas siniste ujumisplaatidega igasugu trikke, mingit siin-on-igav või vajan-rohkem-basseine juttu ei tulnud meeldegi.

Ainult peapesemise ja juuste sugemisega on samasugune kamm nagu kaheaastasega.

Iida galerii

Moejoonise näitust guugeldades avastasin läbi stylehurricane blogi (eesti moehuvilised on täiega internetti kolind, minusugune sellest muidu midagi ei näe ega kuule, aga google aeg-ajalt ehmatab) sellise olemi nagu:

Iida galerii.
Neil on oma blogi ka.
(Olla ka butiik, aga seda mainib vaid 1 Anne artikkel, mida netist enam ei leia.)

Suur-Karja 2; seal me täna peaaegu käisime; järgmine kord astun sisse.

Sally sabas ja Boheemis ja kodus

Sally viis lapsed moejoonist vaatama. Jah, näitus ongi "Uus Eesti Moejoonistus" ja Laste Maailma kõrval ja ongi moekunstnike moejoonistest. Enne seletati lastele ära, et misloom see mood on (no et ilu mõiste muutub aja jooksul ja selle muutusega kaasas käimine ongi mood). Ja näidati moejooniseid vaaraodest elviseni.

Näitus, olge ausad, oli natuke igav. Ma ei tea, mida lapsed sest moevärgist arvasid või aru said, aga eks midagi ikka. Ja Sally sabas mööda vanalinna tuterdada on juba iseenesest lahe!!!

Pärast käisime M-E+vanematega Boheemis söömas. B toimibki Kalamaja seltsikohana, igatahes oli püsti täis ja toidud jube head. Iidale pannkook-maasikamoosi-ja-jäätisega, ausõna ma olin kade, kui ta selle rekordkiirusel nahka pani ja mulle tükkigi ei jätnud :) Aga minu lõhesalat oli ka imehea - ja ilmselt odavaim Baltikumis.

Näitasin Iidale moe ka IRL ära: Ühel hetkel seisis Boheemis püsti viis inimest ja kõigil viiel oli ühesugune villane lodumüts peas.

Siis M-E juurde mängima ja nüüd on laps vanavanemate juures, mina peaks kodus korda looma. Luua on palju, sest korda on vähe, uste install kattis kogu kodu pehme tolmukihiga ja köögitegu hoolitses ülejäänd segaduse eest. A meil on nüüd siseuksed - mõned vähemasti - väga harjumatu on küll, no mismõttes lähed kempsu ja tõmbad siis ukse kinni? :) Ja köök kosub, ainult kraanikaussi pole me suut kuu aja jooksul ära valida ja ega meie soovidele vastavat Eestist vist ei saagi (nii et tikrikesele õelate kommide kirjutamine ei peaks üldse minu rida olema).

Ühesõnaga, elu sujub, mingil määral. Nüüd tuleb minna Ponyot vaatama ja Animated Dreamsi sees on mingid lasteasjad ja Iida nurub hullusti ujuma ja homme läheme, vist, jälle hüppama... Igav vähemasti ei ole!!!

Kahe lapsega Batuudikeskuses

Jätsin Mardi jooksmata ja läksin mõlemaga batuudikeskusesse. Kahtlesin küll, et Alo on liiga väike, seal on enamik lapsi Iidast suuremad. A mõtlesin, et küll ma ta'ga ise tegeldud saan, kui vaja.

Eksisin. Alo nautis täiega. Esimene kord batuudil küll ainult vaatas, mis värk on. Teine kord tuli minuga ja hakkas hüppama. Kolmas kord läks ise :) Ja sõitis ratastega ja müras pallimeres ja uudistas vanemate laste toimetusi ja...

See poroloonist meri - kuhu suuremad lapsed "upuvad" ja mina jalagagi ei tõsta - Alo ulpis kenasti selle "peal", hüppas aga sisse ja ise välja.

Iida oli väga pai. Vedas venda ringi, aitas, julgustas, sõidutas ratastel, lõbustas. Tassis ta torustiku sügavusse (kuhu Alo üksi kindlasti poleks julgenud minna). Kiitis: "Alo sa oled väga tubli" ja "Alo tule näe siit, ära karda, saad hakkama!" Kui tahtis üksi mürada, siis "andis" valvekorra mulle formaalselt üle.

Lapsi oli täna meeldivalt vähe (mart?).

Omaette teema on, et ühtegi sõbrannat ei saanud kaasa (ehkki see tuli kokku vist pigem kasuks). Kel kool, kel trenn, kes tõbiseks jäämas või just paranemas. Ehk: tavaline sõbrantside-ring ei piisa enam, kuna kõigil niipalju tegemist. Kuueaastased!

