Ronivad

Iida on paremini ronima hakanud. Veel kevadel oli Kadrioru mänguväljaku kollane "kuppel" talle mõttetult üle jõu käiv kaadervärk. Täna turnis ja rippus selle küljes nagu pisike ahv. Muidugi on tal mitu sama vana sõbrannat, kes veel palju paremini ronivad, Mia-Erika näiteks, aga areng on olemas.

Käisime täna Iida ja Aloga väljakul. Alo käitus hästi - no natuke sõi liiva, aga muidu vudis ühe atraktsiooni juurest teise juurde ja muudkui püüdis igast üles ronida. Treppidest sai kah!, ja ühest väikelaste ronimis-kaldteest.

Väljakule minna oli ka tore. Kui kõnnib onu kahe lapsega, noorem alles vankris, siis inimesed kohe silmnähtavalt heldivad. Üks vanem daam tuli mulle appi - olin Alo käru ja Iida ratast kitsal Poska tänaval lükates veidi hädas - nii armas oli :)

Kung-fu ja teised kakluskunstid

Tabasin Iida hüppamas ja kätega vehkimas. Küsisin - no muidugi, kung-fu-d harjutab! Panda film on talle ikka sügava mulje jätnud.

Paneks ta sügisest hea meelega judotrenni. (Või siis kuhugi mujale, kui judo ei meeldi / ei sobi). Häid ideid võib siia kirjutada või kaur@obs.ee peale saata :)

Poliitiliselt eba korrektne postitus

Kirjutasin pika kurja jutu ja kustutasin ära.

Aga iseendale mäletamiseks ikkagi, et 2008. aasta jaani-järgne aeg oli Aloga mõnevõrra tüütu. Isegi minul, unetul, on raske! Kati elas mõned päevad Iidaga koos Nõmmel ja sai välja puhata. Aga eile möllas poole kuueni hommikul... Lõpuks sai lapse magama nii, et viis autoga sõitma ja siis otse hällist voodisse.

Jama on siis sellest, et Alo omandanud tõelise vastumeelsuse voodisse mineku vastu. Nagu jonnipunn: paned pikali, tema hüppab püsti ja EI TAHA MAGADA! Seda isegi siis, kui enne voodipanekut on laps süles täiesti tudunud, silmad kinni ja hingamine rahulik. Varem oli just see tema juures imeväärselt mugav - unine laps voodisse, pikali, siil kaissu, tekk peale, magab! Aga ei enam.

See kommete muutus pole päris totaalne. Igal teisel (või kolmandal) korral jääb laps hästi magama. Ülejäänud kahel korral kolmest on meil aga mõtlemist. Mida me seekord teisiti / valesti tegime? Andsime liiga palju süüa? Liiga vähe? Sai päeval liialt pikalt päevaund? Või oli päev lihtsalt liiga toimekas ja lapsel on ärevus peal? Ehk on haige?

Ja kui üks vanem lapsega maadleb, siis ei maga teine ka. Oled voodis, aga üleval. Noodsamad mõtted (mitte niivõrd enesesüüdistused, kui "mida homme lapsega teisiti teha" ja "kas magada välja ja jääda vanema lapsega lasteaeda hiljaks, või ärgata paar tundi maganuna ja juua end lihtsalt kohvist TÄIS") käivad peas ringi kui hammasrattad. Sellepärast Kati paar päeva "komandeeringus" oligi... Ja mõlemad oleme torssis ja punaste silmadega.

Muust: Alol on täna esimese eluaasta viimane päev. Iidal lasteaia noorema rühma eelviimane päev. Katil eelviimane nädal enne Elbrust. Nädalavahetusel mul klassi kokkutulek ja öine xdream, Katil viimane reisieelne laager Karulas. Homme saab olema selline sagimine, et mul käib juba ette pea ringi.

Jaan Kloogarannas

Raine, Reeda, Anu juures. Iidal oli mängusõbraks Berit (kes vahepeal küll valesti aru sai ja hoopis mind sõbraks võttis). Allesvaevaltkolmene Berit oli peaaeguetjubaviiese Iida kõrval uje ja kohmakas, aga Iida hoog ja minu agitatsioon panid ta kenasti mängima. Nii nad mürasid - sada ringi "ümber maja", "mäe otsa", lähim küngas kuulutati "koduks"... Beriti vanemad pidid keset suurt jaani minema Keilasse lapsele kummikuid ostma.

