Supp vs. viisakus

Kas meie igapäevane viisakus on tegelikult valetamise õppimine?

Jõululaupäev. Oleme Iidaga minu ema juures kuuske ehtimas. Vanaema (*) on lapselapsele teinud suupärast kastet. Mitte päris suursugune jõuluroog, aga maitsev ja ohtrate lisanditega roog siiski. Katab piduliku laua, toob toidu ette ja küsib lapselt pärast teist suutäit: "Iida, kuidas maitseb?".
Iida mõtleb hetke ja vastab: "keskmiselt."

Teine jõulupüha ehk tänane suur supisöök. Meie Katiga oleme hommikust saadik hakkinud, keetnud ja küpsetanud. ("Suure Supiraamatu" retsept "Lõhesupp salsa ja rouille-iga", sisuliselt neli eraldi rooga üheks supiks kokku serveeritud. 9 sammu, 24 komponenti, kusjuures juba samm 0 ehk puljongi valmistamine võttis kaks tundi.) Täiskasvanuile serveeritakse suppi koos veini ja pipra ja salsaga, lastele - niisama. Iida sööb taldriku kohusetundlikult tühjaks.
Kati küsib "kas maitses? ütle ausalt".
Iida keerutab lusikat ja: "mitte eriti".

Täiskasvanult ootame külakostiks tehtud toidu tingimusteta kiitmist. On erandeid - kui söögiteo eesmärk ongi kulinaarne katsetamine, siis on kriitika teretulnud. Aga jõulupeo söögi kohta on aus tagasiside enam-vähem välistatud, midaiganes me klassikalise eesti-saksa köögi kohta siis ka tegelikult ei arvaks. (Ma ise sain viimati maitsvat verivorsti umbes kolme aasta eest, seega on kõik mu hilisemad kiitused hea jõululaua kohta olnud puhas vale.)

Aga laps on siiras. See on kõige põhilisem asi lapse juures üldse: ta ei valeta, isegi kui oskab. Muidugi õpivad algelise manipuleerimise ära juba imikud, ning ka suuremate laste arengut on hea jälgida nende kavaluse ja salakavaluse pealt.

Kas peaks seda siirust hoidma? Kui me nüüd lapsele õpetaks, et toitu tuleb alati kiita, siis on see selge vanemapoolne suunamine - valetamine on õige. Kas laps peaks tegema vahet valgel vale ja tavalisel? Igas teises lasteraamatus on didaktiline peatükk valetamise valedusest. Mis mõte nende lugemisel on, kui päris-elu õpetab teisiti?

Sarnaseid valgeid valesid kasutavad täiskasvanud kogu aeg. "Oi kui tore kingitus!" - "teie juures oli väga meeldiv." - "muidugi armastan ma sina hommikul ka." Kas peaks neid lapsele teadlikult õpetama? Või nende kasutust teadlikult vältima? Või laskma asjadel lihtsalt minna nii nagu nad lähevad...?

Aga supp oli tegelikult ka hea. Ma juba tahaks minna ja poti külmikust uuesti välja võtta...

(*) Mul on ebamugav oma ema kohta "vanaema" kirjutada. "Maimu" on veel veidram. "Minu ema" on neutraalne, aga igale poole ei sobi...

Suguvõsa jõulupidu

Peod lähevad mürinal edasi. Täna olid meil kaks põlvkonda Oblikaid ja kolm vanaema - iga-aastane "suguvõsa jõulupidu" toimus seekord meil. Lõunamaa sõjardid ja lääne-euroopa hulgused kahjuks pidu vürtsitama ei jõudnud :(

* Kati tegi maailma kõige keerulisemat, aga ka kõige paremat kalasuppi. Dieettoitu sest siiski ei saanud, kõhu sai väga täis (ja kolm liitrit jäi veel homseks üle). Ja üldse oli suur sööma.
* Imbi etendus "Kakuke" tuli väga lõbusalt välja.
* Iida ei julgegi oma luuletust lugeda. Isegi minuga koos mitte. Peas on see tal ideaalselt, aga julgust jääb puudu.
* Kodu oli pärast pidu kummastavalt korras. Viis last ja ei mingit segadust! Mängiti rohkem üksteisega, mitte ei võetud Iida mänguasjakappi pilbasteks lahti.

