Alo sünnipäev

Läks edukalt. Oli palju inimesi, nii lapsi kui suuri. Palju süüa, uusi toredaid mänguasju. Alo puhus küünlad ära, käitus suht seltskondlikult ja väga kaheaastaselt.

Iida sai taas Triinuga sõbraks.

Kajaki ja Iidaga merel

Jaaniõhtule jõudes öeldi, et M-E olla issiga merel. Süstaga sõitmas.

Suhtkoht tormasin mere äärde, Triinu aitas mu kajakki ja tegin väikese ringi. Olen elus ühe korra sellise riistaga sõitnud. Aga tundus lihtne olema, nii läksin ja sain Iida endale taha pagasi-auku istuma.

Tegime pika ringi. Meri oli pea laineta ja tuuletu. Ulpisime üsna kaugele merele, ja siis tagasi, ja jälle merele. Nägime paari lindu, ja vaatasime kallast "teiselt poolt", ja käisime sügavas vees. Minul oli hirmus hea olla; ja loodan, et Iidal ka. Igatahes ta ei kartnud. Küsis küll, et mis siis saab, kui me ümber läheme, et kas me upume ära. Arvasin, et ehk ei; päästevestid olid meil olemas ja süsta õigetpidi keeramist on mulle vähemalt korra õpetatud... tõsi, ainult teoorias.

Pärast tegin ise hoopis pikema ringi. Süst on ikka üks tore asi. Tõmbad ja läheb :)

2 x Laokülas

Mia-Erika sünna pühapäeval, jaaniõhtu teisipäeval. Esimene kord Iida + Kati, teine kord Iida + Kati + mina. Ja muidugi M-E, Triinu, Priit, palju teisi.

Laoküla on kõige romantilisem koht, mida ma üldse tean. Kõle tuuline kaldaäär, mõned puust telgid (jah), kaks kuivale maale ehitatud laeva. See spartalik keskkond sunnib sind olema looduses. Mere ääres, lõkke juures, merel.

Esimene päev (kui mind ei olnud) oli siis sünnipäev. Päädis seiklusmängu ja paadisõiduga. Lapsed ei saand end enne käima, aga mängu juures olid isuga ja paat oli muidugi kirsiks päeva peal.

Teine. M-E ja Iida eraldusid ülejäänud kambast ja lihtsalt mürasid õhtu otsa. Muud inimsed olid nende jaoks nagu asjad "kusagil mujal". Iida sai jaaniõhtust kenasti aru (et kõige pikem päev & valgem öö & ollakse kaua üleval), aga ega see teda eriti ei huvitanud. Suured tegelevad miski oma asjaga ja ei käsi magama minna, see on ju õnneks piisav, ka ilma keerukate selgitusteta!

Olulistel hetkedel - lõkke süütamine, ilutulestik - olid lapsed muidugi kohal. Aga nt nii igava asjaga nagu söömine me teda kiusama ei hakanud. Laps jäi jaaniõhtul täiesti söömata ja oli sellega täiesti, täiesti rahul :)

Sünnipäeva eelöö

Kell on üks öösel. Kokkamine on lõpusirgel. Mina olen praadimise & nõüdepesu lõpetanud, õllepudel on lahti & tühi. Kati veel marineerib miskit, kostab klaasist maitseainetopside kõlkse ja uhmri tuhmi kraapimist.

Homme, 17 tunni pärast peame Alo sünnipäeva. Tegelik aeg on küll ülehomme, 27. juunil kell 11:48, aga siis on Kati Muhus, Juu Jääbil.

Iida Suur Nädalavahetus

(See on vana postitus, mis paar nädalat "laagerdunud".)

Iida on nüüd aasta balletitrennis käinud. Rangemalt, kui üks viieaastane üldse midagi peaks; aga ballett tähendab distsipliini ja nii on selle arvelt jäänud ära lasteaia laulutunnid (sest trenn on esmaspäeviti pool viis ehk täiesti lasteaia aja sees), mõni pidu, kergejõustikulaager.

Muidugi ei taha me lapsest baleriini teha; vastuse küsimusele "miks just ballett?" annab balletistuudio enda kodukas.

