Veel kelkimisest

Täna teatas Iida, et ta on käinud KÕIKIDE kustunud vulkaanide otsas. Ja vaatas põlglikult alla emme ja minu peale, kes me kumbki oleme käinud ainult ühel vulkaanil (Kati kusagil Uus-Meremaal, mina Türgis Erciyes'i otsas.

Aga hommikul lasteaeda minnes läksime nii tülli, et pill lahti. Ei saa meie lõvitapja ei pessu, ei riidesse...

Lõvi võisaiaga

Iida ülbitseb hirmsasti. Ta jookseb, ronib ja sõidab ratast kõigist kõige paremini. Vähemalt sõnades. Tal on püstol ja tuumapomm, millega ta vargaid püüab. Ta on vajadusel kõige vanem ("ma olen miljard tuhat aastat vana!"), kõige pikem, kõige suurem. Ta on käinud Jaapanis, ujunud soojas meres koos haikaladega, lõvidega võidelnud. Tal on päris oma loomad - jänes, kiisud, kutsud, karu. Ta oskab lennata, tööl käia... ja mida kõike veel.

Siin pildi peal teeb ta nägu, et on kuri lõvi, kes hakkab kohe võisaia sööma.

Aga saia sööb lõvi sellepärast, et emme tehtud porgandisupp ei olnud piisavalt lastepärane.

Alo sai kümneseks!

Päris suur laps juba!

Siin küll veidi ehmunud näoga, ilmselt ei meeldi talle, et ma tema kööginõude-hobi pildistan.

Paunküla rabas

Kati kirjutab:

Iida käis esimest korda elus päris matkal. Paunküla rabas, Rebecca kutsus. Meid oli 6 üksmeelset lapsukest, vanuses 3-8, ja 3 täiskasvanut. Ja sündis see, mida ma arvasin: Iida, kes Selverist tulles on väsinud, jooksis ja müttas päev läbi oksi täis laotud metsaveoteedel, oose mööda üles-alla, laugaste vahel mätasteedel, laudteedel. Seepärast, et sõbrad olid kah siin. Oli vapper ja vastupidav. Väärib täiesti Norra mägedesse viimist.

Matkatoitudega algul nina vingus, nagu ikka. Kuid siis tuli miski meelde, ja kui nuudlisupp valmis sai, sõi nagu teisedki!

Õpetlik osa sellest päevast toimus siis, kui lapsed mängisid paadisillal ja 2 täiskasvanut fotografeerisid. Me ei näinud ega kuulnud, kuidas meie pildiotsijaist väljas, veidi allpool, st meile lähemal, üks 3-aastane pägarik kaotas puutükki visates tasakaalu, kukkus vette, ukerdas järjest sügavamale, kuni vaid kannad tumedast rabaveest paistsid. Võttis mitu sekundit, enne kui toimuv meile kohale jõudis ja poiss kandupidi välja tiriti.

Nii et ma kordan, on asjatu loota, et vettekukkuv laps pladistab ja hüüab appi, ning juba sa tormadki aia teisest servast kohale.

Pägarik aga oli vapper, sai kohe kuivad riided selga ja nautis päeva edasi!

(Kaur: Lapsed nägid veel vaskussi - lähedalt! Ja vanemad said korraliku õppetunni. Õnneks õnneliku. Ega Kati siis niisama kirjutanud poleks.)

Alo

Mina ise - kordan: MINA ISE - ronisin siia!

Tegin Iida värvinurga kaitseks toolidest müüri. Siis õppis Alo tooli peale ronima ja pidin müüri ümber konfima. Kohevarsti saab ta ka diivanile ja siis ma enam ei tea, mida teha. Mõte Alost keset Iida värve, kriite ja pabereid mõjub õõvastavalt.

Alo ise muutub aga aina mõistlikumaks. Kuulab mingites piirides sõna - vähemalt saab keelamisest aru, iseasi, kas seda alati usub. Ei topi iga paberitükki suhu. Ei torma igal võimalusel vannituppa ennast märgama. Ei laamenda Iida pusledega.

