Kooli alguse vaevused

Lastel on kooli alguse vaevused ja minul ka. Kuigi on septembri lõpp ja kõik võiks juba paigas olla.


Nagu igas septembris, vihastan ma end välja laste õpikute lugemisega. Kantseliit on eluks vajalik oskus, olen nõus. Aga ehk piisaks vastavast peatükist eesti keele õpikus? Miks peab KÕIK - või no peaaegu kõik - õpikud selles stiilis kirjutama? Teemad on huvitavad, käsitlus on ka enam-vähem, aga kole keel peletab täiega eemale.

Üldse - mida rohkem ma laste õpikuid loen ja õppimist jälgin, seda paremini mõistan ma koduõppe fänne. Näiteks võin ma pikalt ja tigedalt vahutada keeleõppe või muusikaõpetuse metoodika teemadel. Kirjanduse kohta ütles Jan Kaus juba kõik ära.

Pikapäevarühm teeb mis saab, et lapsevanema elu lihtne ei oleks. Saabub arve. Kuupäev - eile. Summa - puudu. Mõtle ise, lapsevanem, mis ulatuses sa aktsiaseltsi TULELEEK, a/a E192200221024028355, toetada soovid!!! Eelmisel aastal osati summa vähemalt kooli kodukale üles panna. Sel sügisel mitte. Ilmselt on ka koolil üht-teist meelest läinud. Küllap on vaevused ka neil.

Ka täna oli kooliga kirjavahetus teemal "pikapäevarühm". Ma pean täpselt ütlema, mis päevadel laps seal käib ja mis kõige tähtsam - millal sööb. Aga see sõltub sellest, kas laps sai kooli huviringi või ei. Registeerusime nädal tagasi (st siis kui sai), aga nagu musta auku. Ehk: kool tahab minult raha ja infot, aga ise ei anna.

Iidal võtab õppimine üüratu aja. Vaatasin ta ülesandeid. Ongi rasked. Ja tunde on palju. Tal tuleb raske aasta. Seitse tundi koolis, siis koor või trenn, siis kodused tööd. Mina ei suudaks!!!

Alol võtab õppimine üüratu aja. Vaatasin ta ülesandeid. Kerged :) Aga õppimisele keskendumine on täiega meelest läinud. Kirjatehnika logiseb. Laps saab sellest ise ka aru ja kommenteerib oma tegevust "oi, kuus käis vist teistpidi". Kirjutamine võtab aega. Asjade leidmine võtab aega. Päevik on täitmata - tunniplaani pole, koduseid ülesandeid pole. Kodutöö üles kirjutamise tähtsusest oleme vestelnud sada korda; laps kuulab ja noogutab; ja ka järgmisel päeval on päevik tühi. Ja ülejärgmisel. Ja üldse igal päeval. Kui ülesanded ongi kirjas, siis teeb ta neist (ise) ära pool, või teeb valed, või veel midagi. No on tuulepea!

Ühel kenal päeval suutis Alo ära teenida kolm märkust ja ühe kahe. Esimese kolme tunniga! Avasin enne lõunat e-kooli ja süda pidi ehmatusest seisma jääma!

Selle kahe sai laps tähestiku töö eest. Iida imestas - mida jama - tema õpetas Alole tähestiku pähe nelja aasta eest! Kaks tuli aga nii, et Alol kästi mõelda välja kindla esitähega perekonnanimesid (et neid siis järjestada) ja Alo jäi N tähega perenimega jänni ja jättis rahus kogu ülejäänud töö tegemata. Kuuldavasti polnud ta ainus, kes sarnasel põhjusel kahe sai. Niisiis "kaks" kontrolltööde tegemise oskuse, mitte eesti keele eest.

Meie ise kui lapsevanemad oleme samuti parajad jobud. Magame hommikuti sisse või saadame lapse(d) valel ajal kooli. Alol oli koolis pildistamine, paluti pidulikku riietust. Selle kohta tuli kiri. Tuli e-kooli teade. Alo ütles meile nädal ette, et on vaja. Ütles meile eelmisel õhtul, et on vaja. Aga mida meie! Hommikuses saginas viskasime lapse kodust tava-riietega välja. Noh - üks klassipilt ees või taga - nkn kuhjub neid mulle sahtlisse juba terve virn. Aga ikkagi!!!

