Alo 1. korda arvutis

Alol oli elu esimene arvuti-pooltund.
Istus süles ja udjas hiirega.
Proovisime natuke Virbitsat ja siis Photoshoppi.

Alo sai hiire liikumisele ja nupuvajutusele hästi pihta. PS (või misiganes joonistusprogramm) on selle jaoks imehea: vajutad nuppu - tuleb mumm, vajutad nuppu ja liigutad hiirt - tuleb joon.

Poiss oli väga rahul ja enda üle uhke.

Tone Matrix

http://lab.andre-michelle.com/tonematrix

Milliseid kuuesele sobivaid tobedusi veel netist leida võiks?

Lapsed kodus

Nublud lõpetasid päeva sellega, et rajasid me magamistuppa sportliku installatsiooni. Krooniks oli laudpõrandasse püsti kinni löödud suusakepp...

Muidu. Iida on kolm päeva kodus olnud (imeväike palavik + köha) ja nautinud. Joonistab, meisterdab, mängib oma asjadega. Natuke on telekat ka vaadanud - natuke. Korralik lapsevanem kasutaks seda aega oma lapse arendamiseks, meie.. mm... ei ole viitsinud. Nii et meilt on Iida järjekordse pannoo või viguri valmimisel lihtsalt kiita saanud. (I kunstnikumaitse kaldub ruumiliste või siis 2d, aga keerulise formaadiga teoste poole; paberite üksteise peale/külge kleepimine, rullimine, kujundite välja lõikamine jne.)

A käib aias ja pole sealsete uute tuultega vist päris rahul.

Unejutt - Vahtramäe Emil - ja pikk mälu

Kui Iida oli 4, luges Kati talle kogu V.E. raamatu unejutuks ette.

Nüüd loeme uuesti.

Ja hämmastume, sest Iidal on kahe aasta tagant kuuldud lood meeles.
Näiteks seletas ta mulle täpselt ära, mis hobuse rautamise episoodis juhtuma hakkab. (No siis, kui Emil endal hobuse saab.) Ainult et arvas, et hobusele pannakse alla kabjad, mitte rauad.

Kaasomand selgeks!

Alo on (ammu) aru saanud, et võõras asi on võõras ja seda ei tohi loata näppida. Nii et kui on vaja last millestki eemale saada, tuleb öelda "see on emme oma!" või "see on Miku oma!" ja mõjub.

A nüüd selgus, et osa asju on mitme inimese omad korraga. Nii ta käis ja esitas küsimusi:
- kas see tool on minu oma?
- kas see tool on Iida oma ka?
- kas see tool on sinu oma ka?
- kas see tool on meie kõigi oma?
- kas sina, issi, oled minu oma?
- kas sa oled Iida issi ka?
- kas sa oled emme issi ka?

Ja siis ta küsib üle, millega tohib / ei tohi mängida:
- kas see on emme potsik? kas seda ei tohi võtta? issi, Iida ka ei tohi seda võtta!

Nii et ta nüüd teab, et on asju, mis on meie kõigi omad; või ainult vanemate (Kati & minu) omad; või ainult laste omad.

Mõningane segadus on asjadega, mille nimetuses on "laste-". Laste-šampoon näiteks. "Issi vaata see on minu poon!" Ja on siis nördinud, kui me ei luba tal pudelit põrandale tühjaks kallata - see on ju laste-, s.t. TEMA OMA!

Uus aasta päriselt käes

Aastalõpp ja koolivaheaeg on möödas, oleme tagasi tavapärases rutiinis:
- Iida käib lasteaias, eelkoolis, trennis, joonistamas
- laupäeval oli "Sally saba", Kullo Lastegalerii
- ei mingeid päkapikke ega hommikukommi, kuuske ka enam pole
- Alo on terve, käib õues, homme jälle aeda

A selle rutiini ümber on talv nagu muinasjutt. Rotermanni keskuse keskel on pirakas kelgu-liu-mägi. Puud on endiselt härmapitsis ja me ei väsi Iidale selgitamast, et see on erakordne ja ilus ja vaadaku ta niipalju kui jaksab ja jätku hästi meelde.