Nüüd tuli siis tulemuste näitamise hetk. KK stuudio tegi 10. sünna puhul Salme keskuses etenduse. Tegelikult isegi kolm. Iida käis laup hommikul peaproovis ja siis järjest kolmel esinemisel. Sisuliselt läks kogu me nädalavahetus selle peale, Kati vehkis Iidaga Kalamaja vahet ja mina olin Aloga kodus.

Käisime vaatamas ka. K oli vist kõik teadaolevad sugulased jalgele & kohale ajand. Etendus oli tore. Kõigepealt tittede tantsud - kõik rühmad korraks lavale - igaüks oma jupikesega; tantsud olid kokku pandud HChrAnderseni juttude järgi. Siis suurte tegijate gala - proua Kõrb käis ise ka laval ja puha. Seda gala-osa ma ei näind, kuna läksin Aloga koju.

Iida tuli tants okeilt välja, püsis muusikas ja oli graatsiline. Nende jupike oli muidugi lühike ja lihtne, aga ikkagi!

Emme viis Iidale uhked lilled ja kõik kiitsid. Tüdrukul oli ilmselgelt hea meel.

(Mu isa oli suur balletihuviline. Kas võis ta arvata, et tema lapselaps kunagi tantsima hakkab...?)

Iida lauluanne

Ühel päeval lõi Iida mu tõesti pahviks.
Viisin nad Ingliga loomaaeda ja nad laulsid koos ühte laulu:
"Kõnnime, kõnnime, vanalinna tänavail,
vaatame, vaatame, tornitippe säravaid"

See on Lasteekraani muusikastuudio laul, ilmselt nende kevadkontserdi jaoks kirjutatud. Lasteaias seda ei õpetata. Muusikastuudios Iida ei käi. Ainus võimalus - ta on selle Ingli käest õppinud. Nad laulsid vist kaks salmi (ja kordasid seda hiljem sada korda), aga sellest oli selge, et Iida on sõnad peas ja viis täiesti selge. Ja see viis on päris keeruline, ei ole "põdra maja" sorti laul!

Hämmastav, ausalt.

Iida laulab nüüd jälle palju (vahepeal oli aeg, kus ta suud eriti lahti ei teinud). Ja ta teab laule tõsiselt palju. Kõige lemmikum on vist
Kiisu läks kõndima, müts oli peas,
Naljakas näis teiste kiisude seas,
Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas.
Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas

Eks me mudime neid sõnu ka igatmoodi - Alo läks mängima, padi oli käes! - ja Alo ise seletab ka mõnikord "Kiisu kõnnib, müts peas. Issi vaata, kiisul ei ole müts peas."

Iida ballett

Olgu esinemistega kuidas on, aga trennis käimine on Iidale hästi mõjunud. Kui tuleb käsk tulla hambaid pesema, siis tõstab plika käed kõrgele ja tipib nii-nii graatsiliselt ümber üle toa. Muid balletikaid poose võtab aeg-ajalt kah. Vähemalt graatsiat on kõvasti juurde tulnud selle aastaga!

Loomaaias

Viisin Iida ja sõbranna I. loomaaeda ja Hesburgerisse. Lapsed olid head, rõõmsad ja rahul. Kõige paremini jäid meelde hülged, aga ehk sai mõni teine loom ka natsa tuttavamaks. Nägime müravaid leoparde, müravaid kitsetallesid, üldse loomalapsi oli palju - kevad ju. Igatahes oli hea plaan mitte kõik elukad kiirkorras "ära vaadata", vaid teha väiksem ring ja aeglaselt.

Nädalavahe Purtses

Käisime Iidaga maal. Alo oli minu emaga Tallinna kodus.

Oli jahe, aga muidu mõnus. Tegime väikese ringi mere ääres ja Purtse jõesuus, küpsetasime lõkkel vorste, koristasime mereranda, olime kaks päeva järjest õues. Iida müras palju lõkkega. Linnud laulsid ümberringi, kogu õu oli sirelilehka täis, idüll!

Iida otsis kõik sirelid läbi ja leidis mitte ainult viie-, vaid ka kuuelehelise õie!