Laste huviringid lahenevad tasapisi. Iidal on ajakonflikt Ellerheina ja Nüke vahel, aga see vist laheneb. Alo sai kergejõustikku. Ove sai Sallysse. Trenni me teda vist ei saada, aga lasteaia juures on mingi jalgpall. Alol on vaja veel mingit mittesportlikku tegevust. Tegeleme; kuid just saabus kiri, et soovitud puutööd kooli siiski ei tule.

Meeldivast poolest ka:

Lapsed raporteerivad, et kõik õpetajad on toredad. Ja see on ju kõige tähtsam, eksju?

Iidaga käisime kõik tema õppeained läbi. Keeled, inim- ja ühiskonnaõpetus, ajalugu. Tal oli iga aine kohta midagi head öelda. Muidugi on mõni kergem ja mõni (vene keel, mata) raskemad. Aga kõik on raskusest hoolimata kasulikud ja huvitavad.

Laste seltsielu läks käima; Alo saabus juba 2. septembril koolist sõbraga.

Iida käis spordipäeval. Tänu suvisele jooksmisele sai 6 km krossis hea tulemuse ja pärast säras.

Iidal oli Padisel seikluspäev. Kuhu meie otsustasime mitte minna. Aga Iida oli vaimustuses.

Kas ülejäänud kooliaasta toob rohkem rõõmu kui vaeva?
Eks näis!

Alo ise trennis

Eile oli see ajalooline päev, kui Alo sai üksi trennis käidud.
Õigel ajal riidesse ja kodust välja.
Tagasi muidugi ka.

Klubiks on http://leksi44.ee/, meile õige lähedal.
Kadrioru lapsed - tulge / minge ka, kergejõustik on tore!

Raamatuklubi

Silmasin ja sirvisin raamatupoes raamatut. "Suhkrust ja jahust", Reeli Reinaus. Tundus okei, aga pidasin meie preilit selle jaoks veidi nooreks. Nii stiil kui temaatika on veidi.. täiskasvanumatele.

Kaks päeva hiljem oli raamat Iida laual ja paari tunniga ka läbi loetud. Oli kooli raamatukogust võtnud. Omal algatusel, mitte kellegi teise nõul. Ja meeldis.

Noh jah. Millal ma ise päris-täiskasvanute-raamatute ligi sain? Mäletan hästi: kolisime Lasnamäe korterisse ja kõik raamatud olid piki uut kodu laiali ja ma lugesin nii üht kui teist. "Suurte" kirjanduse arusaamatu, kuid kohati tajutavalt ropuvõitu sisu tundus nii põnev, nii põnev. Olin kaheksa aastat vana; piisavalt suur, et oma uudishimu patusust taibata ja seda vanemate eest varjata.

Muidugi oli kirjandus tol ajal palju leebem kui aastal 2015. Nüüd võib kuitahes ontliku pere riiulist leida taieseid, mis 1978 oleks olnud skandaalsed, või suisa keelatud. Ja interneti võlusid polnud tol ürgajal üldse. Nii et laste huvi "kirjanduse" vastu oli tollal arusaadav. Tänapäeval tuleb tunda heameelt, et lapsed üleüldse midagi loevad, olgu see siis eakohane või ei.

Sest jah - loevad ka meie poisid. Ma togin Alo umbes korra nädalas, et see koolist kästud Tobias-vs-2B ometi ära lõpetaks. Aga edutult, sest "Imeline maailm" on niipalju põnevam kui Piret Raud! Kas peaks lapse huvi pseudoteaduselt ära ja ilukirjanduse poole suunama? Vist, aga ma ei oska...

Ja ka Ove loeb. Tema lektüür on veel veidram... "HÜPE SUITSUPILVE"??? Ja miks just põrandal pikali...? Aga nagu eespool öeldud, parem ikka kui helendav ekraan!

Kass käis kõndimas

Reede õhtul märksin ma, et kassi ei paista kusagil. Muidu kipub ta ikka vastu ööd tembutama ja lõpuks poeb meile voodisse. Vaatasin veel koridori - mõnikord lipsab ta sinna - ei miskit. Aga kuna sama mõnikord peidab ta end kapi otsa või pööningule ära, siis me ei muretsenud eriti.