Alo naljatab

Issi vaata mina tegin tempu-vempu! tempu-vempu!
- A kasutab emme võileivakurki nagu nõid luuda.

Issi vaata see on väike küünal!
- poolik kurk pannakse laua peale püsti seisma.

Palun pane pea alla issi, et ma saaksin sinu juukseid kuivatada!
- lapsel on föön käes ja ta mürab sellega minu suunas.

Kui nüüd hakata mõtlema, kui palju grammatikat on viimases lauses...

Alo haige - terve

Alo oli tõbine. Üle 40C palavik ja vastik nohu.
Gripp vist ei olnud - vähemalt test oli negatiivne, seega miski muu.
Evakueerisime Iida kodust eemale, A elas nädal aega rohtude ja Kati poputamise najal. Kõrge palavikuga lapse kohta oli ta suht kõbus.

Täna tunnistas arst meid terveks. Kõrvad-kurgud-kopsud ja üldse kõik muu. Võib õues käia, võib külalisi kutsuda.

Huh.

Härmas puud ja aurav meri

Tänane hommik oli imeline - udune, härmas, vaikne ja külm. Kogu Kadriorg oli valge, või siis sompus taeva karva hõbehall. Puude oksad olid nagu pikad valged päevakoerad ja puud ise kui valged karvapallid.

Selgitasin siis Iidale, et mis see härmatis siis selline üldse on. No et õhus on niiskust ja külmaga jäätub see ära ning puudele-põõstastele-muule tekib õrn jääkristallidest kiht. Nagu lumi, aga mitte ei saja taevast, vaid "kasvab". Ja et kuna meri on alles lahti ja aurab, siis on mere ääres niiskust eriti palju ja härmatis eriti paks.

Vaatasime neid puid-palle-päevakoeri siis lähedalt ka ja proovisime härma oksa pealt maha raputada. Tuli küll :)

Aurava mere vaatamiseks polnud täna aega, aga vana-aasta esimesel külmal hommikul me juba käisime seda uurimas. Et üle kümne kraadi külma, aga meri nagu keeks. Täna kees ka, aga kalda ääres oli juba jää.

Ja te ikka teate, et see torudest moodustis Pirita tee ääres on UPPUNUD langevarjuri mälestusmärk, eks? :)

Väike päikesekiir

Alo arvab, et temal on maailmas oma missioon, ja see on olla rõõmuks oma emmele-issile.
Tõesti, sellist lõbusalt optimistlikku last mina teist ei tea!
Tema päevad mööduvad, mõeldes välja uusi nalju, trikke ja lõbustusi, millega oma vanematele meeldida.
Alos ei ole märkigi "kaheaastaste jonnist". Ta kuulab sõna, ta jätab meie soovid-keelud meelde.

Ja ta teeb meile nalja, nalja, nalja! Mitte et teeb miskit ja meie naerame, vaid teadlikult lõbustab meid. Kui me (tema arust) aru ei saa, siis selgitab üle, et "issi, vaata, mina tegin nalja!"

Tänased mängud, mõned...
- "paneb" emmele nohurohtu. 20 korda järjest.
- kraadib mind. vahendiks suur puust lükat. siis vudib teatab tulemuse rõõmsalt emmele. siis uuesti minu juurde...
- käib kodus ringi, Iida gloobuse kera ühes ja gloobuse jalg teises käes.
- tegi emme kaelakeest endale hiire. nimi sai sellele "Mitsiko", tont teab miks. paneb hiirt tema karpi (voodisse) magama, äratab, paneb magama...
- kisab gloobuse jala sisse, nagu see oleks ruupor. minul on tuutu-luutu! lemmik-fraas on "härra kussa kaabid, teile on telegramm!" (see on Totoro filmist muidugi; suur õde esitab seda veel säravama intonatsiooniga.)