Iida lemmiktaim on "kõrvekas" - kõrvenõges. Piimanõgesed meeldivad ka, aga kõrvekat nähes märgib ta selle igal juhul ära. Kuna Purtses on nõgeseid lademes, oli ta seal väga rahul :)

Mu ema on Iidale sisse õpetanud (nõmeda) kartuse kaldajärsaku ees. Ta saab sealt täiesti vabalt üles ja alla, aga lihtsalt kardab. (Ja kui siis tegelikult alla saab, on muidugi rõõmus.) Iida on nii üliettevaatlik, et temas hirmu juurde tekitada pole tõesti vaja.

Teel viibisime Rakveres laadal (Iida virises, kuna tahtis kärmelt maale).

Kergejõustik ja sõbrannad

Iida on nüüd aasta jagu kergejõustiku trennis käinud.
Põhiline harjutus trennis on äge müramine, aga eks nad teevad sprinte ja võimlevad ja hüppavad (kaugust) kah.

.....

Mai lõpus oli lasteaias spordipäev.
Sisuliselt rühmasisene võistlus.
Kotivise, hoota kaugushüpe, 30 ja 120 m jooks.
Iida jäi kõigis alades külmalt viimaseks.
Viskas 3m, hüppas alla meetri ja jooksis kõige aeglasemalt.

Või ei!
Sõbranna I. jooksis _täpselt_ sama aeglaselt.
Nii 30 kui 120 m ajad on sekundi kümnendiku täpsusega samad.
Tundub, et plikad on lihtsalt käest kinni hoides jalutanud, mitte jooksnud.
Õige kah.
Sõbrannatamine on iga kell tähtsam kui sport!

Hoota kaugushüppe aga mõõdame Lasnamäel järgmine kord ise üle. Ja palliviset hakkame Sõrves harjutama :)

Ekskursioon prügimäele

Oli asja Jõelähtme prügilasse ja võtsin Iida kaasa. No et ta näeks, misasi see on.

Iida ootas mingit pisikest hunnikut ja oli tõelist MÄGE nähes täiega üllatunud. Meil lubati lahkesti autoga prügimäe otsa (ladestusalasse) sõita - otse kajakaparve. Laps sai aru küll, et ta kõnnib prahist tekkinud mäe peal!

Tee peal nägime veel Iru elektrijaama ja selle naftaronge.

Pärast oli Iidal palju küsimusi.
- kas see prügimägi jääbki sinna?
- kas kogu prügi saab lõpuks mullaks?
- mis saab, kui kogu maakera on prügi täis?
- mis saab, kui kõik bensiin / elekter otsa saab?

Lubasin ta kunagi Pääsküla mäele viia - sinna, kus prügi on kaetud ja haljastus peal.

Tule meile! - Alo keelest

Alo ajab sõnu mõnuga sassi. Kohe nii mõnuga, et võtab itsitama.

Uus: "tule meiega!" - "tule minuga" asemel. "Issi, tule meiega!" ja sikutab issit sõrmest. Ta on väga veenev ja oskab täiskasvanuid väga konkreetselt tegutsema panna, aga see "meie" selles kohas mõjub lihtsalt nunnult.

Keelest veel:
Pikad laused. "Issi, võta banaan kapi otsast ära!" - kuus sõna.
Määrsõnad."Alo tahab KA kommi." (kui Iida juba saab ja Alol on hirm, et tema ilma jääb) "Alo, tahad kommi? - "Ikka tahan." "Alo tahab veel kommi!"
Käsutab mis hirmus. "Issi, vaata! Issi, vaata, lennuk! Issi, ära maga! Issi, ärka üles! Issi, tõuse püsti! Issi, kõnni! Issi istub!"
Eitab kõike. See on täielik huumor: kõikidele meie lausetele leitakse vastand. "Alol ei ole külm! Ei ole kaka püksis! Ei taha kommi! (sellele järgneb muidugi vältimatu Tahan ikka kommi! Ei taha musi!"
Sõnavaras on pärlid nagu "ventilaator", "kontsert" ja "teleka multikas" (see on tavainimesele telekapult)

Alo autosõit

Alo muutub veidi ebamugavaks sõidukaaslaseks.
* Näpib kõiki nuppe.
* Kippub sõidu ajal auto uksi-aknaid avama. Nüüd paneme me need kesklukust kinni, aga see komme on tal ise kadunud.
* Esi-istmel tahab käiku vahetada :) A nüüd saab juba aru, et ei tohi.
* Poeb titetooli rihmade vahelt välja.
* TEEB TURVARIHMA LAHTI!