Lapsed olid väga nunnud ja täiskasvanud said ka endaga hästi hakkama.

Kommikottide invasioon

Aastalõpp alles alanud, aga juba on kapi otsas  kuus  kaheksa avamata kommikotti ja üks poolik. Iida rõõmustab, meie ahastame. Ja Alo on kah kommiusku läinud.

Issi, kuss!

Kell üksteist õhtul, laste toast kostab lõbusat lalinat. Lähen sinna - Iida peaaegu magab, aga Alo istub ja vaatab kelmikalt vastu. Ja teatab siis rõõmsalt: "KUSS KUSS! TUDU TULE!"

Hiilisin vaikselt minema jälle.

Jõul

Esimesel jõulupühal käisime uisutamas - Triinu ja Mirjamiga. Iidal ei tule eriti välja, aga ega harjutamata meistriks saa. Pärast käis Iida Mirjamil ja suur jant oli teda sealt kätte saada, neiud blokeerisid end kõigepealt voodi alla ja siis vannituppa kinni.

Kuipalju Iida sellest jõuluvana- ja päkapiku-värgist läbi näeb? Ei tea.

Maiustused ajavad mõlemad lapsed täiesti hulluks. Alo vähemalt sööb muud kah, aga Iida elab puhtalt kommide ja kookide peal. Ja ma ise olen kaks kilo juurde võtnud paari päevaga.

Laste jõulukingid

Lugesin perekoolist, mida viiesed tüdrukud jõuluks ootavad. Bratz, barbi, MyLittlePony. Möh? Iida ei tea (minu arust!) brändinukkudest mitte vähimatki. Kust ta oskaks neid soovida? Kas ta peaks?

Minu jõulupeolt: kaks uglydolls'i kolli.
Kati emme jõulupeolt: raamat, 700g komme.
Ingel tõi väikese emmetehtud ingli. Nii nunnu :)
Mia-Erika ja Triinu: linnuraamat ja söödakuulid.
Lasteaiast: rebasemask, kotike komme. Mask on väga äge!
Reesi ja Pepe tõid Katamino (Katamini) laua-puzzle-mängu.
...

See "tuntud nimede" värk ei anna mulle ikkagi rahu. Täditütre poisid olid sama vanalt küll hullud Spidermani fännid, lisaks on neil tõeline legomaania. Iida vist teab nii ühest kui teisest, aga ei ihale kumbagi. Nukkudega ta aga lihtsalt ei mängi, olgu Bratz või Sipsik. Kas peaks? Kas temast kasvab nüüd halb ema? :)

Mida teavad teie samaealised lapsed mänguasjamaailmast?
Mida tahavad, mida fännavad?

Pühade-eelne seltsielu

Kõigepealt käis Ingel emmega. Ettekääne - piparkoogid. Saigi terve uus lauatäis. Pärast pidasid plikad ägeda kisamis-maadlusmatshi ja mürasid pool üli-intensiivset tunnikest. Tüdrukud on pärast kuupikkust lahusolekut täiega sõbrannad edasi. Ingel on tore ja sõbrannatamine sellisel kujul ka väga tore.

Ingel emmega koju, kui tulid Provenzano-Runnelid. Kati & Pepe tegid pikalt süüa (sidrunine kalasupp; ahjusaiad toorjuustu ja kalakattega), meie Reesiga püüdsime lapsi neist eemal hoida. No ei õnnestunud eriti. Mõlemad väikemehed on "lükkan tooli köögileti äärde ja vaatan, mis seal potis keeb" vanuses. Värsked piparkoogid kulusid peaaegu ära... Ja algul ajasid lapsed rohkem igaüks oma rida ja üksteist väga ei lõbustanud. Või siis tikkusid poisid Iida asjade kallale ja see kurjustas ja jälle läks vanemlikku abi vaja.

Aga söögilauas läks juba kergemaks. Ja pärast läks üleüldiseks müramiseks. Iida sai lasteaiast mingi eluka maski - osade arvates lõvi, osade meelest rebane. Alo see ainult lõbustas, tema tundis oma õe ikka ära, aga T hirmus seda nähes tõsiselt. Isegi siis, kui ta enda issi selle ette pani! Nii et kui suurem ja füüsilisem T Alo taga ajamisega liiale läks, pani Iida maski ette ja läks väikevennale appi. Ühesõnaga, kaos!

