Ove 2 kuud

Ülevaatusel:
7 kilo
63 cm
Naeratab, jälgib, rõõmustab inimesi nähes.

Lõuna-Eestis (*)

Käisime:
- Pärnus. Rand, mänguväljak, kohvik.
- Lemmes ja Kablis. Rand, grill, rand, pannkoogid, rand...
- Lätis. Tõsi, vaid korraks ja ühe jalaga.
- Luitemaa Tornimäe tornis.
- uuesti Pärnus. Rand, mänguväljak, kohvik.

Lapsed seltsisid kohalikega (5a ja 2a), mürasid nendega vees, korjasid mustikaid, mängisid liivakastis keerukaid mänge ja olid üldiselt head (**) (***). Ilm oli kõik päevad õhk-30 / vesi-25 / mõnusa pilvealuse päiksega. Ilmateade oli luband vihma ja külma - õnneks me ei uskund seda lora.

Tore, kui on sõpru, kes võõrustada viitsivad!

*) Omaette küsimus, et kas see on nüüd LÕUNA- või LÄÄNE-Eesti. Minusugune pealinlane ei tee vahet; "kõik Mäo ristist lõunasse on Mägi-Eesti ja kõik Võidujooksu Statoilist ida poole on Venemaa". Ja kaardil on Pärnu Tallinnast otse lõuna pool. Aga mingid geograafias nõrgad tüübid seletavad, et "lõuna" tähendavat Võru- ja Valgamaad, see mereäärne kant olla hoopis Lääne-Eesti.

**) Kui mul tuleb hea tuju, siis ma kirjutan selle "üldiselt head lapsed" kohta kilomeetri hala. Üldistades võib öelda, et I&A on head siis ja ainult siis, kui neil on lisaks meie seltskonnale veel keegi. Meiega on aga Alo võimatult viril ja Iida lõputult õel. Ja see tüütab ja väsitab meid hirmsal kombel. Õhtul pärast reisi istusime Katiga nukralt maha ja vaatasime nõutult üksteist: kas me tahame veel kunagi nende kahe koletisega reisile minna? Hetke arvamus on, et kahega korraga - ei iial. Aga eks näis...

***) Ove oli malbus ise. Vaid rannas oli tal raske, no palav noh. Aga muidu on ta'ga reisida üsna lust.

Meres

Iida ei karda enam üldse vett. Varem hoidis ta pead kramplikult pinnal, nüüd sukeldub ja hüppab lainesse ja käib mõnuga üleni vee all. Osalt tänu kursustele, osalt - ujumisprillidele.

Sellega seoses julgeb ta nüüd ise pead pesta. Kasulik oskus see ujumine!!!

Alo aga kardab randa. Täpsemini kardab ta - mererohtu. Iga sõrmepikkune roheline lible paneb ta hirmust kisama. Kui mererohtu pole (või kui see ei tule meelde), siis võib ta vees mürada küll. Aga Pärnus oli küll nii, et mina käisin Iidaga ujumas, Alo sõi emme ja Ovega seene all jäätist.

Ja Alo imetleb väga mind, kes ma võtan ta sülle ja marsin kartmatult läbi rohelise hõljumi. Ta koguni küsib: Issi, MIKS sa ei karda mererohtu? Ma siis muidugi vastan, et issid on niimoodi tehtud, et nad ei kardagi midagi. Konnast ja kutsikahännast... Aga Alo segus on seda konna ilmselt vähe. Pole hullu - küll tuleb - Iida kartis kah kolmeselt merd nagu tuld. Nüüd lase ta vaid randa, on esimesena riidest lahti ja vees.

Linnas

Mu puhkus on mõneks ajaks läbi.