Käisime kaks korda mere ääres. Esimene kord mina kolme lapsega, korraks. Nägime kalu, pisike parv ujus kaldaäärses madalas sopis. Teine kord käisime juba kõik. Mereäär oli paksult täis pisikesi kihulase moodi putukaid, mis katsid maa tumeda vaibana. Kui astusid, siis lendasid jalgade eest keeristena minema, nagu tume liivatorm. Iida ajas neid taga ning tundis end väga lõbusalt.

Käisime raudtee lõpus ehk kohas, kus raudtee otsa saab. Perroonil ronisime Kati meelepahaks "läbipaasu ei ole" sildi alt läbi. (A no mis sa paned sildi "läbipääsu ei ole", kui tegelikult on?) Käisime korraks rongis sees kah - Iida ja vist ka Beriti jaoks esimene kord elus.

Õhtul tuli isegi päike välja. Jaanipäeval ja päike, uskumatu, eks! Iidat vihm muidugi ei morjenda, tema on seda rõõmsam, mida märjem ja lombisem ilm on.

Õhtul käisime veel Reesi-Giuseppe-Tancredi pool.

Iidaga Padise kloostris

Padise kloostrisse olen ma mitu suve minna tahtnud. Kui nüüd tee Petsi juurde Padiselt läbi läks, pidasime kinni ja käisime ära.

Padise on põnev. Liiga lagunenud lossid (Viljandi) ei ole - kõik on kas näha kohe või siis maa all peidus. Liiga korras lossid (Kuressaare) ka ei ole - ustel lukud ees, külastaja igale poole ei pääse, krohv matab osa ajaloo hõngu enda alla ära. Padise on aga ehe. Kivimüürid on paljad, ehitise skelett ausalt näha, uste ja akende ja lagede võlvid kenasti silma all. Võlvitud ruumi muhklikul lael käimine on huvitav kogemus. Ja paeplaatidest keerdtrepp - kuidas selline asi välja mõeldi, valmis tehti, kas tõesti peaks see näivalt habras struktuur inimese raskust kandma?

Ma ise käisin lapsena mängimas Pirita kloostris, siis sai sinna veel vabalt sisse ja müüridele ronima ja kloostri taga olid metsikud kirsipuud. Nüüd on Pirital tara ja piletiputka. Tore, et on alles ka kohti, mida saab uurida ilma pileti ja valvuri ja "ära pildista" siltideta!

Võimas on Padise ka, ja keeruline, tunni ajaga me küll kõiki ruume ega käike ära ei käinud. Torni ka ei jõudnud, viimase trepi ees lõime põnnama.

Iidal on sel suvel käinud juba neljas vanas lossis (Kuressaare Rakvere Viljandi Padise) ühes vanas purjekas (Rootsi "Gothenburg"). Padiselt tulles sõitsime läbi Laitse, ka see loss oli Iidal meeles. Ajalugu pole ainult lugu, seda saab tükkhaaval käega katsuda ja läbi ronida!

Eeljaanipäev Petsi ja Pirtsu juures

Meie Iidaga kahekesi, Kati oli nohuse Aloga kodus.

Peeter ja Piret elavad Alliklepal, teispool Vihterpalu. Neil oli kohal kaks isetehtud last ja üks võõras. Kõik kolm poisid, Iidast veidi vanemad, aga südamlikud ja sõbralikud ja said hästi koos mängitud. P&P küll pelgasid veidi, ehk teevad nende müravad jõmmid Iidale kogemata viga, aga niiiii suhkrust need tüdrukud nüüd ka ei ole!

Kilomeeter P&P kodust elab meri. Käisime temalgi külas. Meri rõõmustas külalisi kivise ranna, tähekivide ja luitemaasikatega. Tähekivid on väikesed viisnurksed sambajupid, kivistunud korallid. Neid ja teisi kivistisi võis seal rannakivide vahelt palju korjata. Nüüd on meil neid kodus paras kollektsioon :) Nojah, ma ise kogusin ka lapsena fossiile, Lasnamäe paelõhangutest sai neid hulgim.

