Hilissügis

Kuldrenettide kast sai tühjaks.
Kastaniuputus on taandumas. Muidugi on neid veel iga kapi ja voodi all, ja laste toa igas õõnsas nõus, aga uusi enam peale ei tule.
Rattasõidud lastega ja õues hullamine on pea olematuks kadunud.
Moosivaru kahaneb, mitte ei kasva.
Iida unistab kelgutamisest.

Nii I kui A on tõbised. Avaldub see rõõmsas mängimises - pealtnäha puha terved. Ainult kraadiklaas tõendab teist.

Täna mängiti Iida sünnipäeva. Söögiks oli kanapraad (s.t. lendava taldriku täis kastaneid). A kinkis I-le oma kõige armsama ekskavaatori.

Aga muidu me endiselt ei tea, mis seal lastetoas toimub. Täna hommikul ajas tõbila end maast lahti enne meid - ja me muidugi ei tea, kui pikalt enne meid. Kui mina luugid lahti ajasin, kostis tittede toast lõbusat kilkamist ja käis äge müra, nii et ilmselt olid nad ülal olnd juba mõnda aega. Nad väldivalt hoolikalt meie ülesajamist, sest vanemate ärkamisega kaasneb alati palju häirivat jama - näiteks hommikusöök. Sünnipäeva-mäng jõudis meieni vaid seepärast, et mina olin ka kutsutud...

Iida Puhhiga matkal

1999 ja 2000 ja 2001 ja veel palju aastaid pärast seda viis Puhh meid matkama. Kreekasse ja Rumeeniasse ja Hormaaviasse ja veel igale poole ja oli väga tore.

Nüüd on enamik kunagisi puhhlasi pere loonud ning Jarmo kutsus meie enda asemel metsa hoopis Iida. Et koolivaheaeg ja mis ikka kodus passida.

Esimene päev - Paljassaare.
Teine - Harku raba-mets.
Koos pikniku ja pannkookidega.

I alguses veidi põnnas, et võõrastega. Aga läks siiski. Teised kõik küll poisid ja tüki maad suuremad. Tagasi tuli juba väga rõõmsal meelel.

Ja sai kiita. Kui poisid olla virisema ja väsima hakanud, siis I kõndis kiiresti ja tublilt.

Kodus lõime Google Earthile hääled sisse ja vaatasime, kus need Paljassaared ja Harkud maailma mõttes on. (Suvel käisime samas ujumas ja siis tuhnisime Regio atlasest sama.) Kaardindus meeldib Iidale. Nüüd surfabki piki maamuna ja otsib asju. Kodumaja leiab üles mis naksub!

Ove 5 kuud

Keerab.
Ei rooma, aga siputab ja pöörleb ümber enda kõhu.
Räägib. Ütleb selgelt "emme", "error" ja "apuu".
Lobiseb oma peegelpildiga.
Uurib oma jäsemeid.
Paneb asju suhu.
Jälgib aktiivselt ümbrust.
Rõõmustab inimeste üle.

Kaks kikut.

Sööb öösiti. Erinevalt mõnest varasemast kuust, kus laps magas öösel 9 tundi järjest söömata. Jah, 9 õhtul läks magama, tudus hommikul 6ni, sõi ja siis magas veel paar tundi.

Magab vähem, nii öösel kui päeval.

Heatujuline. Asjata ei pilli. Üldiselt on joru põhjuseks kas "igav", "tühi", "uni" või "väsisin trennist ära ja tahan nüüd sülle". Hambad tulid üsna märkamatult. Ühe öö saime rohkem üleval olla.

"Titatrenn", nagu ütleb Iida, on kõhuli olles siputamine-upitamine. Üsna sarnaselt Iida & minu ravivõimlemise harjutustega.

Tartus

P 50a juubelil.
Ovega. (Kes käitus nagu kullapai.)

Järgmisel päeval
hommikusöök T juures,
teine hommikusöök R juures,
lõuna V ja väikevennaga Truffees,
väike jalutuskäik Emajõe sildadel.

1/4

Iida elu esimene kooliveerand sai läbi!
Pidu,
kiidukiri õpetajalt,
kodus keskööni üleval.

(No see viimane pigem seepärast, et meil külalised ja ei viitsinud lapsi varem voodisse ajada).

Nüüd tuleb nädalajagu vaheaega, jälle seda elu esimest.

Ove kaardil

Selle pildi saatis Iida sõbrannale.
Ise valis.
Ma küll pakkusin, et pangu pigem iseenda pilt, aga ei, soovis ikka väikevenda.

Kirja kirjutas kah juurde:
TERE <sõbranna>
PALUN TULE
KOLMAPÄEVAL
MINUGA KOOS
SPORDISAALI
SELLE KAARDI ON
SAATNUD
SULLE
IIDA VIRUNURM
SEE KAART ON
SULLE

Ove 4.5k

9.2 kg
69 cm
Igati terve.