Mispuhul sehkendasin osa päeva kodus läpakaga. Hiljem panime Aloga koos tema uut voodit kokku. Poiss oli himuga asja juures. Alguses võttis suure kruvi ja mängis, et see on puur. Siis aga avas kruvikarbi - selline saja lahtriga lahtikäiv karp - ja tegi sellest läpaka. Teatud sarnasus on tõesti olemas. Igatahes, Alo läpakas
- käis LAHTI ja KINNI ja oli väga portatiivne
- omas NOOLEKLAHVE (ehk siis, sisaldas kruvisid)
- näitas PILTE ("issi vaata nüüd, Iida pilt!") ja
- võimaldas pilte KUSTUTADA.
See viimane oli päris keerukas, nimelt tuli pilt kõigepealt ühe nooleklahviga UDUSEKS teha ja siis sai ta teise nooleklahviga kustutada.

Õue peal käib suur müramine. Lapsi on suvega juurde tulnud. Lasin täna Iidal (ja seega ühtlasi ka naabrilastel) vihmaga õues joosta. Soe suvi ju, millal siis veel! Plikad tormasid kilgates ümber liumäe ja äiksemürina ajal kadusid varju alla. Alo käib nüüd ise sisse-välja - vaid alt-uks peab lahti olema, koodi ta ei tea.

Suvepäev

Hommik.
Iida ja Ove käivad ujumas. Iidal on kursuste viimane kord; idee poolest peaks ta nüüd ujuda oskama. Tegelikult oskab ta vaid vee peal sumada. Ja julgeb nüüd "sukelduda". Abiks aga seegi!
Mina küürin kaks tundi järjest kodu. Aja peale, et saaks enne O&I kojutulekut valmis. Palav; higi lendab laias kaares.

Päev.
Iidaga Harku metsa rattaga sõitmas. Teeme parmudega võidu kiire 8 km ringi, Iida on väga-väga tubli.
Iidaga Tugamanni metsas mustikal.
Iidaga Keila-Joa rannas. Ja sealsamas ka mustikal.

Õhtu.
Korraldan Järve selveri pubis Ele & Veiko välkkohtamise.
Kutsun Veiko külla ja annan oma alpivarustuse talle.

Öö.
Veikoga 52 km ratast - Viimsi pimedatel väiketeedel.
Pirital ujumas - võimsad lained!
Koju kell neli öösel.

Ove 1.5 kuud

On hirmus suur.
Oskab naeratada ja naerda.
Vaatab targalt ringi.
Ütleb mitmesuguseid asju, nagu au, äu ja rrrr.
Nutab vähe.
Sööb palju.
Käib tädi Olgaga ujumas.
Saab palavusega hästi hakkama.
Siputab oma käpakestega nii armsalt!

Silmavaade muutub päevast päeva selgemaks ja targemaks. Ove võib pikalt lesida ja lasta pilgul ringi käia. Eriti hea meel on, kui õde või vend teda lõbustada viitsivad!

Suvised rõõmud

Tänase päeva veetis Iida õues. Paduka-hoogude ajal jooksid plikad vihmas ringi ning hüppasid loikudes. Soe ju!

Kati käis turul. Herned-maasikad-mustikad-kirsid. Iida tegi mahlajäätist - tal on selleks lihtne ja hästi töötav vorm - ja pakkus naabritele ka.

Suvetõbised

Iidal oli nädalavahetusel palavik üle 39.
Eile minul ja Alol üle 38.
Väljas on sajandi kuumim suvi, aga meie istume toas ja paneme puslesid kokku.

Iida paranes õnneks kiiresti. Eks näe, kuidas Alol-minul.

Armastan issit ja patja!

, teatas Alo mulle.
See võtab tema elu suures joones kokku ka.

Alo vesiravi

Alo kardab vett. Merd, järve, peapesu, no igasugu vett. Mu lootus, et nädal maal mere ääres seda ravib - ei täitund. Minu ja Iidaga solberdas küll lõbuga vees, aga ilma meieta - ei mitte. Olla vetikaid kartnud!

Eile läksime perega Nelijärvele. (Ehk siis üle-eilse triatloni kohta.) Vesi - 30 kraadi, õhk - veel soojem. Alo sai korra varbad märjaks, siis põgenes rannast ja hoidus ülejäänd aja järvest kaugele. Iida muidugi sulistas vees kui kala ja mina ujusin edasi-tagasi üle järve.

