Suusatamas, kelgutamas

Hommikul Kadriorus kelgutamas. Olime varajased, saime välja juba keskpäeva kandis, nii et Iida sai proovida off-piste kelgutamist. Kahjuks pole Kadrioru nõlvad selleks piisavalt järsud. Peaks ta järgmisena Hundikuristikku või Lauluväljakule viima. Ohh, mu omaenda lapsepõlve kelgukohad...

Alo pole kelgutamise võludest eriti aru saanud. No ta oli hädapärast nõus kelguga veetud saama ja koos emmega (mitte aga minuga) korra nõlvast alla laskma.

Õhtul Iidaga meie õuel suusatamas. Iida oli suurest lumest nagu purjus, kakerdas ja viskas end maha. Tormas suuskadel ringi, suusatas ühel jalal (teisega lükates, nagu soome kelguga), püüdis hangedest üles saada (mõnest sai kah). Kilkas ja naeris pmst KOGU AEG, täiskasvanu puhul tekiks mõnuainete kasutamise kahtlus, aga meie laps oli laksu all puhtast lumest.

Suusatamisest on asi väga kaugel. Samas - ta müras tund aega järjest õues. (Ei, ei külmetanud ära.) Ja tasakaalu aitab selline suuskadel ukerdamine kindlasti ka saada.

Ma ise jalutasin öösel tunnikese Kadriorus. Lihtsalt niisama. Lumeuputus on korralik, puudel on 10-15 cm lund peal, kõik räästad on purikais, jah, meie omad kah.