Alo 0.5 : 1.5 Ove

Alo ja Ove mängisid malet.
Minu teada esimest korda elus.

Ove võitis 1.5 : 0.5.

Esimene oli puhas matt - klassikaline "kuningas kolme etturi taga ja vastase vanker".
Teises oli Ovel kaks lippu ja vanker Alo kuninga vastu. Aga Alo söötis oma viimase etturi Ovele ja jäi patti. Viik.

Iida - Neerpelti

Viisin meie plikatirtsu hommikul kell 6 bussi peale.
Bussitäis sädistavaid, õhevil, veidi ärevil tütarlapsi sõitis Belgia linnakesse koorikonkursile.

Merkuur

Nägime Aloga ära Merkuuri.
Meie enda aknast, paistis madalal läbi puuokste.

Nädalavahetus

LAUPÄEV

Ärkame vara, kell kaheksa. Iida võib-olla läheb karate võistlustele.
Otsustame, et ikkagi ei lähe.
Aga kuna meie oleme ärkvel ja poisid magavad, teen meile kahele ühe hommiku-omleti.
Ja poistele pärast hommiku-pudru.

Käime Iidaga jooksmas.
Iida teatab, et tal pole tosse.
Tühja! - võtame nurgast Kati omad. Sobivad täpselt!
Aga jooks läheb mõlemal üle kivide-kändude.

Ajan lapsed õppima.
Nädalavahe on küll pikk, aga parem ikka, kui on õpitud ja kott koos ja ei pea kannatama lapsevanema näägutamist "hakka juba, hakka juba".

Käime poistega rattaga sõitmas.
Kodu - Russalka - kodu.
Poisid jooksevad mereäärsel liival ja ronivad Russalka kaljudel.
Varsti on sellel lõbul lõpp - siia tuleb Reidi tee ja kogu Russalka ümbrus muutub kivikõrbeks.
Aitäh, linnavalitsus.
Aga rattasõit tuleb mõlemal hästi välja.
Ove ei jää kiiruses Alole kuigivõrd maha.

Teen süüa.
Hakklihakaste rohke porgandiga, kartul.

Viin Ove korraks oma ema juurde - mitte vajaduse pärast, vaid niisama - ja käin Iidaga pikalt poes.

Iida lõpetab ära oma õppimise. Ta puudus reedel koolist, nii et tal on vaja ka tundide töö järele teha.

Vaadatakse kolmandat "Jääaega".
Toon Ove koju.

Õhtusöögiks mu ema tehtud "kanamakaronid" - umbes nagu pasta kanaga, aga mitte päris.
Lapsed lürbivad usinalt.

PÜHAPÄEV

Ärkame taas vara, sest Iida peab Bettyle kaardi joonistama.
Hommiksööki kodus ei tee, läheme Betty sünnipäev-pannkoogihommikule.

Tahame minna Nõmmele ujuma, aga Iida on oma ujumis-kola koju jätnud.
Kadriorgu sõites märkan, et mere kohal on vist udu.
Tahan seda lastele näidata ja seetõttu läheme Nõmme asemel Viimsi ujulasse.
Udu on ja udu on äge.
Mere kohal on hall-valge mass.
Merivälja kohal on kogu meri nagu suur piimasupp, millest paistavad välja kaldaäärsed kivid.
Erakordselt ilus!
Kahjuks polnud fotokat ühes.
Või õnneks - ma oleks sinna klõpsima jäänudki.

Viimsis veedame kolm aktiivset tundi.
Iida teeb vendadele spa basseinis ekskursioone, Ove ujub (kolmnurk-kätistega), kõik käivad suures ujumis-basseinis ja mängivad väikeses pimesikku ja mõnulevad igat sorti mulisevates vannides ja müravad tublisti.

Koju, sööme ära eilse kartuli ja kastme.

Edasi hargneme.
Iida läheb sõbrannaga JAFFile ja vaatab Madoka Magica-t.
Alo jääb koju, et minna sõbraga tõuksi & rulaga sõitma.
Ove tuleb minuga Mariadele külla.

Õhtul saavad lapsed veel kanamakarone,
vaatavad lõpuni reedel nähtud filmi,
roomavad voodisse ja uinuvad hetkega.

Veel suvalisi pisiasju:
* Vaatasime ära SpaceX CRS-8 Dragon stardi ja maandumise ülekandeid.
Ajalugu sünnib meie silme all!
* Avastasime oma maja eest Tesla S.
* Pildistasime kassi.
* Vahtisime Kuu tuhkvalgust. See on praegu eriti selgelt näha. Kuu ise on peenike sirp naabermaja korstna kõrval.
* Praegu peaks paistma ka Merkuur, aga aknast nägemiseks on too vist liiga madalal.
* Alo-Ove tegid õhupallidest seebimullimasina.
* Iida sai endale poest ägeda draakoni.
* Meil on nüüd ka arvuti-Minecraft. Alo sellest eemal hoidmine nõuab teadlikku pingutust.
* Iida loeb "Jefreitor Jõmmi" ja naerab selle peale homeeriliselt. Soovitame!
* Koristada ei jõudnud ÜLDSE.
* Aga lilled kastsin ära!!!

Virmalised!!!