Vähemalt pühade algus sai vägev!

Alo laused

Alo räägib nüüd väga palju lausetega. Artikulatsioon on muidugi nii nadi, et ainult meie ise saame täpsest tähendusest aru, a ikkagi. Näiteks "uu aa" tähendab "lund sajab". Aga "onu laula" ja "emme tudu" on täiesti mõistetavad.

Fraase "veel juua" ja "ei taha" on Alo öelnud juba ammu, aga nüüd tulevad päris laused - alus ja öeldis mõlemad olemas.

Ja korra olen kuulnud ka seda õudsat sõna "ISE".

Vaja oleks veel mingit unustus-funktsiooni. Kuidas öelda lapsele, et kapi otsas ei ole enam piparkooke? No ei usu ta ju mind... ja varem ju oli... Ah, teeme lihtsalt õhtul uued!

Nädal hiljem:
Alol on tekkinud selge arusaam asjade omandusest. "Issi käsi", "Iida (r)aama(t)", "Alo (p)ude(r)".

Öine kommisöök

Öösel kell neli, kui me Katiga end juba magama hakkasime seadma, tuli Iida ja kurtis jalavalu. Täiesti ilmvõimatus kohas, aga no valutavat ja magada ei saa.

Mis ikka! Õppimata kodutohter Kaur võttis rulli Olfeni määret ja rullis lapse jalad üle. Päkapikk Kati aga tõi kapi otsast kommikoti. Laps sai viis, emme neli ja issi kaks kommi. Varsti oli jalavalu läinud, hea tuju tagasi ja kõik võisid tudule minna.

Ilma lapseta poleks meile kommikott küll meelde tulnud, seega Iidale aitäh magusa hetke eest :)

Alo uus maailm

Ka nii väike asi nagu oskus tooli liigutada võib väikelapse maailmapilti plahvatusena avardada. Nii saab Alo nüüd ligi köögikappidele - varem ei ulatunud ta ukse nuppudeni -, kööginõudele, kummutipealsele, toataimedele.

Meil on kaks valikut. Esimene - takistada teda iga hinnaga (ei, EI TOHI kohvitasse laiali tassida!). Teine - lasta tal oma uudishimu täis uurida ja loota, et see raugeb.

Takistamine ilmselt ei tööta, sest millalgi saab laps ikka käed külge. Seega on kontrollitud uudistamine parem. Aga vanemate jaoks esialgu oioi kui tüütu!

Iida on meie poolel. Täna hommikul käisin mina dushi all, Iida kaitses sel ajal lõukoerana kuivainekappi :)

Pildid:
1) Alo muugib arstirohtusid, Iida murelikult piilumas
2) Röster on lihtne riist, selle saab väikelaps ka käima
3) Selle asja nimi on "kuum". Ja mis puder täna tuleb?
4) Ülemised kapid. Kauaks issil külma närvi jätkub?
Pärast viimast pilti läksin ja võtsin Alo ära - ülemiste uste lahtisaamine oleks lapse kapi otsast alla kukutanud. Õpetlik, aga vist liiga valus.

"Imelaps"

Iida käis balletitrenniga Estonias "Imelast" vaatamas.
Päevakajaline, aga minu jaoks igav.
Iidale õnneks meeldis.
Etendus oli 5. korruse saalis, sealt alla tulles hiilisime veidi Estonia teatris ka ringi.

Pipi -> Sipsik

"Pipi" sai läbi, uueks juturaamatuks "Sipsik".

Mõlemad lapsed kuulavad, Alo püüab lisaks ka juttu korrata.

Pilt pildis

Käisime Katiga jõulupeol ja jätsime lapsed hoidjaga. Said hakkama! Tulemuseks muuhulgas selline pilt. (Lapsehoidja joonistas, mitte Iida!) (Nagu ma AõS-ist hiljuti lugesin, ei käi pildist tehtud foto algpildi autorikaitse alla ja seega on selle avaldamine siin vist jokk.)

Iidal on uued vildikad. Alo joonistab ka nendega, seni ainult paberile. Aga joonistamisest tähtsam on Alole vildika korkidega mängimine: peale ja pealt ära, suhu ja suust ära. Muidugi saavad selle käigus ka riided ja käed tindiseks, aga moodsad laste vildikad on õnneks kergelt pestavad.

