Sõpradega Viru rabas

Riigi sünnipäeva hommikul kell kümme rõõmustas meid naabrite telefonikõne.
Läheme rappa!
Kiire küsitlus selgitas, et minemas oleme Ove ja mina.
Puder kõhtu, lumeriided selga ja õue!

 

Selgus, et naabritel olid tulemas pereisa ja 3a tütreke.
Mulle-Ovele just paras seltskond!
Valisime Viru raba - palju käidud, aga lähedase ja ilusa ja laste jaoks kerge.

Hämmastav, kui lumine oli mets!
Kuused lume all sihvakaks vajunud, maa värske helevalge paksu lume all.
Raja äärde olid inimesed teiste rõõmuks lumememmi ehitanud.
Lastel oli paksus lumes rõõmu kui palju.

Ove kõndis kogu tee tornini (veidi üle kilomeetri) ja enamiku tagasiteest.
Torni juures oli väike piknik, Ove sõitis kelguga kaldteel ja mängis lumes oksakestega.
Ja muidugi said ka lumeingleid!

Tagasiteel käisime Jägala joal.
Jääd seal sel aastal eriti pole.
See-eest pani imehästi kokkuhakkav lumi rahva oma kunsti-iha välja elama.
Joapealne oli täis perekondi, kes ehitasid memmi, elukaid, lumest kindluseid ja mida veel kõike.
Meiegi tegime hea hulga erinevaid olendeid.
Lisaks veeretasime paar megapalli nõlvast alla, et laviine luua.

Lapsepõlve süütud, muretud mängud on talvel lubatud ka täiseas meestele!

Kultuur ja sport ühes nädalavahetuses

Nädalavahetusel sai nii sporti kui kultuuri.

Iida käis Katiga Fila kammerkoori kontserdil Mustpeade majas Prantsuse koorimuusikat kuulamas. Meeldis, aga tugevat elamust ei saanud.

Iida käis minuga Olav Ehala ja päris-Ellerheina "Nukitsamehe" kontserdil Estonias. Nukitsameest on igas võimalikus formaadis, seekordne oli umbes muusikal - Tiit Sukk luges juttu ja neiud laulsid, Ehala bänd mängis. Mulle üldiselt meeldis, laulud on väga ilusad ja juttu loeti hästi ja Ellerhein kõlab kaunilt. Plikad meie taga laulsid osasid laule kaasa ja see oli väga armas. Kahjuks mängis bänd kohati koori üle.

Ove käis minuga Nõmmel suusatamas. Jaa! Lumi on endiselt maas! Ove muidugi päriselt ei suusata, vaid kõnnib suuskadel, aga tal on seejuures hea tasakaal ja hea tuju ja sellest viieaastasele piisab kah.

Aloga käisime Pirital uisutamas. See üritus läks natuke aia taha. Me noormees ei ole kuigi kannatlik õppija. Ta on teist korda elus uiskudel olija kohta täiesti okei: seisab, liigub, jääb seisma ja ei kuku. Aga sellest ei piisa (noorhärra enda arvates) ja uisuplatsilt lahkusin tuld ja tõrva sülgava lapsega.

Aloga lõpuks vaatasime üle ka uue Jaan Poska kuju.
Alo palus skulptuurist pilti ka teha, siin see on :)

Maailm on üldse lumememmi paksult täis.
Neid jagus Pirita ja Nõmme suusaradade äärde, Kadrioru parki ja meie õue.
Ilm on  lumine ja +1 - lihtsalt kutsub palli veeretama.
Me ise memmi ei teinud, aga Ove pidas minuga õues korraliku lumesõja maha.

Veel spordi-nupukesi:

Iida sai trennist vigastuse ja tal on liikumisega mõneks ajaks paus. Mis tähendab, et ma hakkan teda 3 x nädalas Ellerheina ise kohale viima.