Samas saab ta juurde aina suuremale osale majapidamisest. Köögitarvikud on kõik tema käeulatuses. Potid, kausid, kulbid, köögikombaini lisad - kõik on mänguasjadena kasutuses. Täna tegi panni klaaskaanest vurri.

Purtses

Kaks päeva Purtses. Iida sai volilt ringi joosta ja igasugu maavärke teha. Nägime kollast liblikat, tegime lehepõletuse-lõket, tassisime koos oksi. Iida nautis iga viimast kui hetke.

See kivi on mulle minu lapsepõlvest tähtis. Asub täpselt seal, kus meie rannatee mere äärde jõuab. Olen sellel pätakana palju peal istunud, roninud ja mänginud. Nüüd võttis Iida selle oma ranna-koduks. Keset tormamist või kiviloopimist teatas: läheme koju! ja seepeale jooksime mõlemad kodu-kivi juurde ja ronisime otsa.

Samas rannas õppisin ma ujuma, lutsu viskama, liivalosse tegema.

Inflatsioon koduses kommipoes

Iida keeras kuu aja eest kokku lauatäie komme.
Plastiliinist spiraalid, eri värvi.
Ta hoiab neid elutoas laua peal ja jagab lahkelt kõigile.

Aga täna tuli ta ja teatas:
Issi, kas sa kommi tahad?
Maksab ainult neli krooni!

"Tutvusmishind" on seega läbi.
Õnneks käibib kroonide asemel ka käteplaks.

Alo areneb

Alo nimelt:
- avab paokil toauksi
- avab kapiuksi ja sahtleid
- ronib diivanile

Ja teeb seda kõike teadlikult ja sihikindlalt. Lähen ja kangutan vannitoa ust! Lähen ja laamendan köögikapis! Proovin hammast emme kodukeemia peal! Ronin diivanile ja sealt diivani seljatoele ja vaatan, kas emme püüab mu kinni!

Täna käis Alo arstil ja olla seal süsti asemel laita saanud.
(Alo numbrites: peaaegu 10 kuud, 9.5 kilo, 75 cm)

Alo oma telekas

Kati vaatas telest mingit muusikaetendust, kui Alol plahvatas. Ta tõi teleka ette Iida hobusetalli (umbes nagu nukumaja, a hobustega ja piniseb miskit koledat viisijuppi) ja pani selle mängima. Ja vaatas uhkelt: näe, minul on KAA telekas!!!

Velomaania Kadriorus

Iida on talv läbi rattaga lasteaias käinud. Nüüd on teed kuivad ja saab hakata talvise trenni vilju noppima:

Eile päeval käisime koos sõitmas. Koos = mõlemad rattaga. Varem olen mina alati kõrval jooksnud ja "kätt" hoidnud. Nüüd siis mõlemad oma kaherattalisel. Tee parki (kitsad mühklikud tänavad) oli tüütu, aga edasi oli päris mõnus ja tagasitee läks juba päris hästi.

Õhtul aga helistas Rebecca... ja kutsus Iidat rattaga sõitma! Mis siis ikka, läheme! Kell küll palju ja vihma tibutas, aga ei see sega. Rebecca ja Joonatan ja Iida ja mina jalgrattal, Markko-Raul tõukekal. Tegime pika ringi läbi pargi, sõime võileiba, püüdsime ojast kala. Lapsed mürasid ja lasid oma fantaasial lennata: tegid endale lossi ette koju, jagasid pargi "riikideks" (üleval oli igatahes Lõuna-Eesti) ja ronisid vihmalibedaid kive mööda üles-alla.

Koju saime alles poole kümneks. Väga arendav õhtu igatahes :)

Rebecca sünnal

Käisime eile Rebecca sünnal. Rebecca on oma täpitõvest paranemas, ehkki näeb ikka veel välja nagu ebaõnnestunud plastilise kirurgia opi ohver, ja endiselt lõbus.