Häda toolidega

Alol on hea. Sest Alo õppis toole üle toa lohistama. Nii saab köögilaua peale, köögikraani sisse, esikukapile - üleüldse igale poole, kuhu vanemad häid asju peidavad.

Ainult vanematel on halb. Tuleb vist toolid kodust välja visata.

Olen endaga rahul, ole sina ka!

Veenmaks päkapikku, et kommide toomine on tulemuslik, kirjutas meie preili talle kirja:
TUPLI
NIIIDASA
OLET
(loe: "Iida, Sa oled nii tubli!")

(just praegu selgus, et päkapikk luges seda kirja esimest korda siitsamast blogist! näh, internetsist on siis mingit kasu kah!)

Piparkoogitegu

Kolm pakki tainast ja ilmselgelt liiga palju glasuuri. Triinu ja Iida tegid piparkooke, Kati ja Mirjam abitöid, Alo mängis, Tiiu degusteeris, mina pildistasin, Mati tegi... misasja need vanaisad tavaliselt teevadki? no ütleme, et andis tarka nõu.

Iida jaoks on piparkoogid puhas rõõm, tema on hooaja esimest piparkoogitegu õhinal oodanud ja oli nüüd sama õhinaga asja kallal. Rullis, lõikas, kaunistas...

Alo jaoks oli aga tegu mingi uut sorti plastiliiniga. Ta isegi ei taibanud tainast maitsta! Vehkis oma pisikse rullikesega, tegi taina sisse auke ja hõõrus end mõnuga jahuseks. Alles siis, kui piparkoogid valmis, tabas proovida. Siis oli muidugi kisa palju, ta oleks tahtnud need KÕIK ära süüa. Raske oli teda takistada ka, kogu kodu piparkooke täis :)

Saime lauatäie piparkooke.

Balletitrenn

Käisime Iida avatud balletitrenni vaatamas.

Tulemuseks segased tunded. No misasja meie päntajalal sinna balletti küll asja on? Kui öeldakse, et selg sirgu ja pea püsti, siis peaks hoidma selja sirgelt ja pea püsti - mitte liikuma nagu kurb küsimärk. Kui käed kõrval, siis kõrval, mitte selja taga... jne. Asi pole graatsias, vaid tähelepanu puudumises. Muidugi polnud see ainult Iida häda... aga tema oma nagu eriti.

Õpetaja on tore ja trenn ise muidu suht normaalne, aga ikkagi, oeh.

Luule ja lapsepõlv

Minu lapsepõlve õudsaim kogemus on seot näärivanale esinemisega. Võimalik, et mu luule-võõrus tuleb just sealt...

Iidal on jõululuuletus selleks korraks peas. Kas ta selle jõuluvanale ette loetud ka saab... ei tea. Mina igatahes ei sunni!

Nädala lõpus: oli vanaema tööjuure jõulupidu. Selleks ajaks oli Iidal luuletus meelest mis meelest, jõuluvana pidi ilma selleta hakkama saama. Autoga tagasi sõites tuli jälle meelde, nii et vähemalt vanaema kuulis ära :)

Söömisest

Missugune inimene sööb ühe laksuga ära liitri jogurtit, veerand kilo juustu või terve pätsitäie saia?
Mina.
Ma saan aru, et see pole normaalne, aga no söön.

Alo on aga toitumisharjumuste poolest minusse. Nii on ka temal hästi arenend oskus toitu VOHMIDA. Pehmet sööki - putru, püreed, kreemi - sööb ta nii kiiresti, nagu vanem lusikaga ette anda jõuab. Kauss läheb alla minutiga. Iida ei ole iial, iial suutnud nii kiiresti süüa, mitte sinnapoolegi.

Viimane Alo mult üle võetud komme on juustusõltuvus. Seisab poiss köögilaua v külmkapi all ja nõuab: uhu! uu-hu! Ja võiks vist süüa ka kuitahes palju, ainult vanemad ei anna miskipärast.