Hankisin koju noolemängu märklaua. Nooled on mul aastaid olemas olnud. Lastele alguses meeldis ja nad kaklesid mänguõiguse pärast, aga nüüdseks on uudsus läbi ja nooli viskan mina üksi.

Ellerheina kiituseks

Mind on taas värvatud Ellerheina laulma. Seekord on taustajõud väga mitmekesised - lapsevanemad ja noored dirigendid. Laulmine ei tule mul kuigi hästi välja, häält pole ja viisi ei pea, aga hetkel pole see vist väga tähtis.

Öelda tahan aga seda, et mulle sajaga meeldib see, kuidas Anneli Mäeots oma plikadekoori juhib. See on nagu... perekond. Mul on Ellerheina asja-ajamise kohta varem üht-teist öelda olnud (ma kaalusin tõsiselt, et ehk võtaks lapse ära ja paneks lähemasse Raadiomaja koori), aga nüüd võtan ma selle kõik tagasi ja olen täiega Ellerheina fänn. Proovis on minu arust lihtsalt mõnus. Mitte et seal kord majas ei oleks: täiega on. Aga mäherdune hulk soojust selle keskel on!

Anneli laseb dirigeerida oma muusikakooli õpilastel. Neile hea praktika. Ja Ellerheina plikadel on hea näha noori dirigendi-hakatisi. Pikk sirge noormees tüdrukute koori juhtimas - see on lihtsalt ilus vaadata! Ja tüdrukute hääled kõlavad nagu inglitel.

Minu vana ving oli, et kooris ei räägita lauldavate laulude ajaloo ja tähtsuse kohta. Aga nüüd on seegi möödanik. Reinut Tepp, koori kontsertmeister, peab lastele muusika ajaloo loenguid. Reinut on tegelikult klavessiinimängija, vanamuusika-muusik ja üldse täielik kullatükk (kui nüüd sobib täiskasvanud mehe kohta nii öelda). Ta saadab koori õrnalt ja delikaatselt - tõesti saadab, mitte ei domineeri. Iidale meeldib nii tema mäng kui ajalooloengud ja mul on selle kõige üle äraütlemata hea meel!!!

Raamatukogus meisterdamas

Meie naabermaja raamatukogus on laupäeviti laste meisterdamis-tund.
Viisin A & O sinna: las saavad uusi ideid!
Alo viibis kaks tundi raamatukogus, ehitas sõbrapäeva puhul südamekujulise lennuki ja siis veel draakonikujulise lennuki ja mingid käed.
Ove alguses ei tahtnud nikerdada, a ma siis lugesin talle raamatut ette ja seejärel ta ikka meisterdas kah.

Mulle meeldivad raamatud, raamatute lõhn ja raamatute keskel viibimine. Nii et raamatukogu on minu jaoks üks tore koht. Kui nad lisaks mu lastega tegeleda viitsivad - no see on ju lausa lust!

Lauamängupõrgu

Lapsed on nüüd kõik terveks saanud.
Seda haiguste perioodi võib meenutada kui lauamängude aega.
Me ei mänginud küll väga palju, aga natukene iga päev.

Kõige nõudlikum mängija on Ove. Esiteks on ta väga enda eest väljas ja ei lase juhtuda sel, et ma mängin suuremate lastega ja talle aega ei pühenda. Samas ei saa keerukamaid mänge temaga teha ja vähem-keerukates kipub ta teistele lastele kaotama. Kusjuures ta on viieaastase kohta väga taibukas, aga mis teha, 8a Alo ja 12a Iida lihtsalt on tast üle.

Ove lemmikmäng on Qwirkle ja ta on selles üsna hea. Ta ei leia alati optimaalset käiku, aga on sellele võrdlemisi lähedal. Viimasel mängul võitis Iida teda väga napilt, viimase kahe käiguga.

Halli Galli on samuti Ove lemmik, aga suuremad lapsed on selles veidi kiiremad ning varem v hiljem Ove vihastab. Ehkki ta arvutab ja reageerib ise peaaegu sama kiiresti.