Keerab.
Lagistab mitmel viisil naerda.
Vehib käpakestega.
Paneb asju suhu.
Ja on hästi lõbus beebi!

Pühapäev

Käisime Sõrves. Vaatasime Mirjami majalammutust ja sigade sigadusi maastikuarhitektuuri alal. (Nad on terve õue kartulimaaks ümber kuulutanud - vist väike vihje, et kevadel võiks rohkem juurikaid maha panna!)


Siis metsas. Sealsamas Sõrve Palus. Metsaalune oli hämar, salapärane ja hirmus risu täis. T ja tema järel ka I kuulutasid, et meie võsane jalutuskäik olla igav, nõme, tobe ja väsitav. I väljendas seda veel kuidagi palju sügavamalt, ta olla "surmani nördinud" ja mis kõik veel.


Lõpuks - kodune pannkookimine!
Alo sõi VIIS ja Iida KUUS üle-panni-kooki.

Lisaks jõudsid lapsed kahekesi palju mängida. Lust on kuulata, kuidas lastetoast tuleb tundide kaupa vaid rõõmsat kilkamist. Võiks arvata, et 7a ja 3a pole palju ühist, aga on!

Lapsevanema puhkepäev

Otsustasime, et täna ei tee midagi. Püsime kodus. Isegi süüa ei tee, vaid käime ümbertnurga kohvikus. Ja lapsed mängigu vahelduseks omavahel kah. Puhkame, noh!

Sellegipoolest sai päev kuidagi tegus. Kati käis Ovega jalutamas, Alo tõukerattal kaasas. Mina käisin Ovega jalutamas, Iida tõukerattal kaasas. (Iida on tõukekal ootamatult kiire, lendab nagu välk ja sõidab üldse profilt.) Me kõik käisime NOPis söömas. Iida käis Vapianos esinemas - mingi perepäev ja siis paluti naabermaja balleti-tibid sinna etlema. Kuna Vapianos olid Tiina-Liisa, siis ekskurssisime ka nemad NOPpi ja seega sõid paremad meist seal veel teist korda. Kodustest tegevustest sai laste tuba korda tehtud (tund ägedat rabamist, lapsed ise kenasti abis). Iida sai õpitud. Kaks masinatäit pesu pestud. Ebaküdooniad said suhkrusse likku. Ja vahepeal, tõesti, said lapsed omavahel mängida kah.

Selle pusimise hea külg on, et lapsed kukuvad voodisse kui niidetud. 21:10 valitses kõikjal harras vaikus.

Mini-rabamatk Pääskülas

Pääskülas ja Männiku vahel on raba. Selline linnalik, laudtee ja vaatetorniga, kuivenduskraave ja vanu turba-auke täis. Aga ikkagi raba. Päris loodus otse linna külje all!

Võtsime kõik kolm last + Tiina ja tegime ringi õpperajal. O loksus kõhukotis, A aga käis tublilt ise. Kuna raba on kuiv, sai ka lautee kõrval paterdada. Ja kuiv on ta ikka täiesti, mu esmakordselt karbist välja võetud ja üle nikwaxitatud tutikad matkasaapad olid täiesti üleliigsed, oleks võind ka toasussiga tulla.

4 km, kolm tundi. Rada on üldiselt igav. On põlendik, vaatetorn, allikad, ojad, üht-teist veel. Aga enamjaolt on võsa, mille vahel on tee. Et lastel põnevust ülal hoida,
- lugesin Iidale infotahvlitelt jutte,
- orienteerusime natuke Pääsküla päevaku kaardi abil,
- saime vaatetorni all kuuma teed ja võileibu,
- otsisime binokliga silmapiiril tuttavaid ehitisi,
- läksime lõpus otse läbi metsa.

Aga ikka ütles Iida, et ei olnud eriti huvitav.
Ja minagi tahaks päris-rappa saada.

Alol oli lõbustuseks kaasas vile. Viimases lõigus läksime I-O-ma üle küngaste ja metsa, K-O-T mööda teed. Lapsed siis vilistasid lakkamatult, et meid kuulda oleks.

Pärast matka korraks Nõmmele ja siis Triinu juurde Kasahhi muljeid kuulama. Kartsin, et lapsed väsivad väga ära, aga ei, pidasid imehästi vastu. Veelkord - tublid!

Totaalne laulukoor

Esimeses klassis pandi mind mudilaskoori laulma. Mulle see miskipärast ei meeldinud ja poole aasta pealt valetasin ma emale, et koor pandi kinni. Ema imestas, aga ära ma sealt sain. Ja kartsin umbes ülikooli lõpuni paaniliselt, et mu 1. klassi vale tuleb kunagi välja. (Muidugi sai ema kohe kõigest aru, aga... Ja seda blogi siin ta õnneks ei loe. Vist.)