Peaks ehk edaspidi nädalakava blokki panema ja siitkaudu mängusõpru hankima?

Töökasvatus

Lapsed imiteerivad kodus nähtut:

Alo koostas endale klotsidest puuri, käib nüüd mööda tube ja puurib. Paneb puuri "otsa" vastu seina, kuulutab "puur! puur! PUUUURRR!" ja vaatab uhke näoga.
(Päris puuri ta ei puutu; teab, et ei tohi).

Iidal mõõdab kõike ilusa kollase mõõdulindiga. Laud - 80. Puzzlemati ruut - 30. Alo - 7,5.

Alo ajab kõikjalt taga kruvisid, mida ta nimetab "nõelteks". Neid on meil vedelemas ohtralt, nii et alati on, millega mängida.

Uus pliit - samasugune nagu Vilmsis - tõi rõõmsa äratundmise, kahjuks ka korduva keelu nuppe käppida.

(Kui keegi arvab, et WM pilte pole sünnis siin tarbida, siis öelge, eks.)

Veel pisiasju

Alo mängib emme raadioga (vana kooli kassettmakk). Tõmbab antenni välja ja siis "laulab" sellesse. Vajutab muidugi nuppe ka.

Lapsed - mõlemad - panevad raadio "saba seina". Mängult. Mõlemad teavad, et elektriasju tegelikult seina panna ei tohi, seega on nad kokku leppinud paar virtuaalset kontakti-kohta - tooli all näiteks - ja siis hoiavad pistikut seal. Alo aeg-ajalt kinnitab oma teadmisi üle, näidates mulle pistikut ja seletades "issi vaata sellega ei tohi mängida! issi vaata seda ei tohi tegelikult seina panna!"

Iida-Alo mängivad kooli. Täna oli raamatuks väike madrats, millel ümbris tähtede ja numbritega. "Iida kuule mis number see on?" "Kuus." "Aga see?" "Neli." Kui Alo õhtul vanaemale madratsit näitas ja "see on kooli raamat!" teatas, ei saanud see miskit aru.

Alo on väga vaimustunud faktist, et lumi on MAJADE PEAL.

Alo ajas eri sorti helbed segi. Läks vanaemale seletama, et näe, kaerahelbed kukuvad! Õues. Taevast alla.

Alo tuli täna sööva Iida juurde, puutus teda ja ütles "mina olen kuri hunt! uu!". Iida alguses mängis kaasa, siis tüdines ja pahandas. Alo tuli seepeale mind huntima. Ma siis seletasin, et hundid söövaid lambaid ei sega :)

Iida aias on lastel suured plaanid, mida lumega pihta hakata. Kindlused, kelgumäed... Talv, OLED OODATUD!!!

Esimene lumesõda - tehtud!

Tänane päev oli küll nagu lastele loodud. Kadriorg nagu valge muinasjutt, paksus lumes ja ebamaine.

Pärast aiast tulekut läks Iida R & J juurde õuele mängima. Seal oli lapsi rohkemgi ja muidugi läks müraks. Ära tuues sain minagi "käe valgeks".

Väikseid asju

Alo võttis kaks toigast ja käis kodus ringi: "issi vaata mina suusatan!" Suusatamist nägi telekas eelmisel talvel... Hea mälu!

Pööningult naasnud puzzlematist on palju rõõmu. Iida õpetab sellega Alole tähti - jälle üks koos-mäng. Alo saab matti koostades käelist tegevust ja tähti õppides trennib mälu ka.

Üldse on kodu täis mänguasju, mis vahepeal kusagil "ära" olnud. Põnev! Kolimine ses suhtes abiks.

Lapsed võivad õhtu otsa koos mängida, nii et lust vaadata. (Kas siin ikka pidi koma olema?) Enne suve olid vaid üksikud lühikesed sutsakad. Murrang suhetes toimus ilmselt Kreekas, ehkki seal kadus see rohkesse kraaklemisse ära.

Iida kirjutuslaua tõstsin elutuppa lambi alla ja andsin Alole. Iidale laud madal, Alole suht paras.

Iida oli täna aias nagu rõõmupall, säravalt õnnelik ja mürakas tujus. Tantsis sõbrannaga polkat, lasin neil valgusfoori ehituse ära lõpetada (kahe meetri kõrgune torn). Näis, et Iidal läheb aias hästi, esimeste aastate häbelikkus on täiega kadunud, ta on enesekindel ja juhib tegevust ise.

Eile eelkoolis käies ei jätnudki (ma) midagi maha. Ime!