Täna võtsime siis eriti "kerge" variandi.
Külastasime ajutist üksikisa, kes eile reklaamis oma värsket väli-kummi-paat-basseini.
Iida lausa lendas sinna sisse.
Alo vaatas esimese tunni, kulm kipras.
Teisel tunnil oli ta nõus selle -ääres- mängima.
Kolmandal jõudis ise ka paati ja siis oli lõbu muidugi laialt.

(Ma nagu mäletan, et see vee-hirm oli Iidal ka. Teda vaadates on aga lootus, et läheb Alolgi üle. Iida ei karda vett ega külma, hullab lainetes ja on vees, noh, nagu normaalne kuueaastane.)

Lisaks veele ravisime koerafoobiat. Alo kardab ka tillemat nähvitsat. Suur, aga üliuje poolhunt oli just hea harjutus-kivi. Alul vaadati koera vaid 10 m kauguselt JA issi sülest, lõpus oli laps samal õuel oleva koeraga üsna harjunud.

Homme, homme proovime taas merega.

Takjas Alo

Alo on maalt tagasi linnas, natuke pruunim ja vist üldse natuke kasvanud.
Minu lootus, et laps saab maal merega sõbraks, läks küll luhta. Laup läksin ta'ga randa, Alo karjus kui ratta peal - ei taha randa! ei taha liivale! ei taha merre! Vesi oli nii soe kui Eestis üldse olla saab, aga poiss istus süles ja värises õudusest.
Natukse meelitamisega sain ta ikka liival mängima, aga üldiselt...

Iida oli vist ka väiksena mere-arg. Nüüd mürab lainetes täie himuga. Nii et küll läheb Alol ka üle!

Takjas on Alo aga seepärast, et üle pika aja õde nähes on tal sabas nagu, noh, takjas. Teeb, kordab kõike nagu Iida. Päris äge.

Puzzle 500

Iida sai kokku oma 500-tükise puzzle.
Ja mitte mingi titeka; Degas' maal puhkavatest tantsijatest - halli-pruuni toonid (puzzlel veel vähem küllastunud kui algsel maalil), ähmased jooned, ei ühtegi teravat ega selget ega lihtsalt kokkupandavad osa.
Pusis väga pikalt selle kallal - on vast püsivus!!!

Pikakari rannas ja Google kaartides

Käisime Iidaga Pikakari rannas. Sai imehea! Rahvast oli just parasjagu, P on vist Tln kõige tühjem rand. Vesi oli soe, Iida müras kogu aja veepiiril ja mina ujusin.

Katariinalt kai pealt näeb kogu Tallinna. Otsisime tuttavaid maju, lugesime kirikud ja jälgisime laevu. Hiljem müras Iida kiikedel ja leidis endale sõbranna. Mängiti veel, et ronimisredel on laev, liiv on meri ja mina olen mereröövel, kes tuleb kahurist merepõhja värvilisi kalu vaatama lasta. Hiljem lubati mind ka lahkelt laeva ja söödeti kõht kalasuppi täis...

Kodus võtsime kaardi ja uurisime, kus siis käidud ja mida nähtud sai. Mu imestuseks pani Iida Pikakari Google mapsis täpselt paika.

Siis vaatasime homset Purtse teed. "Vaata, maantee number üks!", kilkas Iida - ta teab küll neid punaseid numbri-silte maanteel, mis ei ole kilomeetripostid. Ja pani need Google mapsi numbritega kaunilt kokku. Tubli! Vaatasime kirikute asukohti (Haljala!), jõgesid, tuulikuid ja seda-kus-tee-peaaegu-mere-ääres-on.

Sume suveõu

Naabrid, eriti aga naabrilapsed on ära - ilmselt maal. Ja õu on üsna meie päralt. Eile võõrustasime seal külalisi. Lapsed mürasid ja meie saime lobiseda. Iida sai magama öösel kell pool üks. Sumedate suveööde mõnu!