Nüüd on Iida kord koori minna. See on hoopis teistmoodi. Ta ise tahab! Miks mitte - viisi vist peab, sõnamälu on, aega ka pärast tunde laialt käes, Kartsime aga kahte asja.

Esiteks, solf. Juba esimesest kooritunnist saabus laps terminitega, millest mina ise pole iial mõhkugi taibanud. (Ma küll tean sõna "noodivõti", aga mis see päriselt on - pole aimugi. Ehkki meeskoori ajal suutsin ma noodist laulda küll). Tuhnisin pool ööd internetti, et joonele saada, aga vist pole lootustki. Ehkki huvitav on küll. Näiteks selgus, et 4/4 = C. Miks seda mulle juba koolis ei õpetatud - ei tea. Täna oli õpetatud pauside kirjutamist.
Kuid. Koormeister lohutas mind isiklikult, et vanematelt solfedzhot ei nõuta, ja Iida ise saab ehk pauside ja C=4/4 ja muuga hakkama.

Teiseks, transa. Laps 2 x nädalas keset päeva taga-Mustamäele saada tundub kosmilist mastaapi ettevõtt. See tähendab, et tuleb perre teine auto osta või umbes nii.
Kuid. Teisipäeval avastas I proovist oma parima lasteaia-sõbranna. Ja I klassist käib kooris paar tütarlast veel. Seega saab viimist-toomist saab kombineerida optimeerida ja ehk saab ka ilma uue autota.

Seega lahenduvad 1) ja 2) ära.

Tulevad aga 3) 4) ja nii edasi. Nimelt toimus täna koori lastevanemate koosolek. Kati tuli sealt tagasi üsna äraseletatud näoga. Päevakava oli olnud umbes:
- "kas teil on 10000 EEK vaba raha, et laps Itaaliasse koorilaagrisse saata?"
- "on? v hea. aga 20000, et Hiina festivalile? ERR mudilaskoor juba käis seal."
- "suvel on proovid, laululaager ja laulupidu." Sisuliselt on suvi sellega ära planeeritud. Balleti-esinemine suve alguses on ju niikuinii.
- Lisaks astus Kati ise Iida mudilaskoori lastevanemate koori. Ootan huviga TEMA esimest solfitundi. Pütaagorase koma jutu trükin talle ka uuesti välja. Esinema lähevad nad - vanematekoor siis - enne jõule.

Lastevanemad olid laagrite jutu peale näost üldiselt kaameks vajunud. Itaalia ja Hiina jäävad siiski ära; koorijuhid vaid testisid nendega vanemate meelsust ja esimesel :) aastal on esinemised ainult Eestis.

Aga on selge, et kui I-l laul hästi välja tuleb ja ta koori jääb, siis korraldab see ära nii tema igapäevase elu kui suvevaheaja.

Küsimused öösel mittemagamiseks:
- KÕIK tuttavad 1. klassi lapsed käivad vähemalt KOLMES huviringis. Kas neil on ka peres samad teemad käsil?
- Mille põnevaga hakkavad tegelema meie poisid?

Ees on huvitavad ajad.

Hambutu poliitik, meid sa ei hirmuta!

A: "Aga issi, eks ju, presidendid ei ole kurjad?"
I: "Ei ole. Presidendid on pigem head."
A: "Mina ei kardagi presidenti!"

Lossi valve kuulis kõiki pealt. Ei pilgutanud silmagi. Ilmselt on nad harjunud, et väikelapsed ei tee vahet presidendil ja lõukoeral - ühed võõramaa elukad mõlemad. Alole, tõsi, on Presidendilood kenasti ette loetud...

Osturallil

Käisin täna hommikul osturallil, Alole talveks saapaid ostmas. Sain Katilt kaasa vajaliku saapa 1) firma, mudeli värvi ja suuruse 2) pildi 3) näidise. Ja ikka oleks peaaegu et feilind! Selliseid saapaid lihtsalt nagu, noh, polnud! Õnneks märkasin ühel perel näpus sama saabast. Küsisin ja nad juhatasid mu ümber nurga, suure karbikuhja juurde. Sain eelviimase paari...

Mustmiljon tuhnivat emme oli minu jaoks uudne pilt. Enamik teadis oma soovi täpselt ja otsis vaid õiget suurust-värvi - nagu minagi. Pmst oli kogu kaubamaja inimesi _täis_. Varahommikul...

Ehk siis, sain kogemuse. Lapsed ikka sunnivad meid meie piire laiendama.

Hiljem.
Käisin taas Kaubamajas. Osturalli kestis, aga väga raugelt. Vikingi saapaid oli lademes. Igat suurust ja värvi. Ainult emmesid karbivirna ümber - ei olnud. Nii et minu "kohe saab otsa!!" oli ikkagi puhas sugestioon...