Laupäeva hommik - kassi pole.
Nuputame, kuhu ta võis kaduda. Sai kuidagi kodust välja? Õhuaknast? Koridorist?
On siinsamas kodus end kuhugi lõksu kaevanud?
(Seda on juhtunud - kassi uudishimu on ettevaatlikusest VÄGA palju suurem.)

Teeme ringe ümber maja.
Ei miskit.

Kogu laupäev - ei miskit.
Kogu pühapäev - ei miskit.
Kõik käivad, nina norus.
Iida loeb kassipidamise käsiraamatust, et linnas kadunud kassi tuleb otsida õhtuti. Siis on tänaval vaiksem ja kass julgem. Laps käib taskulambiga ümber kodu, et ehk. Aga ei.

Esmaspäev - ei miskit.
Iga samm kodus meenutab kadunud kassi. Tuled uksest sisse - kiirustad, et kass õue ei lippaks - ja siis saad aru, et kiirustada pole vaja. Köögis toimetades hoolitsed, et söök lauale laokile ei jääks - ja taipad, et võib ju jääda küll. Keegi ei ähvarda kempsupaberi rulli ribadeks kiskuda, keegi ei varitse voodi all, keegi ei poe köögikappi ega vaata sind raamaturiiuli otsast... Iga samm, iga hetk on nukker.

Esmaspäeva õhtul teeme Iidaga veel ühe ringi. Mõlemal lambid. Käime paaris kinnises õues, kuhu ma kogu oma 15 Kadrioru-aasta jooksul pole sattunud. Vaatame puude otsa ja kuuride katustele.

Esimesena märkab halli kogu Iida. Hüppab täitsa nagu meie kass! Kutsumise peale tuleb ligi! Kiki! Täitsa enda moodi, ei ole ei väsinud, näljast nõrk ega end vigaseks kakelnud!
Kuidas ta õue sai?
Kuidas teha, et enam ei saaks?
Kus ta kõik kolm päeva oli?
Kassi leidsime naabermaja hoovist, väga lähedalt. Kas ta tegelikult teadis küll, kus kodu on? 
Ei tea, ei tea, ei...

Aga rõõm taasleitud kassist on kõigil suur!

Kass

(Panin selle kõigepealt iseenda blogisse, aga las ta olla siis siin ka. Mõte kassist pikemalt kirjutada tuli üldse Ritsiku üleskutsest.)

Enne kassi:
Kass tuli meile tänu Iidale. Plikatirts seletas AASTAID, kuidas KÕIGIL klassikaaslastel on oma koer. Mitte mingi rott või liivahiir, vaid KOER. MIKS temal ei ole? Miks peab just TEMA elu olema nii ebaõiglane? Selgitus, et koera asemel on sul kaks venda ja neile lisaks me peni küll võtta ei viitsi ja ise sa peaks temaga õues käima ja **** sa viitsid - ei kand vilja. Lubasin lahkelt, et kohe kui mehele lähed, võid koera võtta - ei lepitud. Vara välja minnes / hilja koju tulles / koerailmaga õues käies osutasin ma Kadrorus koeraga jalutajate peale ja nimetasin, et näe, NEMAD ei saa pikalt voodis logeleda ega õhtul Minecrafti mängida - ei kand vilja.

Kuna koera osas polnud lootust, siis suunas laps kampaania ümber kassile. Kass on lihtne elukas! Ma saaks ta eest hoolitset küll! Kõige krooniks oli Istanbuli-reis. Istanbul on tänavakasside paradiis, seal on neid kõik nurgad täis, plika istus iga rääbaka ette maha ja vaatas unistavalt ja volksutas meie poole kurbi, niiskeid silmi.

Leebusin mina, mitte Kati.

Saamine:
Et siis kass.
Võimalikult tavaline, "laudakass".
Isane.
Ja otse pesakonnast tulnud paarikuune poeg.

Kevadtalvel 2014 asusime uurima. Kassiabid ja muud saidid - nagu selgus - EI PAKU kassipoegi. Vähe sellest: Tallinnas ei paku tõuta kassipoegi üldse mitte keegi! Lühikarvalisi või murtudkõrvalisi on kuulutused täis, a neid me ei taht. Iida jälgis usinasti soov.ee-d ja leidis lõpuks sobiliku kassipoja hoopis Pärnust.