Süüa saavad tibud praegu küll vaid rämpstoitu. See-eest söövad nad seda hea meelega :)

Balletis küsis konkureeriv lapsevanem jutu käigus, et kas tõesti on meie inglikesel ka halbu iseloomujooni. Pidin küsimuse kohatusest luksuma hakkama. Aga tuleb tunnistada, et misiganes nõrgad küljes Iidal ka on - oma malbuse- ja õrnusehoogudega teeb ta nad kõik tasa. Ma ei ole veel näinud last, kes oskaks nii rõhutatult VÄIKE TÜDRUK olla nagu Iida. (Muidugi, ega teiste perede ellu sisse ei näe ka.)

Petsopid

Kas saab olla, et ma neist kirjutanud pole? Aga.
Hasbrol on tootesari "Littlest Pet Shop". Nunnud loomad ja palju lisavidinaid.

Iida, kes pole kunagi päris nukkudega mänginud, ajab nendega rõõmsalt asju. Tal on neid palju. Neil on keeruline (ja kallis) maja, neid võetakse voodisse kaasa ja lasteaeda. Suvel ostis Kati Kreekast pingviini-petsopi, mis saladuslikult ära kadus (kahtlustame pere koera). Suurem vaimustus hakkab muidugi ära kaduma, see jäi pigem eelmise lasteaia-aasta teise poolde. See-eest mängib nendega nüüd (ka) Alo.

Üldiselt mulle brändimänguasjad - Barbied ja Bratzid ja Pokemonid muu - eriti ei istu, lastega manipuleerimine paistab nende tagant liiga julmalt välja. Aga nood petsopid on üsna OK. Mul on hea meel, et Iidal need on ja et ta nendega mängib.

Sally saba pildid

Mõned Sally saba pildid.

See punakas materjal on muide kuld.

Bakugan?

Kas peaks selle moehullusega kaasa minema, endale selgeks tegema ja Iidale ka ostma? Või?

Küsisin Iidalt. Teadis küll, mis on, lasteaias ka mõnel lapsel olevat. Mingit soovi endale hankida ei avaldanud...

Laste tööd

Alo hetke lemmik-mänguasi on "tolmuineja". See on suur ja lapsele igati sobiv mütakas. Saab toruga vehkida, eri kohtadest lahti võtta ja kokku panna, eri otsikuid proovida, issi-emme moodi tööd teha.

Täna panin ehituspappi põrandale, lasin Alol rulli hoida ja pärast papi nurka vastu maad suruda. Oi kus poiss oli uhke!

Hämmastav, kui selged on kaheaastase jaoks keelud. Alo pidas mulle täna pika loengu sellest, kuidas lapsed ei tohi kunagi noaga mängida. Ja et trellpuuri tohib "ainult vaadata". Ja lambipirni kah. Nojah, õige jutt :)

Iida oli sama vanalt kõva nõudepesija, solistas-sulistas pikalt kraanikausis.

Järgmisel päeval: mängivad mõlemad lapsed tolmuimejaga. Koos. Hämmastav, kui palju eri kasutusi sellele seadmele leida võib. Kui tahtsin imeja seest teist otsikut võtsin, olid need asendatud konstruktori jublakatega - "panime patareid sisse" - no tõepoolest!

Kunstielamus: jaapani maal Sallyga

Tänane "Sally sabas" käis klassikalise Jaapani maali (nihonga) näitusel Adamson-Ericu muuseumis. Mina sain igatahes elamuse, kuigi ma kujutavast kunstist muidu suuremat ei hooli:

Alustuseks võttis Ilmi tushipulga (kuiv must tint) ja näitas, kuidas asi käib. Hõõrus pulgast värvi, näitas sellega maalimist, lasi lastel proovida. Lapsed kuulasid-vaatasid, suud ammuli. See sissejuhatus pani ka pilte hoopis teistmoodi vaatama...

Pildid ise - kaunid. Kirkad värvid, imepeened jooned, säravad materjalid (kuld, poolvääriskividest pigmendid). Ma ei leia netist kahjuks ühtegi tõeliselt väärikat näidet. Nii et kes tahab, peab ise vaatama minema, pühapäeval (1. novembril) veel saab.

Ma ei olnud A-E muuseumi iial sattunud. Iida hobid harivad tasapisi mind ennastki :)

Nihonga - Wikipedia
Nihonga - Google pildiotsing
Kokyo Hatanaka näitus „Aasia minu südames. Jaapani klassikaline maal nihonga”
"Sally sabas" on Iida kunstikooli tava lastega Sally-koera sabast kinni hoides vanalinna näitustel käia.

Raamatukodus ja Energiakeskuses

Iidaga Energiakeskuses, sünnipäeval. Mul oli ammu mõte sinna minna... ise ka füüsik ju.

