Alo püstol
Alo võttis oma "töölaualt" kruustangid ja nimetas need ümber püstoliks. Väline sarnasus on pea olematu, a tühja sest. Laps käib kodus ringi, sihib kõike ja räägib "emme vaata varsti tuleb surm! pahh-pahh pahh-pahh!".
Või: "Issi mina tulistan! tulist! tulist! tulist!"
Kust see tuli? Kuidas see juhtus?
Ja kuidas peaks reageerima? püstoli ära rebima? oma lapsega siiralt ja lihtsalt rääkima? julgustama?
(Meie kristlikus eelkoolis käiv kuueaastane vaatas eile huviga, mismoodi me Ussisõnu mängime. Mul olid üsna segased tunded, ausalt. Ma ise olen ateist ja täielik küünik, aga kas peab mu tütrest siis samasugune tulema?)
posted by Kaur @ esmaspäev, detsember 28, 2009
Iida, 6. august 2003
1 Comments:
See püssi-asi on meil ka läbi tehtud. Alguses olime nõutud. Ta isegi sõna ei teadnud. Ütles: plahvatus. Sest seda sõna seostati uudistes püssidega kõige rohkem. Ja siis me mingil hetkel kui kogu elamine oli täis rullitud ajalehti, püssideks ja igast mänguasjast (ka mõmmist) sai relv, siis me ostsime ühe uhke püssi talle. Ja sellest jätkus päris pikaks ajaks. Samal ajal kadus tal igasugune huvi autode vastu. (Mu meelest on seda huvitav jälgida, et keda huvitavad relvad seda ei huvita nii väga autod jne ja täitsa pädeb, et järelikult see väljendab mingit laiemat loomust, mida pole õige ära keelata mu meelest).
Nüüd on poiss 8. Pigem võib siiski öelda, et teda huvitab sõjandus, kui et autod. Tal on paar püssi. Ja pole ühtegi autot. Samas on tema põhihuviks jalgpall ja male ja ajalugu.
Et ega seda päriselt tõrjuda ei õnnestu. Aga sellest mingit täitumatut soovunelmat pole mõtet ammugi kujundada. See pauh sa oled surnud on jube. Aga mitte tema südames - ta ei taipa. Kui hakkab taipama, siis jätab järele. No inimese pihta sihtida me pole küll lubanud. Aga pole hüsteeriliselt keelanud.
Postita kommentaar
<< Home