Aga kui uhu-häda parajasti peal pole, sööb Alo ükskõik mida. Jällegi erinevalt õest. Mul on Iida samast perioodist meeles, et tüdruk sõi siis 1) musta leiba 2) porgandisalatit 3) viinerit. Ei midagi muud! Ja viinerid pidi kindlasti tema ise kill-kõll ahjus soojaks ajama! Tõeline nuhtlus oli sellega. Me ise ei saanud mikrolaineahju vahepeal üldse kasutada, sest kui Iida selle signaalkella kuulis, tormas ta kohale ja oli jube solvund, et miks tema ei saanud nuppu vajutada! ja kus on siis tema viinerid? Ning seda kella kuulis ta ka läbi une teise tuppa... Minu ema (ilmselt ka Tiiu) suutis Iidale muidugi sisse sööta mida iganes, oskus inimesi sööma panna on pärit juba minu vanaemalt ja ilmselt vanavanaemalt, kes oli mõisas teenijatüdruk... Aga Aloga pole neid oskusi kellelgi vaja, sest poiss tõesti sööb pea valimatult kõike. Eriti siis muidugi juustu.

Ise söömist me väga ei õpeta. Kati rohkem kui mina. Alo hoiab küll lusikat üsna kindlalt käes, pudru keskel olev moosisilm rihitakse esimese katsega ära ja see saab ka üsna kindlalt suhu. A just sel põhjusel ma talle ise lusikat ei annagi :) Joomine õnnestub ka pea alati, kuid õnnestumine omakorda mõjub erutavalt, seega võib tass kaldu minna hoopis PÄRAST joomist...

Alo on seni purustanud vaid ühe meie rohelise alustaldriku.

Vanuseline võrdõigusetus!

Iidal käivad päkapikud. Toovad kommi ja iga kord on lühike kirjake ka kaasas.

(Õnneks pole laps veel nii uuriv, et võrdleks käekirja päkapiku-sõnumeil ja moosipurkidel või asetaks susse vanemate eest varjat aknanurgile.)

Alol päkapikud ei käi. Ma ei tea, millest selline diskrimineerimine. Kas sellepärast, et poiss ärkab hommikuti niikuinii heameelega ega vaja tuju tõstmiseks magusalaksu? Või arvavad päkad lihtsalt, et tittedele pole kommi vaja, kuni nad ise norima ei hakka?

Alatu neist igal juhul!!!

"Killuke"

"Killuke!", ütleb Alo ja kõlistab oma jõulukellukest. "Killuke!".

Uue kolekolli nimi on "Koll".

Kaelkirjaku nimi on "Killa".

Alol on tekkinud selge käskiv kõneviis. "Vaata", "võta", "aitäh" (mis on korraga nii "võta" kui "anna"). "Ei taha". Viimase lisana - "mkm" keeldumise märgiks.

Alo ronib toolile, toolilt lauale, laualt oma söögitooli, tõuseb seal püsti ja vaatab uhkelt ringi.

Kui mainida sõna "film" või läheneda telekale, pult käes, siis tormab Alo mõne telekaesise toolini, loobib sealt pealt riided maha, ronib ise istuma ja vaatab jälle uhkelt ringi: mina olen valmis, teie kord!

Kukkumise peale öeldakse "kuku!" ja kui valusalt, siis "aige!".

Issi töö juures pidus

Skype laste jõulukas. Etendus - oli. Komm, piparkoogid - olid. Kingitus - olid eriti: uglydolls'i lelud. Iida tegi voolimissavist suuri pärleid.

Alo mäkerdas end ära ja veetis peo Kati kampsunist tehtud kimonis. Mina aga magasin 4. korruse kohvimasina kõrval diivanil - tõbine.

Gruusia tantsul

Iida käis emme ja vanaema Tiiuga Gruusia tantsu vaatamas. Kaks tundi tempokat tantsu ja akrobaatikat. Mõlemale meeldis.

Alo uued kombed

Alo teeb juba ammu pai. Nüüd on Kati talle musi-musi ära õpetanud. Eks ta rohkem matsutamise moodi ole, a poiss ise on nii uhke selle üle!

Kati hakkas kinno minema, kui Alo tavalise lehvitamise asemel äkki röögatas OOTA!. See on Iidalt: kui keegi hakkab ära minema, tuleb Iida alati hüvasti jätma ja kui ta kardab hiljaks jääda, siis kisab jooksu pealt "oota!". Alo on nüüd aru saanud, et see on osa rituaalist, teeb järgi.

