Viisin Iida ja sõbranna Pirita jõele suusatama.
Esiteks uhasime rajal. Lapsed lasid Tammest 2 x alla ja järelikult tulid ühe korra üles ka. Tuletame meelde: Iida keeldus eelmisel korral laskumist isegi vaatamast!!! Ja lasi alla alles siis, kui Alo ees läks.
Seekord seletas ta juba autos, kuidas seal on üks äge mägi, kus ta alla sõidab, sest isegi Alo ju julgeb... Ja sõitiski, ja sõbranna ka.
Edasi läks huvitavaks. Eelmine kord hüppas Iida laskumise all otse hange ja siis siputas seal pool tundi, kisades, et ta kohe sureb. Seekord jäid nad mõlemad uisuraja äärele ja nõudsid kordamist. ja tõesti-tõesti, kribisid tõusust üles ja sõitsid uuesti alla.
Seejärel läksime JÕELE. Jää on paks, ligi pool meetrit, ja jõgi tihedalt suusa- ja jalajälgi täis. Nii et ohutu. Ja ilus!!! Ma pole iial Pirita jõel suusatanud, ei teagi miks. Ürgorg paistab sealt hoopis teistmoodi kui kaldalt. Päike oli juba madalal, valgus ilus, roostikud ja saarekesed ja lumi ja mets kenasti kuldsed.
Lumel oli koorik peal, sõita puhas mõnu. Tegime tiiru ümbe ühe väikse saare, vaatasime kõrkjaid ja hundinuie, siis tulime jõge pidi tagasi Velotreki juurde. Teel mõõtsime ühest kalameeste august jääd (50cm) ja jääpragusid. Ja liuvälja juures saime kerge vaevaga maismaale tagasi.
Selline talv on ikka suisa mõnus!
Iida, 6. august 2003