Supp vs. viisakus
Kas meie igapäevane viisakus on tegelikult valetamise õppimine?
Jõululaupäev. Oleme Iidaga minu ema juures kuuske ehtimas. Vanaema (*) on lapselapsele teinud suupärast kastet. Mitte päris suursugune jõuluroog, aga maitsev ja ohtrate lisanditega roog siiski. Katab piduliku laua, toob toidu ette ja küsib lapselt pärast teist suutäit: "Iida, kuidas maitseb?".
Iida mõtleb hetke ja vastab: "keskmiselt."
Teine jõulupüha ehk tänane suur supisöök. Meie Katiga oleme hommikust saadik hakkinud, keetnud ja küpsetanud. ("Suure Supiraamatu" retsept "Lõhesupp salsa ja rouille-iga", sisuliselt neli eraldi rooga üheks supiks kokku serveeritud. 9 sammu, 24 komponenti, kusjuures juba samm 0 ehk puljongi valmistamine võttis kaks tundi.) Täiskasvanuile serveeritakse suppi koos veini ja pipra ja salsaga, lastele - niisama. Iida sööb taldriku kohusetundlikult tühjaks.
Kati küsib "kas maitses? ütle ausalt".
Iida keerutab lusikat ja: "mitte eriti".
Täiskasvanult ootame külakostiks tehtud toidu tingimusteta kiitmist. On erandeid - kui söögiteo eesmärk ongi kulinaarne katsetamine, siis on kriitika teretulnud. Aga jõulupeo söögi kohta on aus tagasiside enam-vähem välistatud, midaiganes me klassikalise eesti-saksa köögi kohta siis ka tegelikult ei arvaks. (Ma ise sain viimati maitsvat verivorsti umbes kolme aasta eest, seega on kõik mu hilisemad kiitused hea jõululaua kohta olnud puhas vale.)
Aga laps on siiras. See on kõige põhilisem asi lapse juures üldse: ta ei valeta, isegi kui oskab. Muidugi õpivad algelise manipuleerimise ära juba imikud, ning ka suuremate laste arengut on hea jälgida nende kavaluse ja salakavaluse pealt.
Kas peaks seda siirust hoidma? Kui me nüüd lapsele õpetaks, et toitu tuleb alati kiita, siis on see selge vanemapoolne suunamine - valetamine on õige. Kas laps peaks tegema vahet valgel vale ja tavalisel? Igas teises lasteraamatus on didaktiline peatükk valetamise valedusest. Mis mõte nende lugemisel on, kui päris-elu õpetab teisiti?
Sarnaseid valgeid valesid kasutavad täiskasvanud kogu aeg. "Oi kui tore kingitus!" - "teie juures oli väga meeldiv." - "muidugi armastan ma sina hommikul ka." Kas peaks neid lapsele teadlikult õpetama? Või nende kasutust teadlikult vältima? Või laskma asjadel lihtsalt minna nii nagu nad lähevad...?
Aga supp oli tegelikult ka hea. Ma juba tahaks minna ja poti külmikust uuesti välja võtta...
(*) Mul on ebamugav oma ema kohta "vanaema" kirjutada. "Maimu" on veel veidram. "Minu ema" on neutraalne, aga igale poole ei sobi...











Iida, 6. august 2003