Autoga sinna, autoga tagasi. Pererahvas tundus sümpaatne ja kass ka. Kolmekuune, poiss, hallitriibuline, valged käpad ja rinnaesine, natuke punakat sees. Teel Pärnust koju lasime ta autos lahti. Kassike näugus veidi ja keris siis end Iida sülle magama. Ohoo, julge!

Kass sai nimeks "Kiki".

Kasssipoeg:
Kohanemisraskusi - polnud. Kass hakkas kohe sööma ja kohe liivakastis käima. Ainult kõht oli mõnda aega lahti.
Küll aga olid kohanemisraskused meie lastel!!! Nood nimelt KARTSID kassi! Sest küüned ja hambad ja äkiline iseloom. Isegi pai teha ei söandanud! Kui kämblasuurune kassike tuli sohvale istuma, läksid lapsed igaks juhuks ära! Läks mitu kuud, enne kui Iida julges kassile vabalt pai teha. Või sülle võtta.

Kass, olgem ausad, oli huvitav frukt. Paitada lasi, aga vaid teatud piirini; siis hakkas hammastega napsama ja küünekestega vehkima.

Kõige veidram oli aga kassi öine käitumine. Näiteks hammustas ta mind ühel ööl KAENLA ALT. Kujutate ette, jah? No vot... Varbad tuli hoolega teki all hoida, muidu võisid need öise minitiigri saagiks minna.

Lisaks magajate küttimisele tormas kass öösiti niisama ringi. Tal "oma" mänguasjad - pinksipallid näiteks - teate kui hästi kajab, kui neid meie suures köögis taga ajada! Öiste mürgeldus-sessioonide tõttu sai hüüdnime "Öine raev".

Mänguhimuline noorloom armastas meid luurata. Puges voodi alla ja ootas. Kui keegi tuli, siis virutas küüned varbasse. Ja tõmbus ise voodi alla tagasi. Lurjus!

Iga kuuga õppis kass aina kõrgemale hüppama ja ronima. Kui lastest rahu tahtis, kolis kõrge riidekapi või raamaturiiuli otsa ära. Lõpuks õppis redelit pidi "pööningul" käima.

Täiskasvanu:
Luuramise komme on tal siiani, aga nüüd teab ta küüned sees hoida. Kass kargab ukse tagant v kapi alt välja ja patsutab hellalt su säärt. KULL! Ehmatab, aga lahe on ka.

Mängib vähem kui pojana, aga mängib. Mõnikord lendab mööda kodu ringi nagu hall välk.

On toredalt inimlemb. Kodus on alati meiega samas toas. Öösel tuleb meie voodisse põõnama. Ta ei roni ise sülle ja ei otsi päris lähedust, vaid hoiab end inimesest umbes kahe meetri kaugusele. Aga mõnikord on ka kassil hellik tuju ja ta tuleb ja hõõrub end vastu mind ja teeb "kurrrrrrrrr".

Armastab meid seirata kõrgelt. Külmkapi otsast nt. Või istub kõlari peal nagu kaljul. Mina istun arvuti taga, kass ronib samasse raamaturiiuli otsa (üle kahe meetri) ja jääb sinna magama.

Külmkapi otsas viibida tegelt ei tohi ja kass teab seda hästi. Köögis on meil sellisteks puhkudes veepüss...

Linnas me kassi õue ei lase. Kui vabaduse maitse suus, siis tahaks ta õue kogu aeg. Ja lahtisel kassil pole Kadriorus pikka elu. 

Maale viime kassi küll. Käitub seal nagu maa-kass. Ronib puude otsa, tormab ringi, luurab kõike. Püüab hiiri. Korra sai nastiku kätte. Me ei taipa täpselt, kuidas, aga no sai. Kahjuks saab kass maalt ka puuke.

Mida väiksem inimene, seda paremini kass ta'ga läbi saab. Ove võib kassi suhtes rakendada võtteid, mille peale mulle kõik küüned-hambad sisse löödaks.

