Meesuurimus

Iidat on mitu korda tabatud lugemast raamatut "Poisid köögis".

Kuna tema kokandus-huvi on null, tuleb järeldada, et rõhk on pealkirja esimesel sõnal.

Ja tõesti, kaanepildilt vaatab vastu nagu noor Jamie Oliver.

Kivil

Meil on mere ääres kivi, on alati olnud.
Seisis seal juba minu lapsepõlves ja ilmselt varem ka.
Kivi on viimastel aastatel kõvasti kahanenud. Mitte et lapsed oleks suuremad või nii, aga meri on liiva juurde toonud ja kivi istub sügavamalt sees ja näib ise pisem. Nii et kivi otsa ronimise trikk pole enam suurem asi saavutus. Ja rand ise on palju liivasem ja vähem-klibusem kui varem. Ja merre on palju mugavam sisse minna. Ei pea teravike otsas ukerdama ega teed valima.

Meres on veel kive. Vöösügavusel on üks igavene pirakas ja selle taga veel mõned. Ülepea-vees on Hülgekivi, selle juures olen ma käinud vaid korra, vajab julgust ja ujumist.

Eile võttis Ove kivide peal poosetada, ronis ühe ja teise otsa ja käskis pildistada.

Sügis maal

Õunad.
Porgandid ja peenramaa.
Punased vahtrad.
Vihm.
Tüüne meri.
Külm rand.

Kaks, või rangelt võttes vaid üks päev Ovega Purtses.

Lapse päev

6:30 - äratus
7:00 - 7:30 õppimine
7:40 - 8:00 jooks kodust kooli, 1 km
8:00 - 13:00 tunnid
13:00 - 13:30 koolis passimine
13:30 - 14:00 trammisõit vanalinna
14:00 - 15:00 karate trenn
15:00 - 15:30 trammisõit koju
15:30- 16:30 kodus
16:30 - 17:30 sõit Kullosse
17:30 - 19:00 laulukoor
19:00 - 19:30 koori lastevanemate koosolek, laps ootab
19:30 - 20:30 trollisõit koju
20:30 - 22:30 õppimine
22:30 - 23:00 pesu ja unejutt
23:00 - magama

Millalgi vahepeal sai laps (vist) süüa ka.
Mängida sellise ajakavaga eriti ei jõua.
Hommikune õppimine oli vajalik, sest osa tööd jäi eelmisel päeval tegemata.

Moodsad ajad, moodsad mängud

Alo sai pärast lühikest ägedat nurumist endale Angry Birdsi lelu. Lind on punane, karvane ja teeb vajutamisel tobedat A.B. häält. Laps oli siiralt õnnelik, demos elukat uhtelt naabripoistele, võttis ta ööseks kaissu ja üldse.

Järgmine päev. Kuna karmid vanemad ei lubanud arvutiga mängida, ehitati elutuppa Angry Birdsi simulaator: klotsidest torn, mille peal on sigu kujutavad väikesed autod.

Seda siis pommitati ägedalt tükk aega.
Muid linnu-tüüpe täitsid erinevad pallid.
Oli üks hullupööra lõbus mäng nii Alo kui Iida jaoks.

See ei ole me lastel esimene kord arvutimäng päris-ellu tuua. Kui me suvel maal telkisime, siis tehti telgis järele õhupallide purustamise mängu. Väga "virtuaalselt". Olid väljamõeldud pallid, mängust pärit relvad, levelid, raha ja kõik. Mäng käis hullu müttamise ja müdina saatel ja tundus pealt kuulates täiesti sürr.

Ja Harry Potterit mängitakse muidugi ka. Moodsad ajad, moodsad mängud.

Bioloogia ABC

"Sead ei saa lennata, Ove",
õpetab Alo nooremat venda.
Ja vehib näitlikult õhus oma uue Angry Bird-i mänguasjaga.

Hobid

Täna on meil päevaplaanis sellised huvitegevused:

- Iida karate-trenn 14.00 - 15.00 vanalinnas
- Alo laulukoor umbes 16.30 - 17.30 Kadriorus
- Iida laulukoor 17.30 - 19.00 Mustamäel Kullos
- Alo džuudo-trenn 18.30 - 19.30 Pirital
+ Alo & Ove perearsti juures tehnoülevaatusel.