Teel sinna ja tagasi sai Iida korraliku liiklusmärkide tunni. Edaspidi hakkab ta mind iga ussi-märgi (käänuline tee) ja remondi-märgi juures hoiatama.

Päike, lapsed, meri, suvi, toredad inimesed - väga helge päev sai!!! Ilus ilm lõi tunde, et see oligi meie tegelik jaan, homne grillimine on vaid kombe täitmine. Aga õnneks sai ka päris-jaanipäev sama hea :)

Kung-Fu panda

Iidaga. Natuke hirmus oli, eriti Tai Lungi sünge vangla, ja Iida oli läbi majade lendavate loomade pärast veidi hirmul (kas ta nüüd sai haiget? kas tal hakkab veri jooksma?), aga muidu suht vaadatav.

Kõrval istusid meil juhuslikult Trevor emmega.

Iida kivid

Iidal on mingi värk kividega. Ta kogub neid, kannab neid taskus, loobib neid, mänguasjakapis on suur karp kive eelmisest suvest. Mere ääres on põhitegevus kive vette pilduda. Suur oli tema heameel, kui Saaremaal Pangal oli rand, kus olid _ainult_ kivid!

Ma ise olen samasugune. Purtses pean iga kord käima vähemalt korra mere ääres lutsu viskamas. Ja auguga "õnnekive" otsisime me mere äärest väikesena kõik...

Mis on lill?

Alo ütleb vasakule-paremalt "LILL, LILL, LILL, LILL". Meil on mitu versiooni, mida see tähendab:
- "see on kas lamp või taim."
- "vaata, emme, kui ilus!"
- "TAHAN SEDA ASJA KOHE NÜÜD!!!!"
- "emme-issi, te olete niiiiii kallid!"

Aga ta räägib nüüd palju, ja on näha, et talle kohe meeldib.

Laps nagu kasvaks

Ega silmaga peale vaadates küll aru ei saa, et laps kasvab. No oli ta eelmisel nädalal pikem kui sel? Ei usu küll.

Aga kui ei kasva, siis miks sai ta just täna laua pealt kätte oma tassi? Ja tõmbas aknalaualt kaela tohutu topsitäie pastakaid? Ja kas ta tõesti varem ei ulatunud puhveti klaase purustama?

Great success!!!

Olin Aloga öösel üksi kodus. Kati ja Iida viibisid Nõmmel.

Polnudki nii hirmus. Magama sai me tibuke küll alles 0:55, enne vaatasime ära kaks ringi jalgpalli EM-i ja vahele natuke Top Geari (ma ei ole ise miski autopede, aga poisslast tuleb ikka õiges suunas kasvatada, onju), aga muidu pold häda.

Alo kõnnib

Alo hakkas eile õhtul käima. Tegi mitu korda mitu sammu järjest.

Meie vaatasime pealt ja hirnusime naerda.

Esiteks on käimahakkav inimlaps maailma naljakaim olevus. Kohmakas, liigub külg ees, samas üliuhke oma saavutuse üle.

Teiseks hoidis Alo sel tähtsal hetkel käes oma õe aluspükse. Ja lehvitas nendega tasakaalu hoidmiseks.

Iida aga - oli südamest solvunud. Esiteks segas see jant tema unejuttu. Teiseks, mis see vend käpib tema riideid! Kolmandaks, Iida ise kõnnib juba AMMU ja VÄGA HÄSTI, aga seda ei pane keegi tähele!

Lastega reisil

Olime kaks päeva ja kaks ööd kodust eemal. Saime päris hästi hakkama.

Iida on nii suur, et temaga pole üldse muret. Päevakorra rikkumine (hilja magama) teeb talle ainult rõõmu. Autosõiduga saab hakkama. Igasugu uusi asju ta ainult naudib. Füüsilist tegevust on muidugi vaja - joosta, ronida, loopida, kiikuda. Aeg-ajalt peab magusat saama ja riideid peab palju kaasas olema :)

Eriti mugav on Iida võime omaette toimetada. Läheb õue ja hullab tund aega mingi toikaga ringi. Laupäeva hilisõhtu: täiskasvanud istuvad laua taga, Iida aga tormab toast-tuppa, edasi-tagasi-edasi-tagasi, täiesti rahul sellega, et keegi talle aeg-ajalt imestunud pilgu heidab. Pühapäev: Iida loobib rannal kive, üksi, ükskõik kui kaua järjest, meie saame rahus Alot toitlustada ja hooldada.