Norib süüa. Kahjuks ei saa toakassi vabalt sööta, läheb paksuks. Seeg sööb kass spetsialisti poolt määratud koguseid ja on ise kindel, et seda on vähe. NIRULT VÄHE. Niisiis - norib. Etendab veenvaid etüüde teemal "mina olen teie kass ja ma ei ole MITU PÄEVA midagi hamba alla saanud ja mida te üldse mõtlete!"

Armastab dušist tilkuvat vett püüda. Inime tuleb duši alt, kass läheb asemele, istub märjas vannitoas ja vehib käpaga veetilkade pihta.

Vihkab pappi. Papist karpe ja kaste loeb oma vaenlasteks ja tuuseldab armutult.

Uuuuuudishimulik! Iga asi TULEB üle nuusutada!

Kavalpea:
Äratuskell heliseb, aga meie ei kõssagi. Mida teeb kass? Nikerdab küünega baarikapi klaasi lahti. Ja hakkab käpaga veiniklaase kõlistama. Mõnikord teeb mõne katki ka. Selle heli peale lendab Kati voodist tigedalt üles, siis leebub... ja annab armsale kassikesele süüa.

Enam muidugi ei anna, ja baarikapi klaasi teipisime kinni. Aga kaval elukas, eks?

Iida armastab oma kassikest täiega, nii nagu peab.
Isegi Kati armastab.
Ja mulle meeldib ta muidugi algusest saadik.

Kui tore, et meil on kass!

Salakeel ja skeemid

Lapsed on koolivaheajal usinasti röövlikeelt õppinud.
Kohati lähevad hoogu ja siis on kokogogu lolõunonasosöögogilolaudod lollolitotamomisostot totäisos.

Omavahelised suhted lähevad laste kasvades aina paremaks.
Nagu Ove ühel kenal päeval meile rääkis: "Nüüd kus ma olen viiene, mängib Alo minuga palju rohkem. Kui ma olin väiksem, ei mänginud Alo ega Iida minuga peaaegu üldse!"
See on muidugi puhas vale. Tuletasime talle meelde, kuidas vanem õde temaga päevade kaupa kooli ja lasteaeda mängis. Aga tõsi on see, et nüüd on Alo-Ove KOGU aeg ninapidi koos.

Mis teistpidi tähendab jälle konkurentsi mänguasjade osas. Pildil on Ove okupeerinud Alo elektrikonstruktori. (Kes juba jõulukinkide peale mõtleb - tuletan meelde - see on tehnikahuvilisele poisile lapsele erakordselt hea kink; Snap Circuits 500; hangitagu!) Ja Ove kasutab seda täiesti sihtotstarbeliselt ja iseseisvalt. Otsib ise endale meeldiva skeemi, kusjuures saab kasutatud komponentide järgi mingil määral aru, mida see tegema peaks. Paneb joonise järgi kokku. Jälgib hoolikalt, mis detail läheb mis "korrusele". Teab, et lülitid peavad ehitamise ajal olema "väljas". Ehk, äge värk! Aga kui Alo seda näeb, läheb tüliks.

Ove foto-hobi

Ovel on tulnud peale fotograafia-tuhin.
Käib kodus ringi, fotok käes, ja pildistab.
Fotod näitavad, mis rakursi alt TEMA maailma näeb.
Ja kohati on tulemus väga kunstipärane.

Kassi maja

Ma olen tahtnud sest tite-aja puzzlematist ammu lahti saada, sest no ei ole enam vaja. Aga ei õnnestu mitte. Aeg-ajalt tirib mõni "titt" selle kusagilt jälle välja ja mängib usinasti.

Nüüd tehti sellest kassile maja. Kass on vaimustuses! Koobas! Keset kodu! Kõigel saab silma peal hoida! Seda kassid ostaksid!!!

Ja nii magabki meie inimlemb lemmikloom nüüd teleka ees, koopas, meie juures.

Nõval ja Perakülas

Juba mitu aastat oleme laste ja sõpradega Nõval pohlal käinud.
Programm: kõik metsa, paar tundi korilust, siis mina lastega Peraküla randa ja Põõsaspea neemele.

Täna oli kõik imeline. Ilm - soe, päiksene, tuuletu. Pohli - erakordselt palju. Nõval kasvab mingi kõrge sort, mida ma kusagil mujal näinud pole. Seda on kerge ja kiire korjata, tõmbad vaheldumisi ühe ja teise peoga - naised nimetasid selle ümber "pohlade lüpsmiseks". Seeni - polnud üldse! Õnneks! Mullu ei osanud me ootamatu kitsemampli-saagiga miskit peale hakata.