Aga praegu on meie rõõmurull nohus ja öösiti ei maga ja ega siis meiegi.

Loodusõpetuse tund - siil. Või kuusk.

Alo ronis sülle, katsus mu lõuga ja küsis:
"Issi, kas sul on okkad?"

"Bodies revealed" Iidaga

Mõtlesin, et Iidal on täiskasvanute õpitud õõva-tunne veel välja kujunemata, ehk ei hakka põnnama. Ja et kui väsib, siis tuleme lihtsalt välja.

Nii oligi. Mingit tõrget inimese keha nägemisel tal küll ei tekkinud:
- 7-nädalane loode, nii väike!
- issi, ega see luukere elus ei ole?
- vaata, see kuju oli vist poiss!

Iida krabas mu käest audiogiidi ja kuulas kõik! jutud ära. Minul oli aega eksponaate vaadata ja selgitusi lugeda.

Pärast kilkas vanaemale, et käis luukerede näitust vaatamas.

Suusatamas Kadrioru pargis ja kus veel?

Tegime pärast minu ebaõnnestunud ronimistrenni Kadriorus pargis väikse suusaproovi. Iida sõitis üle kilomeetri. Ta on asja ivale pihta saanud - lükkab keppidega ja libiseb. Hoovis suuskadega müramine on hästi mõjunud!

On selge, et plika võiks jaksu poolest sõita ka palju pikemalt, küsimus on motivatsioonis. Laps pole sportlane, kes lihtsalt trenni mõttes kilomeetreid läbi uhab.

Niisiis - kuhu minna 6a tüdrukuga sõitma, nii et tal oleks mingil põhjusel huvitav? Radade olemasolu pole tähtis, sõidab jalgteed mööda kah.

Lapsed Ahhaas

Hommik Ahhaas. Iida ja Alo mängivad enam-vähem ise. I juhib A-d läbi atraktsioonide, näitab, aitab, keelab, on VANEM ÕDE.

Mina toksin omaette jalg- ja korvpalli ja vaatan vaid aeg-ajalt laste toimetamist.

Aasta tagasi olid me tited enamasti sõjajalal, Iida Alot narrimas ja Alo Iidat provotseerimas. Siis tuli Kreeka, kus meie pätakad ajasid pool reisi nurja minu tähelepanu pärast kakeldes. Aga just Kreekas õppisid nad omavahel mängima... Ja nüüd siis niimoodi.

Eks tülisid on ikka. Eelkõige asjade pärast - jõuluks saadud Kutsi-Liisiga tahtsid mängida mõlemad korraga ja pidasid koera just enda omaks, jne. Ja kui A tahab sülle, näiteks tänaval, siis I reageerib siiani valulikult "mina tahan ka!". Aga tülid on praegu harvad ja lähevad ruttu üle ja üldse on kõik üsna hästi.

2009

Talv-kevad:
- Elame Vilmsi tänava korteris.
- Iida käib nädalas 5x trennis (2x kergejõustik, 2x ballett, 1x kunstring) ja seda on liiga palju.
- Alo läheb veebruarist sõime. Muidu läheb hästi, aga hakkame vaevlema tema kõrvapõletike & muude tõbedega.
- I & A ei saa üldse läbi, I on armukade ja kiusab, A oskab hästi provotseerida.
- Alo keel areneb kahesõnastest fraasidest täislauseteni.
- Käime: Fortise seiklusmängul (see on Iidal meeles ka aasta hiljem), Rebecca sünnal loomatalus, Aadla rabas Majakivil, Sally sabas, Iida balletikooli etendusel (vaatamas).
- Kevade lõpuks on Iidal balletikooli esinemine. See on suur asi!!!
- Ma ise: teen ära ronijakaardi eksami, Kurtna & Ardu Xdreamil, Rohelistel, Liiapeksi-Aegviidu jooksul.