See viimane on huvitav. Nimelt teeb ta rihma lahti siis, kui auto _hakkab_ parkima. Päris nupukas tegelt!

Aga pärast parkimist ei tõtta Alo autost välja, vaid tõuseb turvatooli püsti ja hakkab näppima nuppe, mida muidu ei saaks. Laetuled, päikesekatted ja nende küljes olevad peeglid...

Igatahes MEELDIB Alole autoga sõita, ta kommenteerib rõõmuga minu juhtimis-tegevust ja ümbritsevat liiklust, läheb heameelega autosse ja tuleb veidi vastumeelselt sealt välja. Poiss, noh!

Meie igapäevane päev

Milline on meie päev?

Hommik.
* 7:55 heliseb äratuskell.
* 8:15 ajame silmad tegelikult lahti ja voodist välja.
* Paneme lastele multika käima (1 lamba-multikas tavaliselt), tõstame nad teleka ette. Alo potile, Iida diivanile
* Multika ajal endale hilbud selga, nägu pähe
* Lastele riided selga
* 8:45 või nii uksest välja. Kati Iidaga, mina Aloga. Mõlemad lapsed peavad 9:00 aias olema, et süüa saada.
* Iida läheb jala Vilmsi tänava lasteaeda (Tallinna 22. lasteaed)
* Alo sõidab autoga Lauteri tänava Babywatchi.

Mõlemad lapsed aiast ära kella 5 kandis.
Iida trennid - E & R ballett, T & L kergejõustik

Õhtu.
* Enne üheksat hakkame magamaminekuga tegelema.
* Mõlemad lapsed vaheldumisi vanni - väike "titevann" dushikabiinis
* Mõlemad lapsed hambapesule
* Mõlemad lapsed unejutule
* Unejutu järel on tulede kustutamine. Mõlemad lapsed jooksevad kodu mööda ringi ja otsivad lampe, mida klikkida. Kisa-kära ja võistlev tegevus ajab lapsed muidugi korralikult üles.
* Voodisse 21:15 .. 21:30 vahel
* Tuttu.

Üldiselt toimib süsteem hästi. Praegu läheb meil kahe lapse magamapanekule kindlasti vähem aega kui paar aastat tagasi ainult Iida peale.

See on minu! minu!!! MINU!!!!

Alo on täiega, TÄIEGA jõudnud mina-mina-mina ikka. Liftis nuppe vajutama ja uksi lahti tegema ja ainult ise sööma hakkas ta juba ammu. Aga nüüd on MINA jõudnud asjade maailma.

Üleeile jõudis Iida hilja koju, asutas end sööma ja siis hakkas Alo pihta:
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
kuna ta vehkis autoga, mida Iida siiani omaks on pidanud, läks Iida ja võttis talt auto käest ära.
Pärast väikest rüselemist andis Alo alla, haaras toolilt kilpkonna ja jätkas:
"See on MINU KILPKONN!"
"See on MINU KILPKONN!"
"See on MINU KILPKONN!"
"See on MINU KILPKONN!"
Kuna ka kilpkonn on tegelt Iida oma, siis kordus kõik. Aga et kilpkonna röövimiseks pidi Iida auto käest panem, jätkus tsükkel:
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
Ühesõnaga suutis Alo Iida täiesti pöördesse ajada.

Täna lasteaeda minnes andsin Alole kaasa Iida vana mootorratta. Minek oli nagu tavaline, Alo seletas autos igasugu asju ja vajutas ise lasteaia kellanupule ja kõik oli normaalne, aga niipea kui toas sülest maha sai, võttis mootorratta ja käratas:
"See on MINU MOOTORRATAS!"
"See on MINU MOOTORRATAS!"
"See on MINU MOOTORRATAS!"
Ja jäi seda katkise plaadina kordama.
Läksin ära ja ei tea, millega see lõpeb. Kahe tunni pärast lähen talle järele - ehk kordab siiamaani?