Peraküla rand on huvitav. Seal on "laulev liiv", "rändav jõesuu" ja hüppamiseks paras kaldajärsak. Täna oli ilm nii soe, et lapsed võtsid püksid jalast ja sumasid tunnikese jões. Ja muidugi hüppasid! Eriti Ove!

Pärast piknik Uuetoa silla juures ja ekskursioon Põõsaspea neeme tippu. Alo söandas minuga päris lõpuni välja ronida. Ka Ove turnis vägevalt kividel; viieaastane pole enam tita ja teeb igasugu trikke, mis lapsevanemal südame alt õõnsaks võtavad.

Homme tuleb paarkümmend liitrit marju kuidagi sisse teha...

Pärt ja taiji

Täna helistas K kino (Pärt) ja kontserdi (Pärt) vahepeal Iidale ja käskis tol kel 21.45 telekat vaadata, sest Pärt. R Wilsoni kevadine imetegu on ETV ekraanil! Kuna ma kevadel keeldusin seda tralli kohapeal vaatamast, siis seadsin end nüüd Iida kõrvale istuma.

Oli, ausalt, veidi veider.
On muusika ja selle saatel seisab paljas mees ja sa vaatad seda koos kõigi kolme lapsega.

Aga kaua sa vaatad, tahaks kommenteerida. Jutt läks sellele, et küll ikka on kerge tükk näidelda, aina seisa või siis nihku tasapisi. Mispeale koju jõudnud K ütles, et lihtne see küll ei ole, ja mina lisasin, et taiji trennis tehakse staatiliste asendite harjutusi ja need on mitte rasked, vaid suisa vastikud. Te ei usu? - proovige järele!

Nii saime Iida ja Alo teleka ette seisma ja "Aadama itku" saatel poose võtma. Poiss väsis kärmelt ära, aga Iida seisiskles vähemalt pool tundi. Jälgis telekat ja imiteeris. Vahepeal jooksis sisse duši alt tulnud Alo, seega oli üks paljas mees telekas, teine selle kõrval. Lõpus vajus I diivanile ära ja teatas, et uhh ja et see oli raskem kui spordipäeval 6 km joosta.

September on igatahes alanud väga muusikaliselt. Kati käis konkreetselt igal õhtul kontserdil, ehkki kahel korral pettis ta Pärti jazziga. Iida käis neljal. Mina olin kümme päeva järjest lastega kodus. Muidu on tore, ainult meie suutlikkus kooliaasta alguse asju ajada kannatas kõvasti - näiteks ei ole poisid endiselt üheski trennis. Mis teha, kunst nõuab ohvreid!

Tere, kool!

Kuhu lähevad lapsed 1. septembril?

Orienteeruma muidugi. Sest sügisel on päevakud taas linna lähedal ja kergel maastikul. Eile - nime järgi Pääskülas. Tegelikult käis M14 rada ümber selle Harku raba ääres oleva rõngakujulise tiigi / karjääri. Alol on kaardi ja kompassiga toimetamine kenasti meeles, raja valis enamjaolt ise, ma pidin vaid veidi korrigeerima ja ühe maastiku-KP võtsin sisuliselt ise - tuli navigeerida kõlviku piiri ja vaevu märgatavate kraavide abil. Uuendusena on Alosse sisse tulnud sportlik vaim ja ta tahab joosta ja jooksebki. Kevadel ei saanud ta üldse aru, mis on võistlus ja miks peaks kiiresti liikuma :) Muidugi tuleb nüüd pidurit tõmmata, sest ega laps ju ei sörgi, vaid tõesti jookseb ja kaarti ta siis ei vaata.

Mõlemad koolilapsed käisid muidugi ka aktusel ära. Õhtul oli ümbertnurga-naabritega pidu, nende vanem plika tegi koogi ja Kati tegi piruka ja sõstrajäätis söödi tilgatumaks ära ja Alo lennukimudel pandi kokku ja poisid käisid rulatamas ja Ove mürgeldas naabritüdrukuga ja üldse oli väga tore 1. september. Näis, mis kooliaasta toob!