Suvi:
- Alo saab 2, Iida saab 6.
- Käime lastega Kreekas, Geesil & Angelosel külas. Sellest saab murrang I&A suhetes (paremaks) ja Alo tõbedes (kaovad ära, p-p-p).
- Käime veel: Mia sünnal & kajakiga sõitmas, prügimael, Vormsil, maal.
- Ma ise käin: Väätsa Xdreamil (feil!), Elbrusel (tippu ei saa, a jään ellu), USA-s (Mt Charleston, Death Valley).

Sügis-talv:
- Kolime tagasi Faehlmanni kojju. Uhh!
- Elu saab paariks kuuks üsna väsinud tooni külge.
- Iida hakkab käima VHK eelkoolis, balletis, kunstiringis. Kergejõustik jääb ära.
- Lapsed saavad omavahel hästi läbi.
- Käime veel: sünnal Energiakeskuses, Sally sabas, Ponyol, teoteatris.
- Ise käin: sügisjooksul (poolmaraton, elu esimene), arste pidi, M&A pulmas, M&E laulatusel.
- Uus aasta tuleb tohutu lumega ja lootusrikkalt.

Suusatamas, kelgutamas

Hommikul Kadriorus kelgutamas. Olime varajased, saime välja juba keskpäeva kandis, nii et Iida sai proovida off-piste kelgutamist. Kahjuks pole Kadrioru nõlvad selleks piisavalt järsud. Peaks ta järgmisena Hundikuristikku või Lauluväljakule viima. Ohh, mu omaenda lapsepõlve kelgukohad...

Alo pole kelgutamise võludest eriti aru saanud. No ta oli hädapärast nõus kelguga veetud saama ja koos emmega (mitte aga minuga) korra nõlvast alla laskma.

Õhtul Iidaga meie õuel suusatamas. Iida oli suurest lumest nagu purjus, kakerdas ja viskas end maha. Tormas suuskadel ringi, suusatas ühel jalal (teisega lükates, nagu soome kelguga), püüdis hangedest üles saada (mõnest sai kah). Kilkas ja naeris pmst KOGU AEG, täiskasvanu puhul tekiks mõnuainete kasutamise kahtlus, aga meie laps oli laksu all puhtast lumest.

Suusatamisest on asi väga kaugel. Samas - ta müras tund aega järjest õues. (Ei, ei külmetanud ära.) Ja tasakaalu aitab selline suuskadel ukerdamine kindlasti ka saada.

Ma ise jalutasin öösel tunnikese Kadriorus. Lihtsalt niisama. Lumeuputus on korralik, puudel on 10-15 cm lund peal, kõik räästad on purikais, jah, meie omad kah.

Rongavanemad

31. detsembril olid nii I kui A lasteaias.
I oli aias viimane, ülejäänud põnnid olid ammu kodus või peol.

Teiselt poolt teavitas Iida meid täna sellest, et tal on kodus igav. Mängimine olevat igav, joonistamine-meisterdamine olevat igavad, uued asjad olevat igavad, kelgutamine olevat igav, meie olevat igavad ja üldse kõik-kõik maailma asjad on igavamast igavamad. Nii et tehke see lasteaed uuesti lahti, meie plika tahab igavast kodust ära!

Ärahellitatud jõmpsikad 2

Aasta esimese päeva õhtu, kell on kümme.
Lapsed on pärast õhtusööki, hambapesu, unejutt ja unelaulu voodis ja töinavad.
Üks tahab köögikapist tooreid makarone.
Teine tahab, et ma temaga mööda korterit "käru" teeks.

Vanemad ei oska olukorraga kuidagi toime tulla, vaatavad üksteisele otsa ja itsitavad kohtlaselt.

Edit pool tundi hiljem:
Valitseb suur rahu ja vaikus.
Kati ütles, et meil pole mitte lapsed, vaid inglikesed.