Alo vajab rohkem korrapära. Ta ei saanud kummalgi päeval korralikku lõunaund ja sellest tuli (väike) jama. Sõi ta see-eest hästi. Aastane võtab igasugu täiskasvanute toitu sisse, pasta peekoniga maitses eriti hea! Magas tänu reisivoodile kah normaalselt. Ja autosõit meeldib talle, eriti kui suurem õde kõrval istub ja lõbustab.

Täiesti reisitavad lapsed, igatahes!

Muhus ja Saaremaal

Ea ja Stepheni juures, lapsed kaasas. Laupäeval Liiva ja Koguva, pühapäeval Kaali - Angla - Panga - Kuressaare.

Pildil on Iida, kesköösel, vaatamas Evo ja Stepheni savikrohvimist. Meie Kati ja Eaga lobisesime toas ja jõime veini, Iida asjatas meeste juures, tantsis ja hüppas, mõtles iseendale tegemisi välja. Aeg-ajalt käis torkas meile käed pihku - näe emme/issi, mul ei ole ikka veel külm! (OK, ma käisin ka aeg-ajalt õues ja sain käed saviseks.) Täiesti iseseisev laps!

Muud...

* Alo sai laevas mängunurka koos endast kordi vanemate tittedega. Küll oli uhke tunne!

* Iida sai Koguva kunstitallist endale lambaga kaelaehte. Aga muidu oli tal kunstist suht savi, sest väljas sadas vihma ja sai lompides plätsida.

* Iida nägi Koguvas esimest korda rookatust. Ja ronis kiviaia otsa.

* Liival käisime samas vanavara-poes, kus Iidale kunagi kellad lööma pandi... Nii armas tunne oli :)

* Õhtul sadas. Meie tegime toas sushit, Iida möllas õues. Porilombis plätsimine on selgelt Iida LEMMIK! Kolm paari pükse sai õhtuga märjaks.

* Magasime Iidaga esimese öö telgis, teise aiamajas magamiskotis. Muidugi puges ta öösel kotist välja - nagu ta koduski endal teki pealt ajab -, aga sai hakkama ja oli põnev küll!

* Kaali kraater oli põnev nii Iida kui Kati jaoks. Iida jagab meteoriidi-värki hästi. Järve suurus teda eriti ei imestanud (küll aga Katit), aga mägi/vall ümber järve meeldis: üles-alla-üles-alla... Ja koolimaja juures olid raudredelid, kus sai veel ronida!

* Anglas oli ühe Äraremonditud Tuuliku Avamise Päev ja seega eriti palju sibamist. Meie Iidaga saime: kiikuda; kitsetallesid vaadata; veel kiikuda; tuulikusse sisse ronida. Ronimise tasuks kohta sai laps pika loengu tuuliku ehituse kohta.

* Pangal sai metsas joosta ja pangalt alla vaadata. Ja vahvlit. Ja pärast rannal kive merre loopida. Kahjuks oli nii tuuline, et vette ma Iidat ei lubanud. Kuid klibune rand oli ise ka väärt!

* Alo roomas samuti rannas ringi ja nautis lõputusuurt mänguasjakasti väga.

* Lahekülas Kuressaare külje all käisime Maheköögis - ehk siis kohaliku & ökotoidu restoranis. Ma ei ole kindel, kas peaks seda soovitama või mitte.

* Kati ja Iida käisid ka Kuressaare lossi ja lastekindlust vaatamas. Mina sõidutasin samal ajal Alot magama.

* E&S sai jälle üle kesköö õues olla ja savikrohvimist vaadata.

Aga ei Saare-, ei Muhumaa ei saanud Väinamere Liinide vastu. Kõige teravam elamus oli Iida jaoks laevasõit ja see, et autoga pidi laevas kaldteed mööda "teisele korrusele" sõitma.

Blond hetk

Alo on täielik blondiin. Iida küll nii heledapäine polnud, isegi noorena mitte.

Eile panin mina lapsed magama. Alo sai voodisse ja uinus hetkega. Iida sai voodisse ja mängis seal kolm tundi autodega.