Alo küünlapuhk

Iida on linnas

Täna käisime I-ga rattaga sõitmas. Kokku saime sõita 3 minutit, siis põgenesime kratsides ja vandudes. Sääsed! Minu lootus I-ga Harku ring ära sõita jääb järgmiseks aastaks.

Ülejäänd õhtu veetsime Vääna-Jõesuu rannas ja see oli tore. Ma utsitasin I-d, et ta oma ujumiskursuse trikke näitaks, aga ei sinnapoolegi. (Mina ise õppisin päriselt ujuma, kui olin umbes 20 ja käisin Külitse järve ääres. Kati õppis ujuma, kui oli umbes 30 ja sattus verisoolasesse Vahemerre. Nii et Iidal on ujumisega aega küll ja veel. Aga meri meeldib talle ja külma ei karda ta karvavõrdki.)

Õhtul väisas meid pool-taani perekond, keda ma siinkohal ei maini, sest nagu nad ise ütlesid, ei blogi nad ise enam, sest privaatsetest asjadest blogida ei taha ja muid neil ei ole, ja mis õigusega minagi neid internetti riputan, eks.

Alo ongi maal

Nagu Kati ütleb - elu missuguse kahe lapsega on lahe puhkus.

Helistan maale emale, pärast keeruliste käsulaudade kätteandmist ulatub telefon Alole.

Ema (kõval sosinal): Ütle issile "tere"!
Alo (reipalt): Tere!
Mina (vastumeelselt): Tere.
Alo: Tahan issi sülle!
Mina: ööö ääää ei saa!!! ma ei taha enam rääkida!

Me natuke nagu loodame, et ta saab maal sellest issikusest lahti.

Alo on maal

Alo jäi vanavanemaga maale.
Ilma Iidata.

Muidugi tuli sest draama. I nutt ja hala ja "nii pole aus!!!" võtsid vanavanema täiesti rajalt. Kalk lapsevanem ei teind aga kahe naise nutukoori kuulmagi ja vedas tönniva, lõhkend südamega lapse autosse.

Lõhkist südant jagus täpselt kilomeetriks. Siis tegime tiiru ümber lossi ja käisime Statoilis ja põikasime Rakverre ja võtsime peale ühe toreda hääletaja, kes samuti oma lapse maale jättis...

Iidaga on autos hea sõita, ta vestab juttu ja teeb teraseid tähelepanekuid ja on huvitav.

Mitmesugust

Alo sünna puhul tahtsin Rakvere lossimäel piknikku pidada. Ei tulnud suurt välja - oli hilis-pärastlõuna ja A ise liiga väsinud. Aga Iida jooksis küngastel üles-alla ja tuletas punklaulupidu meelde.

Iida suur sõbranna I saabus tagasi Eestisse. Tüdruk on poole suuremaks kasvanud ja kuldpruuni naha saanud.

Naabrid (naabertänavast) käisid külas. Pesid ära minnes nõud ära ja lasid lastel toa korda teha. (Sealt oleks nagu tsunaami üle käinud). Äge; edaspidi teame, mismoodi külalistega ringi käia.

Alol on täna esimene mitte-aia päev. Käisime sel puhul temaga ka arstil. Arst (pereõde): Alo, kas sa lasteaias ka käid? Mina: eeee... ei!

Ove 1

Katrin:
Ove sai laupäeval 1-kuuseks ja otsustas järgmisesse arenguetappi
astuda. Hakkas suhtlema: naeratab meelega (mõnikord on suu lahti
ununud, nii et paistab nagu helitu stoppkaader laginal laermisest),
ütleb "Äu!", oskab tekki pealt ära ajada.

Täna käisime ülevaatusel. 6 kg, 60 cm.

Muidu on laps nagu päris väikelaps. Vastsündinu krimpsus olek on kadunud. Kuuleb. Näeb kaugele. Jälgib nii pea kui silmadega. Paneb näpud suhu, kui süüa tahab. Ei pea enam kogu aeg süles olema; võib lebotades ümbrust jälgida.