Tundub keeruline, mis?
Aga nii on ja nii vist ka jääb, sest plaanid ülejäänd aastaks on:

Alo:
- laulmas - 2 x nädalas,
- džuudos - 2 x,
- kunstiringis - 1x.
Iida:
- laulmas - 2, 3 või 4 x nädalas,
- trennis - suusatamine, kergejõustik või karate - 2 või 3 x nädalas,
- kunstikoolis - 1 x nädalas.
Ove:
- võimlemas või taastusravis - perearsti soovitusel, olla jalgade jaoks vajalik.


Ja mõlemad lapsevanemad peaks ka tööl käima. Kui jõuab.
 
Kuidas meie ja kuidas lapsed selle koormusega hakkama saavad - näitab aeg.
Igatahes oleme me valmis peaaegu kõik asjad katki jätma, v.a. Iida laulmine ja trenn.

Müra-do

Alo käis Ookamis proovil.
Nii pisikestele on seal pmst müramise trenn, või nagu Alo (ilmselt mitte oma sõnadega ütles):
"Me mängime ennast tugevaks!".

Miinus paistab olema, et ära see neid ei väsita. Pärast trenni lasid A ja I ja naabrilaps velotrekil ringe sama hooga nagu enne.

Minu tundis seal ära eelmise aasta suusatreener (keda mina ära ei tundnud, tütarlaps on suvega umbes poole pikemaks sirgunud) ja tervitas ja teatas rõõmsalt, et esimene trenn on 1. oktoobril.

Õhinal kooli

Kooliminek on raske - Kati kui Kõikide Tarvikute Ostleja jaoks.
Ja kerge - Iida kui Õhinas Koolilapse jaoks.

Pühapäev - Ellerheina kontsert Kullo juures Löwenruh pargis.
Esmaspäev - Aabitsapeo kontsert Vabaduse platsil ja aktus.
Teisipäev - esimene päris koolipäev.

Päevad algavad varem kui varem, kehalise asemel on ujumine.
aga muu on kõik sama.

Pole meeste töö!

Ove pani Nopis nahka taldrikutäie pannkooke.
Teel koju:
- Ove, kas pannkoogid maitsesid sulle?
- Jah.
- Ove, kas sa ise oskad pannkooke teha?
- Ei.
- Ove, aga kas mina oskan pannkooke küpsetada?
- Ei.
(mõtte paus.)
(rõõmsalt:)
- Tädid teevad pannkooke!

Valged kivid

Põõsaspea eripäraks on tegelikult hoopis must kivim - neugrundi bretša.
Seda ma ise nägin, aga ei taibanud pildistada ega laste tähelepanu juhtida.

Tere, mis sa oled?

Pohlal ja Põõsaspeal

Kati viis meid Nõva metsa. Kaasa tulid Iida, Alo ja meie stammkorilasest naabrinaine. Nõvva seepärast, et seal olla metsad kenamad kui mujal ja ekstra marjarohked.

Tallinnas sadas täiega ja me tegime omast arust nalja, et sõidame vihma alt ära. Ja tõesti, Vihterpalus läks taevas heledamaks ja Nõvas tundus juba suht kuiv olema. Tegelt oli see petekas ja vihma saime ikkagi terve päevatäie.

Parkusime Peraküla matkarajale, Allikjärve lähedale.
Kulgesime mõned kilomeetrid läbi metsa, vaheldumisi marju süües, korjates, pildistades ja jalutades. Mustikaid-pohli oli tõesti lademes. Ma ei ole iial varem nii palju metsamarju söönud kui sel aastal ja siin oli neid eriti rohkelt. Suured, palju, magusad, tõmba peoga ja pane suhu!

Paari tunni pärast hakkas lastel külm ja igav.
Viisin nad siis autoga Põõsaspea neemele.
Seal vaatasime kõigepealt ära kohaliku rändrahnu.

Neem ise on paljas, kivine, pikalt merre ulatuv maanina. Seal on linnuvaatluspunkt ja -torn. Praegu oli linde vähe, ainult parv kajakaid ja mõned (vist) kormoranid ja hulk valget ollust kivide peal. Turnisime veidi tuule käes ja vaatasime merd. Neeme tuuline avarus ja kõvad kivid oli hea kontrast metsa vaiksele samblasele pehmusele.

Nüüd on meil natuke marju ja palju seenepilte.

Laste ja ratastega Harku metsas

Iida ja Aloga.
Sõitsime 8 km,
käisime kuusevõsas seeni vaatamas,
rabas mustikaid söömas.
I & A turnisid jõulinnakutel ja männijuurikatel.