Hommikune

Alo ärkas, riietus ja hakkas kohe sportima. Ronis tugitoolile ja võttis seal rõõmsalt ähvardava poosi. Kohe tulen ja trügin su toast välja, va fotograaf selline!

Hiljem (meil oli täna hommikul palju aega) dirigeerisid Iidaga koos laulupidu. Hüppasid põlvili madratsil ja vehkisid teleka poole, ja lapsed laulsid.

"Luikede järv"

Jah, Iida käis BALLETTI vaatamas. Mitte mingit lastekat, vaid päris, Estonias. Mina (ja mitte ainult) muidugi arvasin, et ta vaatab ühe jupi ära ja siis laseb jalga, aga ei! Pidas vastu kõik neli vaatust ja kaks-pool tundi. Olid Katiga tagareas, Iida sai vahepeal püsti tõusta ja pingi serva peal kõõluda ja kaasa tantsida.

Lõpuks ütles, et tema tahab ka baleriiniks saada. Väga ootamatu avaldus meie poisstüdrukult!

Punklaulupidu

Iidaga punklaulupeol. Eelmisel õhtul oli tütarlaps vaadanud ära 2.5 tundi "Luikede järve" ("Pjotr Tšaikovski ballett neljas vaatuses ühe vaheajaga, klassikalise balleti kullafondi tippteos...") ja et laks liiga ühekülgseks ei jääks, tuli teist subkultuuri peale anda.

Rongkäigule me ei jõudnud, aga Rakverre sõitsime sisse Ilvese korteezhi sabas, jõudsime avasõnadeks kohale ja monumendi avamise hetkel olime otse selle all. Peol trügis Kati Iidaga päris esimesse ritta ja rääkis-näitas kõik asjad lahti. Et kes on punkarid ja miks on neil sellised juuksed ja mismoodi väike Eesti oli suure nõukogude riiki poolt vallutatud ja kuidas punk-värk meid vabaks saada aitas. Igatahes nägi Iida lähedalt nii lauljaid kui hr Volki kui hr Ilvest ja jättis kõik hästi meelde.

Pärast läksime lossimägedele ja Tarvast vaatama ja keskväljakule munade otsa ronima. Iida jooksis mööda künkaid nagu pisike mummuline mägikits. Talle jäigi mulje, et see on jube hea linn, sest seal on nii palju mägesid :) Ainult süüa me Rakverest ei saanud ja pidime linna serva Statoili minema. Koju Purtsesse pärast keskööd.

Nädalavahetus

Reede: Iida Katiga "Luikede järve" vaatamas, poole ööni.
Laupäev: Purtsesse, siis Rakverre punklaulupeole, tagasi pärast keskööd.
Pühapäev: Purtses, siis käisime veel korra Rakveret vaatamas :), õhtuks Tallinna.

Purtses oli kahe lapsega raske. Muidu poleks nagu miskit, aga Alo vajab pidevat järelevaatamist, ronib igale poole ja püüab kõiki asju süüa. Ega me teda väga palju ei keela ka, rannaliivast sai ta vist küll kõhu täis, aga päris kõike ju ei tohi. Ja öö oli keeruline - Alo ärkas üles ja sattus ärevusse ja ei rahunend enne kui Kati temaga autoga sõitmas oli käinud, Iida keeras end voodist mürtsuga põrandale...

See-eest olid lapsed rannas kui rõõmurullid. No miks ei peaks, kui issi ja emme viivad su hiiglaslikku liivakasti ja lasevad suvalt maas püherdada! Mõlemad siputasid ja käputasid liivas, Alo uudistas huviga rannakive ja kõrkjajuppe ja taimelehti. Kõige lahedam hetk oli see, kui Alo tõusis põlvili ja hakkas kätega mere poole vehkima - ja Iida läks tema kõrvale ja tegi sama - nagu juhiks kaks last koos merelaineid randa veeremas!

Ei saa üles Alota

Proovisin täna Iida nii lasteaeda saada, et Alo üles ei ärkaks - hiilisime kui vaimud kodus ja olime ime-kuss - aga ei aidand. Ikka ajas end voodis püsti, kui me minema hakkasime. Kas oli tal "loomulik" ärkamise aeg või nahistasime ikka meie ta üles - ei tea.