Sünnipäev lõppes öise rattasõiduga Kadrioru tänavail. R oli kingiks uue ratta saanud, pidi ju proovima! Aga 3 last ja 2 lapsevanemat oli väga ebaõiglane suhe, nii kaootilist rattasõitu ei näe isegi Tartu rattamaratoni alguses mitte, rabelemine kukkumine ja ja üksteisest möödakimamine. Aga kõik said vist tervena koju :)

Õhtul vaatas Iida poole ööni filmi karudest. Ilus ja hariv! Pärast nägi unes, et üks lasteaiakasvataja tuli tema koju ja lõhkus seal kõik ära.

Iida tahab välismaale

Iida läks õhtuks vanaema Maimu juurde, aga oli nõus temaga rääkima ainult SAKSA KEELES.
Täna ütles ta, et läheb hommikul lasteaia asemel PRANTSUSMAALE.
Viimane aeg lapsega kuhugi reisile minna.

Hello Kitty

Kati vanematel on tore komme teha meile tabavaid kingitusi.

Nüüd tõi vanaema Tiiu Iidale animefestivali alguse puhul "Hello Kitty" vildikad.

Muu nädalavahetus

Laupäev: Mia-Erika ja Triinuga kinos, kohvikus, Männi pargis ronimas. Juhanile läksime külla ainult Iidaga, kuna Triinu hakkas häbenema. Iida veetis enamiku ajast photoshopiga joonistades.

Pühapäev: Iida veetis päeva vanaema Maimu juures. Alol oli paha tuju, vist uued hambad tulemas ja kodusistumisest villand, nii viisin ma ta õhtul autoga sõitma, mõjus hästi :)

Andsime Iidale kätte terve jänesetäie komme. Ainus meiepoolne hoiatus, et niipalju ei tohi süüa, et paha hakkaks. Iidat häiris selline vabadus algusest päris tõsiselt, aga ta sai sellest üsna kergesti üle. Peitis kommid raamaturiiulisse (ja näitas meile uhkelt ära, kui hea peidukoha ta leidis) ja nüüd käib neid sealt väga harva võtmas.

Kinos - "minu naaber Totoro"

Jaapani anime festival näitab seekord Ghibli meinistriimi. Käisime Iidaga vaatamas nende filmi Minu naaber Totoro. Ilus, liigutav, südamlik laste-anime.

Ma olen ka varem kinos multifilme vaadanud. Aga kui eriline, siiras tunne on seda teha koos omaenda lapsega! Hea looja viib sind oma filmi niigi täielikult sisse, ja Miyazaki nostalgiline, pastelne võlu on eriti haarav. Kuid Iidaga süles, pehmes kinotoolis kerra tõmbununa, kogu silme-esine kinolina täis... oled nagu argimaailmast täiesti ära, ainult oma lapse päralt, kõik muu on kadunud ja ähmane ja vähetähtis. Miskipärast usun, et sarnast lähedust tundis ka Iida, ja kindlasti olime sel hetkel mõlemad nii õnnelikud kui veel saab.

Kas see siiras tunne ja lähedus jäävad meie vahele alles ka kümne, kahekümne aasta pärast? Ei tea. Aga tuleb tänulik olla kunstile, mis meile need õnnelikud hetked kingib.

(Kui sa ei tea, mis on Ghibli, siis loed vale blogi. Aga: see on maailma parimaid multifilme tegev Jaapani pisistuudio. Ning sel nädalal on hulk nende filme Sõpruse ekraanil, mine vaatama!)

Ghibli linke,
- Sven Vahar TMK-s
- Kuiv artikkel Wikipedias
- Poolametlik fännileht
- Totoro filmi leht

Järgmisel reedel käis Iida sama filmi uuesti vaatamas, perekond Esopitega, mina istusin samal ajal kohvikus ja ootasin Nausicaä algust.

4jalgne

Käisime külas ühel vanemal naissugulasel, kes omal ajal oli kõva koerapidaja.

Alo ukerdas põrandal ringi, pepu upakil, nagu tal kombeks. Ühel hetkel suundus ta suurte toataimede suunas, mispeale...

... palus vanem naissugulane Katit täiesti siiralt: "palun võtke oma koer sealt ära."

Alo uued kikud

Alol on kaks hammast lisaks.