Uno meeldib Ovele samuti, aga ka selles on suuremad tast kiiremad.

Sõnamängu (Scrabble-sarnane) mängib Ove suvaliselt, ilma punktideta, ja seega ainult minuga. Asi seega - viiene koostab etteantud klotsidest sõnu.

Kabet mängib Ove vaid minuga ja täitsa hästi. Kabe on minu jaoks arusaamatu mäng: ma ei tea, mis selle strateegia on. Ma olen püüdnud netist lugeda (kabeõpikut mul pole) ja ei ole kuigivõrd targemaks saada. Lisaks on nett täis kabe anglo-ameerika variante ja meil levinud "vene kabe" ei ole inglisekeelses maailmas kuigi popp.

Male on Iidal ja Alol selge vaid käikude tasemel. Nüüd võtsin ette ja õpetasin neile natuke päris elementaarseid asju. Mati tegemine kahe viguriga, kahvlid, karjapoiss. Tundub, et tekkis huvi.

Kaardimänge ei jõudnud me seekord eriti mängida. Muidu on lastel selged podkidnoi / potiknoi / turakas ja valetamine ja vist mõni ladumise variant kah. Bismarcki elemente oleme ka proovinud.

Iida lemmikmäng on aga jätkuvalt Carcassonne. Ta on selles õel ja osav. Alo ei taha seda mängida, sest Iida võidab niikuinii.

Lisaks mängisime titekaid täringumänge ja kindlasti midagi veel.

Kui Iida oli kuuene, siis tema lemmik oli Ussisõnade mäng - ühe vana-aasta-õhtu veetis ta sõbrannaga tundide kaupa Ussisõnu tagudes. Lauamänge on mul veel ja veel, igavust ei ole karta!

Harjutusi iseseisvaks eluks?

Alo kodune töö.
Õpikus on mingi täiesti saba ja sarvedeta jutuke.
Ja käsk "kirjuta 3-4 lauset arvamust sellest loost".

Kurat. Isegi mina, kel on IGA ISSANDA ASJA KOHTA oma arvamus, ei taha sellise umbluu kohta midagi arvata. Alo veel vähem. SEE ON TÄIESTI IGAV JUTT!!!! on ainus, mis mul pähe tuleb, ja siiralt, see on kõik.

Ka sellised ülesanded on kooliprogrammis:
- mahu täiteks?
- laste kiusamiseks?
- harjutusena iseseisvaks eluks?

Täiskasvanuna tuleb selliseid ülesandeid ette kogu aeg. Pead ütlema midagi asjade kohta, millest sa midagi ei arva, ei tea ega tahagi teada. "Lugupeetud Alo Virunurm, mis on teie arvamus eelmise valitsuse regionaalpoliitika kohta?" - ja "Mul on täiesti savi" ei ole õige vastus. Nii et mingis mõttes on ümara mulli ajamise õppimine eluks vajalik harjutus. Aga vihale ajab siiski.

Üleüldse on mul tunne, et kooliõpikuid võetakse kirjutama tüübid, kellest igavamaid lihtsalt ei ole olemas. Või siis võetakse nendelt tüüpidelt kõige igavam tekst, mida nad produtseerida suudavad. Laste raamatud on tihti lõbusad, naljakad, originaalsed. Kooli lugemikku lugedes tuleb aga poole leheküljega uni peale.

Kõik on haiged

Kõik lapsed said külmetuse.
Köhad, nohud, palavikud.
Võimalik, et tõukajaks oli lumise nädalavahetuse suusatamine.

Nüüd on lapsed terved, aga mina haige. Bronhiit (või kopsupõletik, hunt neil vahet teeb.) Pea on nagu vatti täis, palavik, magada ei saa, köhides on kogu rindkere valus. Lürbin sooja teed ja inhaleerin soolast vett. Kohe toob Kati apteegist AB ja ehk hakkab parem.