Playdate

Kutsusin Iidale lasteaeda järele ka Triinu ja Mia-Erika; sealt kutsusime kaasa Rebecca, kes kutsus kaasa Markko, kes kutsus kaasa Joonatani koos Vanaemaga, ja siis tulid kohale veel Kati ja Alo. Kõik mängisid esiti Kadrioru pargis ja siis tulid meile. Ainult Vanaema saatis enda asemel lillkapsahautise.

5 last + 4 täiskasvanut moodustavad jaurava, hõlmamatu karja. Pargis pole sellest hullu, aga kodus tekib tõeline kaos :)

Ujumas

Iidaga ujumas. Jube lõbus, olime ligi kaks ja pool tundi basseinis. Iida pesi elus esimest korda pead :)

Alo õpib sõnu. Mitte ise ütlema, aga niisama ära tundma. Täna mängis Kati ta'ga palli ja õpetas selle sõna selgeks. Enne on "lill" pähe jäänud. Miks me varem selle peale pole tulnud, et poisil on sõnadest arusaamine tekkinud?

Alo õpib seisma. Süstemaatiliselt, nagu ikka. Harjutab ja harjutab. Täitsa hästi tuleb välja juba :) A kui mina arvasin, et ise seismine juhtub nii, et seistakse millegi najal ja siis võetakse käsi toe pealt ära, siis Alo teeb teisiti. Hüppab põrandalt üles seisma, jääb tasakaalu, kõlgub veidi, põlvitab tagasi. Ja siis kordab.

Kruvisin Alo söögitoolile plaadi ette. Muidugi tahab Iida nüüd seal ise istuda...

Karulas ja Viljandis

Alo oli terve päeva Valdekus, meie käisime Iidaga:
- Karula veskil ronimas,
- Viljandis lossivaremeid vaatamas.

Karula veski on Eesti mägi- ja kaljuronijate seas tuntud (algajate) harjutuskoht. Positiivse kaldega maakivist seinad on kerged ronida, samas on kõrgust piisavalt (12m), kõrgusekartuse raviks ja ronimispisiku saamiseks ideaalne koht. Künnap teeb seal igal aastal paar laagrit. No ja kuna me oleme talv otsa hoolega ronimistrennis käinud ja Kati läheb kohe Elbrusele, tuli esimeses laagris kindlasti kohal olla. Et nagu talve jooksul õpitud oskuste kokkuvõte või nii.

Võtsime siis Iida & Ele peale ja sõitsime Karulasse. Oma häbiks tuleb öelda, et unustasime nad mõlemad kohe. Kati hakkas miskeid vene viisa pabereid täitma, mina panin sussid jalga ja läksin seinale.

Nii lõbustas Iida end enamiku päevast ise - ronis kivi otsa, mängis palli, jooksis niisama ringi. Meie mängisime seinal kännuämblikke ja jõuad sa selle kõrvalt veel lapse järele vaadata :)

Õhtul aga käisime Viljandis. Söömas ja lossivaremetes. Iida nägi Viljandi järve, rippsilda, varemeid, jooksis üles-alla ja oli uue linna üle väga õnnelik. Mõte hiiglaslikust vanast lossist ja vett täis kraavidest ei äratanud tas erilisi tundeid, aga sillad meeldisid talle küll hirmsasti!

Igatahes oleme me Iidale, Alole ja vanavanematele selle päeva eest hirmus tänulikud!

Alo 11

Alo tõuseb püsti, ilma toeta. Kati premeerib seda plaksutamisega. Nüüd on Alo kaks asja ise ära sidunud: tõuseb püsti ja hakkab plaksutama.

Alo olla täna küsimise "kus on lill?" peale näidanud lille suunas ja öelnud "lill".

Magama läheb ta taas normaalselt.

Ja õega saavad hästi läbi. Hommikul oli Iida Alo voodisse roninud. Nad olid seal mõlemad üleval, aga hiirvaikselt, ja siis ehmatasid vaatama läind Katit korralikult. Iida käib nüüd Aloga nii nunnult ringi ja ajab poliitiliselt nii korrektset juttu, et me kahtlustame juba mingit kavalat plaani selle taga.