Ekspositsioon oli pettumus, kuidagi ajast ja arust. Mitte seadmete mõttes (osaliselt see ju ongi teaduse ajalugu), kuid põnevusest jäi puudu. Asjad, mis Ahhaa-ga ühised, on A-s palju paremini tehtud. Ja kolm korrust on selgelt liiast, nad ei jaksa seda korras hoida ega eksponaate isegi korralikult sildistada.

(Näiteks veeretasime Ahhaas pikalt palle mööda kahte kaldteed: sirget ja tsükloidi ja imetlesime, kuidas tsükloid on "kiirem". EK-s oli sama aparaat, peaaegu olemas, aga kaldtee oli katki ja palle polnud...)

Lastel oli suures saalis muidugi jooksmist ka näitusest hoolimata. Ja noor daam, kes katseid näitas, oli väga tore.

Päeval käis Iida rühmaga raamatukodus. Oli ainus laps, kes seal varem käinud - vanaemaga - ja "paistis silma".

Jukukeskus

Tänase mängutoa õhtu eripära: lapsed mängisid suurema osa ajast koos.
Alguses tõmbas Iida muidugi struktuuridesse (ta on paari sekundiga nägemisulatusest väljas), a mitte kauaks.
Ja uni tuli pärast kiiresti. 21:10 oli laste toas puhas vaikus.

Magama!!!

Eile said lapsed voodisse kell 9. Misjärel möllasid seal tunni või poolteist. Magama reaalselt pärast 10t.
Täna said lapsed voodisse kell 10. Misjärel ei kostnud enam piiksu ka. Magama täpselt 10.
Siit moraal: ???

Ja ei saa lapsi magama sundida, kui nad ikka ei taha. V noh, vähemalt mina ei saa / ei oska. Alo on kõige kurja juur, ergutab Iida ka üles. Iida mõnikord võtab vedu, aga teinekord käratab Alole peale ka, et olgu too tasa...

Tõsi, järgmiseks möllukorraks on mul mõned head ideed..

Laps arvutis

Näitasin Iidale Youtubest "10 indiaanlase laulu." Iidat hakkas asi huvitama, jätsin ta arvuti ette klikkima. Kui uuesti vaatasin, käis tal juba "The Gummy Bear Song Long Hebrew Version". Arvutimajandus on imeline.

Värkest "Oska oma last netiohtude eest kaitsta" teemast kirjutasin oma päris-blogisse temaatilise sissekande.

Iidaga Ahhaas

Käisime Iidaga Ahhaa keskuses. Iida kaevas enamiku ajast liiva. Mina
- sõitsin ratastooliga (34 sekundit!)
- mängisin tennist ja muid osavusmänge
- püüdsin tasakaalu hoida...

See viimane oli täiega frustreeriv. Ajad tulid kõik 0.2 ... 0.3 sekundi kanti. Siis astus masinale mingi suvaline plika ja püsis kohe sekundi.

Muidu oli hea vaikne päev, Iidal kunstiringi polnud, joonistas siis kodus.

Külm ja lumi ja tali, tulge nüüd!

Lastel on uued talvejoped (Lenne) - Alol oranzh, Iidal punane.
Iidal on uued saapad (Echo, keskmiselt tibikad).

Iida ootab lund.

Lenne poe muide vallutasid lapsed täiega ära. Jooksid ringi, mürasid. Seal on mänguasjad - just selleks, et vanemad saaks rahus mudeleid valida ja lapsed samal ajal mõmmidega mängida. No püstoli üle läksid me tited küll kaklema. Alo peitis end korra nii ära, et otsisime koos kogu personaliga taga teist, oli hiirvaikselt poe taganurgas riiete taga ja tegi peitust, hästi tegi :)

(Üks teine emme, kes samal ajal oma sama vana poisiga seal oli, keelas oma last mänguasja puutuda. Ehhh, kuulge, mängimiseks need kannid seal ju on... ja kui personalile sobib, siis ei tee ka väike jooks poes paha, onju!)

Veel Söökohti

Lost Continent üllatas:
- aha, lapsega?
- meil on teile oma tuba! saate mängida ja süüa muidugi ka!
- antigi oma tuba. eraldi korrus või umbes nii
- teenindus lippas sest hoolimata imeväledalt
- legod-värgid võlusid Iida täiesti ära.
- söök nii mul kui lapsel väga hea. (kuivõrd friikartul saab olla "väga hea")

Merimetsa selveri pannkookla, Alo-Iida-Triinu-Mirjam. Saime väga söönuks (nagu arvata). Mina küll omletist, mitte koogist; nii koogid kui omlett olid 5+.

Peaks hakkama nami-namisse arvustusi kirjutama.

Totoro filmi tunne

... on.