Täpselt aasta tagasi - aprillis 2015 - kirjutasin sellest, kuidas lastega virmalisi vaatasin.
Ja nüüd jälle!
Üleeile, 7. aprilli õhtul.
Sain neist teada üsna hilja, haarasin pool-magavad Iida ja Alo ja tormasin välja.
Vaatlesime Lauluväljakult - seal on parkla kõrval puude vahel väike pime lagendik.
Päris silmapiir ei paista, aga põhjasuund on enam-vähem vaba.

Virmalised näitasid end seekord rohelise kaarekese näol.
See liikus veidi ja lõpuks hajus, "mängu" ega vehklemist ei näinud.
Kuid näha olid nad väga selgelt ja lastele meeldisid.
Viisin lapsed koju (umbes keskööks) ja tulin veel pärast tagasi pildistama, aga siis oli show juba läbi.
Silm ei näinud üldse midagi, fotokas üht-teist veel tabas.

Ellerhein, käige... !!!!!!!!!!!!

Ausalt ka!!!!!

On teisipäeva öö vastu kolmapäeva ja mulle laekub postikasti kiri:
Saatja: Gerli Aet Arras / Ellerheina plikadekoori dirigent
Sellel reedel, 08. aprillil läheme me esinema Keila kooli...
 
Saate aru?
Koori kontsert öeldakse KAKS PÄEVA ETTE!!!!

Eelmine samasugune litakas juhtus paar nädalat tagasi.
Siit saatsime me Ellerheina lihtsalt pikalt.
Iidal oli koolis kokkulepitud esinemine, ta oleks Ellerheina kontserdiga oma väikese klassi-grupi alt vedanud, teised lapsed ei olnud seda millegagi ära teeninud.
Iida oli mures, aga meie Katiga olime kindlad - ei lähe ja kõik.

Ma muidugi tahaks, et Iida esineks.
Vähe sellest, ma tahaks ise kuulama minna!
Aga nüüd olen ma nii viha täis, et ei taha ei kuulata, ei last (terveks päevaks) koolist ära lasta.

Mis nüüd?
Ma ei tea.
Räägin homme Iidaga, siis kirjutan kõikidele koori lapsevanematele, siis vaatame.

Hiljem:
Iidale oli kontsert siiski juba paar päeva varem teada antud.
A tema polnud seda mulle öelda taibanud.
Iida, **** !!!!

Kuid seda sissekannet ma siiski ära ei kustuta ja kahjuks ka ei häbene.
Ausalt öeldes olen ma seda varem juba teinud - olen Ellerheina kohta sõimu kirjutanud ja siis ümber mõelnud ja maha võtnud. Mu suhe nendega on täielik love/hate. Nad on enamasti armsad ja nad panevad lapsed muusikat armastama ja mis veel. Aga nende asja-ajamine on kohati nii saamatu, et no lihtsalt ei toimi. Mudilaskoori (1.-4. klass) lõpuks said nad oma suhtluse kenasti käima ja lastevanematel oli kogu aeg pilt ees, mida neilt millal oodatakse. Aga lastekooris (5.-7. klass) algas jama uuesti. Alates sellest, et mu koori kontaktaadressile saadetud esimesele e-kirjale ei saabunud iial vastust.

Alo käis vahepeal poistekooris ja nende e-kirjavahetus oli samuti selline, et ma haarasin korduvalt peast kinni ja vandusin, et võtan lapse nende imelike inimeste käe alt ära. Aga f2f olid inimesed jällegi väga kenad. Nii et mul on tunne, et muusika-rahval on lihtsalt mingi telekommunikatsioon-alane puue. Tuleb leppida. Sellegipoolest ajab aeg-ajalt vihale.

Veel paar päeva hiljem:
Kell 22.47 õhtul saabub e-kiri, et homne proov toimub varem.
Mingu lapsed otse koolist proovi.
Võtku asjad kaasa.
Osad jätku viimane tund ära.

Tartu tripp

Mina käisin linnarogainil.
Lapsed (poisid) veetsid terve päeva Ahhaas.
Lisaks tegime pika jalutuskäigu Toomemäel. Jõmpsikad jooksid ja mängisid luurekat, mina nostalgitsesin vanu aegu taga.

Minecrafti-huviliste poiste jalutuskäik on muidugi huvitav üritus. Jooksevad kolm nublut Toomel ringi, vanused 8 8 5, ja kisavad: "Mul on dimensioonidevaheline lööklainegeneraator! zz... mmm... pahh! Kõik portaalid on suletud! Kordan! Kõikide dimensioonide vahelised portaalid on suletud!" Pmst käis kolm tundi äge jaur selle üle, kes parajasti mis dimensioonis on. Mulle muidugi sobis, peaasi, et kisa kõrvale ka joostaks ja ronitaks.

Ahhaga on aga nii ja naa. Seal oli sees Lego üritus ja koht oli lastest PUNGIL. Hiljem jäi rahvast vähemaks, a igal juhul tundub, et neil läheb hästi. Kuid kogu see laste kamp kasutab Ahhaad mitte kui teaduskeskust, vaid kui mingit veidi imelikku mänguväljakut. Hariv aspekt sisuliselt puudub. Ma ei oska seda isegi Ahhaa enda veaks pidada. Mina kui lapsevanem võiks ju vähemalt oma lapsi suunata atraktsioonides ka teadust nägema... Aga isegi mina ei oska. Mis sest, et mina ju tean, mis on tsükloid ja mida tähendab seinale kirjutatud F=m.a.