Halvad asjad

Iida luristab KOGU AEG ninaga ning ei nuuska ka nuudi ähvardusel mitte. Ja siis loen ma seda ja mõtlen, et millal meil tuleb sammud samasse seada.

Iidal on silmapõletik. Aiast kodus nädala lõpuni.

Kui Iidal on vilets olla - vanemad ei osta kommi, käsivad riietuda, ei luba arvutimänge -, kargab ta tigedalt Alo turja. Selleks need väiksemad ju on, et end nende peal välja elada.

Alol on tekkinud "mina!" ja "minu oma!" ja on selge, et varsti ajab ta meil a Iidal sellega juhtmed täiesti kokku.

Estravel ja Reisiekspert kirjutavad pileti hinnaks "N" ja kui siis küsid, selgub, et tegelikult on "N x poolteist".

Fotok on endiselt katki. Auto on ka katki. Tööarvuti on katki. Koduarvuti on katki - nii katki, et terve tuba on jõledat kärsahaisu täis. Süüdi ei ole muidugi mitte tehnika ise, vaid ikka mina, kes seda hoida & hooldada ei oska. (Koduarvuti suri ilmselt tolmusurma.)

Laulurõõm

Iida on hirmus palju laulma hakanud. Tal on ka tänulik publik: väikevend vaatab suust sisse, nagu tuleks sealt kuldmune. Ja möriseb ise kaasa. Segades muidugi mitu laulu kokku:
tsuhh-tsuhh,
piilupart,
müts oli peas!

Tsuhh-tsuhh tuleb tegelt Alo enda lasteaiast. Nemad seal ka laulavad. Alo õpib ja esineb meile kodus
klopp-klopp.
lahti.
jänku!

Iida eriline hitt on aga laulumäng, kus tuleb ajada "pöidlad püsti, pepu uppi, keel välja" ja siis teha "läll-läll-läll". Refrääni esitab Alo vähemalt sama veenvalt kui õde. Meie poole piiluvad selle ajal mõlemad: kas vanemad saavad ikka aru, kui lahedat lollust me nüüd teeme? Hea tuju toob sihuke pala aga kõigile!!!

Emadepäeva kontsert

Lasteaia emadepäeva kontserdil me... ei käinud. Vähe sellest, enne kontserti käisin ma ja tõin Iida ära. Tüdruk, marss balletitrenni!

Lapse pisarad olid valusad ja juhataja vaatas mind kui mõrtsukat. Eks õigusega. Iida laulab palju ja mõnuga, ning millal siis veel esineda kui emmedepäeval emmele! Aga emmet poleks niikuinii tulla saanud... Ja balletis on kohekohe esinemised ja enne tuleb harjutada teise rühmaga koos tantsimist...

Ühesõnaga hakkavad Iida erinevad tegevused nüüd omavahel risti kokku jooksma. Ausalt, kui me ta sügisel korraga nii spordi- kui balleti- kui kunstitrenni panime, arvasime, et me lihtsalt valime neist kõige parema välja ja ega ta ei jää viis korda nädalas ringides käima. Aga nüüd käib ta neis kõigis ja vähemalt Kati kindel arvamus on, et kui käib, siis käib ja puht distsipliini mõttes ei tule võimalus "ärme täna trenni lähme" arvessegi.

Nii pidin laupäeva hommikul maalt linna sõitma, et Iida Sally kunstiringi saaks. Ja pühapäeva hommikul, et kergejõustikutrenni jõuaks. Kas see on lapsel siis norm maal-olek, kui hommikuse lille-ja-linnulaulu-ringi asemel peab linnahilbud selga ajama ja autoga tagasi suurlinna põrutama? Aga näe, just sellise elu me endale teinud oleme.

Alo ja Iidaga kontserdil

Iida hea sõbranna I. laulab Lasteekraani muusikastuudio kooris. Ja kutsus Iida enda kevadisele kontserdile. Ja Iida võttis emme kaasa. Ja emme võtis minu ja Alo ka kaasa.

