Kivil

Meil on mere ääres kivi, on alati olnud.
Seisis seal juba minu lapsepõlves ja ilmselt varem ka.
Kivi on viimastel aastatel kõvasti kahanenud. Mitte et lapsed oleks suuremad või nii, aga meri on liiva juurde toonud ja kivi istub sügavamalt sees ja näib ise pisem. Nii et kivi otsa ronimise trikk pole enam suurem asi saavutus. Ja rand ise on palju liivasem ja vähem-klibusem kui varem. Ja merre on palju mugavam sisse minna. Ei pea teravike otsas ukerdama ega teed valima.

Meres on veel kive. Vöösügavusel on üks igavene pirakas ja selle taga veel mõned. Ülepea-vees on Hülgekivi, selle juures olen ma käinud vaid korra, vajab julgust ja ujumist.

Eile võttis Ove kivide peal poosetada, ronis ühe ja teise otsa ja käskis pildistada.