Tsitaat ühest tsätist:
"Oo mul käis naine hulludel päevadel ja ostis lastele saapad, mis alles homme on allahinnatud - stiil!"

Ove traksid

Ovel diagnoositi kahekuusena puusaliigese düsplaasia. Diagnoositi vaid seetõttu, et uuriti; uuriti aga seetõttu, et Iidal oli beebi-eas ka.

(Puusaliigese düsplaasia ehk väärarengu korral on puusaliigese "õnarus" liiga lame. Selle raviks sunnitakse laps paariks kuuks konna-asendisse, jalad puusast konksu ja üles. Väidetavasti jäljendab see primaadi-beebide loomulikku asendit ema puusa peal... Kuna kahekuuselt on lapse liigesed alles kõhrest, siis saab nende kasvu ja kuju stimuleerida, ning see düsplaasia on 100% ravitav. Diagnoos on väga sage, aga kuna see ravitakse välja paarikuuselt ning jäädavalt, siis on "ülejäänud" inimestel sellest vähe aimu. Väikelaste emadega rääkides on aga enamik sellest vähemalt teadlikud.)

Kandis kaks kuud (august ja september) Pavliku rihmasid. Kati oli nendega väga hoolas, laps oli pmst kogu aja rihmades.

Oktoobri algul saime siis teada, et kõik on korras ja laps on täielikult paranenud.

Muidugi pidurdas sundasend lapse tema kehalist arengut. Ka edaspidiseks on arstidelt soovitus on "mida hiljem laps käima hakkab, seda parem". Ja "kui laps seisma hakkab, siis hoolitsege, et ta ei teeks seda pehmel pinnal - voodis, madratsil jne". Aga pärast käimahakkamist peaks kõik olema normaalne.

Nädalavahe Tartus

Iida-Ove-Kati olid Tartus. I sai pika Tartu ekskursiooni, käis balletti vaatamas, Toomel müramas ja Toomkiriku tornides ronimas, nägi Ülikooli, mängis sõbrannaga ja tahab nüüd Legosid.

Mina mürasin ka, Taevaskoja metsades.

Alo oli Tallinnas ja käis sõime-sõbranna R sünnal.

Ovega reisida on üsna lust. Ta on niiii hea ja vähenõudlik. Muidugi on oht, et me kuritarvitame ta leplikkust ära.

Tartusse tuleb aga tagasi minna. Mänguasjamuuseum on käimata, Tähetorn ja Tartu Ahhaa! samuti. Aga enne seda meelitame "nemad" "meile".

Koolilastele kolli

Käisin Iida koolis lastele rääkimas, et kuidas seal kunagi oli. Õigemini, see oli KJ plaan, et ma ajalugu meenutaks ja lõbusaid-kummalisi-õpetlikke seiku välja tooks.

Tegelt oli pea tühi kui kell ja ma ei rääkind suurt midagi. Sest esiteks ei mäleta ma oma kooli-ajast suurt midagi. Teiseks ei sobi see, mida mäletan, algklassi-tittedel kuulata. Kas ma peaks neile siis seletama,
- kuidas mul on endiselt alles keemiaklassist varastatud soolhape...
- et kooli sööklas olid prussakad...
- kuidas ma valetasin emale, et mudilaskoor pandi kinni...
- et ma olin klassi kõige nohikum tüüp üldse...

Niisiis ei rääkinud ma ise suurt midagi ja lasin lastel küsida. Ning osalt ka eputada. "Mina käin kolmes trennis!!!" oli päris sage väide.

Iida istus, vait kui sukk, ja ei küsind midagi. Ehkki talle vist meeldis, et ma seal viibisin.

Õp proovis mult muukida välja lugusid "vene ajast". Ausalt, lapse jaoks ei olnud mingit erilist "vene aega". Lasnamäe bussist jäin mõnikord maha, kuna jäin vene baabadele trügimisvõitluses alla - kogu vene aeg. Nojah, kooli & tänava nimi oli ka N.V.Gogoli. Aga 1c jaoks on "kool on kellegi nimeline" niikuinii arusaamatu. Koolil on ju number, milleks veel nimi!

Kerget elevust tekitas laupäevitine kooliskäimine. Iva oli küll pigem selles, et meie nihverdasime ennast sellest vabaks... luulepõimikute esitamisega.

Pärast sai näha mitmesuguseid elus sauruseid ja näha kooli lippu ja aula laest langevat krohvi. Midagi pole muutunud.

Kokkuvõttes said lapsed ehk aru küll, et nende kool toodab igavaid inimesi.

Hilisem mõte:
"Ristikheina" pood olla popp popikoht.
Oleks võinud mainida kursavenda, kes Raua-Kreutzwaldi ristmikul auto all surma sai...