Alo oli muidugi risk. A me istusime ääre peal ja ma olin valmis temaga iga hetk põgenema. Algus oligi suht kahtlane, esiteks ajasid I & A end autos megaelevile ja siis Alo kommenteeris kõval häälel kõiki ja kõike. Näe, tädi! onu! tüdruk! Tuli põleb! Pime! Tüdruk istub, jah! Nii et ma kartsin, et ta lihtsalt ei _oska_ vaikselt olla.

A kui asjaks läks, käitus laps hiilgavalt. Oli hiirvaikselt. Vaatas. Plaksutas kaasa. Oli selgelt uhke, et ta on siuksele vägevale üritusele kaasa võetud.
Etenduse edenedes läks Alo miskipärast mossi, siis jälle veidi rõõmsamaks.

Kokkuvõttes pidas ta 1:10 kestva kontserdi imehästi vastu. Super!!!

Kõik olid maal... 2

Kevad kujuneb ajaks, mil ma lapsi peaaegu et ei näe. Juba teine nädalavahe oli selline, et mina pere juurest 3 päeva eemal (roheliste rattamatkal) ja nemad kõik Sõrves.

Õnn, et Sõrves; nädalavahe Kadriorus oleks ikka selge piin. Ses mõttes on meil hirmsasti vedanud, et Tiiu-Mati maakoht on nii linna külje all ja et nad ise ka viitsivad seal käia ja lastega tegeleda. Aitäh, eks!!!

A kui ma siis eile õhtul koju sain, ronis Iida mulle kohe sülle ja Alo ka. Alo istus kohe tükk aega ja oli silmnähtavalt õnnelik. Nii et vähemalt päris ära unustand nad mind ei ole.

Emadepäev läks meist vaikselt mööda. Me ei jõua isegi Iida emadepäeva kontserdile (täna õhtul), sest tal on sel ajal trenn. Aga trenni tuleb minna, sest kohe-kohe tuleb esinemine...

Kõik olid maal

Iida - Alo olid emmega kolm päeva maal. (Ja vanaema ja vanaisaga). Mina olin Purtses ja käisin Kõrvemaal jooksmas.

Kõik said hästi hakkama. Lapsed tulid maalt kergelt kõrbenuna, kolm päeva päikest ju!, a muidu tervelt. Alo oli palju lobisend ja asjatand, Iida oli Triinuga mänginud.

Pärast lugesime Iidaga kokku, kummal oli parem nädalavahe.
Mina olin mere ääres käinud, rabas käinud, päikesetõusu näinud.
Iidal oli käinud külas Potsu, ja ta oli teinud lillepeenra, ja Triinuga mänginud, ja miskit veel.
Tema võit.

Tants ja trall, kaks

Iida käis emmega päris-balletti ka vaatamas. "Kolm musketäri" Estonias. Aru sai ta vist vähe, liiderliku kuninganna ja rullnokkadest musketäride seiklused on balletis veel segasemaks aetud kui raamatus, aga meeldis ikka.

Iidaga on sihukstel üritustel mõnus käia, ta on väga hea kaaslane.

Ma peaks lapsele nüüd moderntantsu ja balleti vastukaaluks mõnd kergemat meelelahutust pakkuma. Müramine on järgmise nädala lõpuni keelatud, seega - kino?

Tants ja trall, üks

Iida käis käis oma balletikooli etendust vaatamas. Oli täiesti sillas sellest. Lubas nüüd a) usinasti trennis käia ja b) ka moderntantsu õppima minna. Moderntantsuga ehk ootab natuke, aga usinus tuleb kasuks. Muidu on alati nii, et enne trenni on kerge virr-virr, ehkki pärast on alati hea meel. (Mul endal on sama asi... loomulik ju)

2 x arstil

Iida käis hamba-arstil. Muidugi ei tohi ma kirjutada, et mitu auku ja mis nendega tehti - andmekaitse ei lubaks, meditsiiniliselt delikaatsed isikuandmed ju! -, aga laps oli VÄGA tubli. Igatahes oli hamba-arst seekord oodatud käik, mitte hirm.