Alo ronib meie voodisse (kui meid seal pole), poeb teki alla, paneb pea padjale ja naeratab rõõmsalt.

Kuulab hirmus hästi sõna. Igasugu keeldude ("ära..." "tagasi...") peale reageerib silmapilkselt. Ja jätab meelde ka. Hea poiss on!

Täna hirmutas Iida teda oma kitse-mütsiga (rekvisiit lasteaia jõulunäidendis). Sel valged pikad sarved, Alo kartis neid, hakkas nutma. Siis keerasin ma seisu tagurpidi: õpetasin poissi õde sarvest sikutama. Tule veel keksima, va sarviline koll! Seome su sarved kõrvade sõlme, puksi siis!

Vanalinnas

Käisime Iidaga pärast kunstiringi vanalinnas jalutamas. Tüdruk alguses ei taht, aga pärast teatas rõõmsalt, et nüüd hakkame iga kord siin käima! Toompeale tahtis ka, sinna ehk järgmine kord.

Kergejõustikus sai nimelise särgi kätte.

Ja Revali uuest kohvikust (Sakala / PärnuMnt nurgal) ostsime karbi piparkooke. Nüüd on terve kodu puru täis :)

Alo keel, detsember

Alo oskab nüüd öelda "pepu" ja "kaka" - vanema õe hea mõju.
Kordab meie järel ka keerulisi väljendeid: "kummelitee" näiteks.
Koostab täislauseid, alus-öeldis-sihitis: Emme on pai! (okok, öeldistäide, mitte sihitis).
Palju uusi sõnu ja fraase. "Pime".

Kõige nunnum on Alo siis, kui ta tuleb pai tegema. Võtab seltskonnas kõik järjest läbi, teeb pea peale pai ja kommenteerib juurde: pai, pai, pai!

Nädalavahetus ja enne seda

Oh. Nii palju on juhtunud ja kõik tahaks meelde jätta ja kirja panna. Õnneks on kell alles üks öösel - viimane laps sai just tuduma, Kati on pöffilt tagasi ja nahistab ajalehe kallal, õhtusöögi nõud on pest ja tubane tohuvabohu koristet, mul on vaba hetk ainult arvutiga. Kirjutan tagurpidi:

- Iida sai magama pärast väikest ekstsessi. Nimelt ütlesin ma talle tekki kohendades "vana jänes", nii möödaminnes. Järgmine kord laste tuppa minnes oli Iida voodi nurgas kössis, tönnimas. "Issi, sa ütlesid minu kohta halvasti!" Lepitus tuli kergelt, aga ikkagi..

- Eile Iidaga DVD-paradiisis. Iida sai laenuks mitu plaati, nüüd on meil pikalt vaatamist. Enne paradiisi saamist näidati reisipilte: laps lamas pimedas saalis ja jälgis keskendunult kaks tundi järjest Usbeki, USA ja Norra loodusvaateid ja eluolu.

- Enne seda kunstiringis, Sally Stuudio. Mulle meeldib! See koht ise on oma inimeste ja olemise poolest meie ülejäänud elu vastand. Virnad kunsti igas nurgas, laheda olemisega pererahvas. Las laps saab ülekorraldatud lasteaia ja spordiringide kõrvale ka veidi vabameelset boheemlust näha! Kati ütles ka, et tema võlus see maja kohe ära.

- Mis tähendab, et meile hakkavad Iida koduste taieste kõrvale tulema veel tema "kooli" taiesed... oeh. Hetke skoor: natüürmort lauanõudega, plastiliinist vares. Ja kes arvab, et natüürmort v selle joonistamine on igav, mingu palun stuudiosse ja saagu ümber veendud.

- Reedel käis Iida lasteaiaga teatris. Mida ta seal nägi, seda me ei tea, sest meie kallis tüdruklaps ei räägi meile nähtud etendusist sõnagi.

Mõlemad lapsed olid nädala haiged ja kodus. Arendav, ausalt öeldes. Alo õpib suure õe kõrvalt igasugu kasulikke asju. Iida õpib väikese vennaga koos olles hea-laps-olemist. Tuleb välja küll, tülisid on vähe, pigem on selle nädalaga üksteist rohkem arvestama hakatud.