Iida käis lasteaias ja jooksis vastu ukselinki ja sai korraliku haava kulmu peale. Veri jooksis ja puha. Läksime traumapunkti - keskhaigla lapsi ei võta, seega Mustamäele. Seal tehti haav puhtaks ja pandi plaastrid peale. Laps oli jällegi väga tubli. Värske haava puhastamine oli selgelt valus, aga Iida ei teinud piuksugi. Nüüd on nädal plaastrikandmist, koos trenni- ja vannikeeluga.

Aabla rabas ja Majakivil

Hea elu algab headest sõpradest. Iidal on need olemas. Nende sabas läksime pärast laupäevahommikust trenni ja kunstiringi - rappa ja metsa.

Rabas oli hea. Soe. Linnas ulguv tuul metsa vahele ei pääsend. Paistis hoopis päike, pani õhtuks näo puha õhetama.

Ronisime vaatetorni ja Majakivi otsa, keetsime suppi, korjasime pohli ja jõhvikaid. Jah, mullused jõhvikad on mättail täiesti olemas! Lapsed läbisid mõnuga "tõkkepuude metsa" ja mõtlesid hämara kuusiku alla röövleid. Keegi ei väsinud ära, ei kukkunud kivi otsast alla ega saanud eriti märjaks.

Päeva lõpetasid pannkoogid mustsõstraga.

Juminda poolsaare Aabla / Pikanõmme matkarada võib väga soovitada. Suurtest teedest eemal, inimest vähe, vaatamist palju.

Raha-asjades oleme emmesse

Alo avastas laualt minu pangakaardi.
Võttis selle, ronis laua otsast alla ja läks esikusse.
Sikutas välja emme seljakoti.
Avas selle luku (õige luku! neid on emmel umbes kümme!),
võttis välja emme rahakoti,
pani minu kaardi sinna sisse emme kaartide juurde.
Rahakott kinni, kotti, kott kinni.
Korras!

(Jah. Alo ütleb "korras" ja "valmis", kui mingi asi korda või valmis saab. See mõjub väga armsalt, kui pepu- või kikupesu lõpus laps rõõmsalt peeglisse vaatab ja "korras! valmis!" teatab.)

Kaks päikest

Alo vaatab aknast välja ja märgib: "Päike paistab!"
Läheb siis teise tuppa, vaatab aknasse: "Teine päike paistab!"

Umbes sama trikki tegi millalgi ammu Iida, kes märkis Sõrves õhtul aknast vaadates "õues on pime!" ja teisest aknast "õues on kaks pimedat!"

Fotokas pani kõrvad pea alla - uusi lastepilte nüüd mõnda aega ei saa.

Liiga palju on lilli, liiga väike on pea...

Sõrves

Hommikul käisime Alo ja Iidaga pargis. Alo mängib mõnuga, Iidal oli aga igav.

Õhtul Iida ja Mia-Erikaga Sõrves. Seal on ka kevad. Päike paistis ja linnud laulsid ja märtsikellukad õitsid ja jää on "tiigist" peaaegu suland.
Mida me siis tegime:
- vaatasime märtsikaid
- vaatasime sipelgaid ja sipelgapesa
- vaatasime maa-alust käiku (tondikeldrit) ja ronisime künka otsa selle kohtal
- vaatasime, kas tiigis keegi elab ka. Vesiämblikud ja mutukad ja kaanid, jah
- tegime võileibade ja pannkookide piknikku
- mängisime peitust ja kulli
- I & M-E püüdsid mutiauke lahti kaevata, et mutti kinni püüda
- Iida kastis sammalt, M-E kastis muru

(Muru kastmine on raske, aga lõbus töö. Selleks tuleb täis kastekannuga murul ringe joosta, nii et vesi kannust välja pritsib.)

Kuristu loomatalus

R sünna Kuristu loomatalus oli helge ja kevadine. Kaunis ilm, palju lapsi ja nunnud elukad. Sai poni toita ja sõita, jänkut käppida, põrssa tegemisi vahtida. A kõikse lahedamad olid vastsündind kitsetalled - vaid üks päev vanad, aga nii südikad!