Iidaga suusatamas

Ostsin Iidale uued suusad. Selle odava "järvineni" komplekti, 700 krooni. Lühemad kui eelmised (laenatud) ja tross-klambritega. Käisime eile ja üleeile proovimas:
- trossid on paremad kui see rihmadega sisteem. Püsivad paremini, käivad Lihtsamini lahti-kinni.
- lühemad suusad on ka paremad.

Suusatamisest ei tulnud muidugi miskit, ei oska veel ja peab harjutama. A erinevalt eelmisest talvest laps ei _karda_. Aasta tagasi oli Iida suuskadel täielik häda. Kukub, nutab, halab, hoia kinni ja toeta kuidas tahad. Nüüd - ukerdab, kukub, naerab, ukerdab, kukub, naerab :) Ja ronib nõlvast üles (proovib vähemalt), laseb alla, ühesõnaga - mürab. Ja libisemise ideele saab ta mingil määral pihta.

Nii et, lootust on. Ja lõbus on!

Alo püstol

Alo võttis oma "töölaualt" kruustangid ja nimetas need ümber püstoliks. Väline sarnasus on pea olematu, a tühja sest. Laps käib kodus ringi, sihib kõike ja räägib "emme vaata varsti tuleb surm! pahh-pahh pahh-pahh!".

Või: "Issi mina tulistan! tulist! tulist! tulist!"

Kust see tuli? Kuidas see juhtus?

Ja kuidas peaks reageerima? püstoli ära rebima? oma lapsega siiralt ja lihtsalt rääkima? julgustama?

(Meie kristlikus eelkoolis käiv kuueaastane vaatas eile huviga, mismoodi me Ussisõnu mängime. Mul olid üsna segased tunded, ausalt. Ma ise olen ateist ja täielik küünik, aga kas peab mu tütrest siis samasugune tulema?)

Kelgutamas käidud

Käisime kelgutamas ka ära.
Nõmme mägedel.
Alo oli väga uje, aga koos emmega siiski lasi mäest alla ka.
Iida ronis seiklusraja lõpu-võrku pidi üles ja oli päris hoos.

Tänamatud, arahellitatud jõmpsikad!!!

Täna ärkasid lapsed kell üheksa ja mängisid vahetpidamata õhtul kella ühteistkümneni. No vahepeal tegi Iida piparkooke (väga asjalikult), ja siis Alo magas ja Iida vaatas telekast Findust. A pmst oli lastel jõuluasjadega-müramise-päev. Söönud on nad ka ainult piparkooke ja muud magusat.

Ja siis õhtul käratas Iida - meie malbe palve peale tulla hambaid pesema -
MA OLEN SAANUD NII VÄHE MÄNGIDA!
TÄNA ON OLNUD TÄIESTI HALB JA KURB PÄEV!

Eile, pärast tulemist J-J jõulupeolt, teatas sama tütarlaps:
SEE OLI MINU ELU KÕIGE HALVEM PÄEV, KUNA MA EI SAANUD TEHA MIDAGI SELLIST, MIDA MA ISE TAHTSIN!!!
Proovisin vihjata, et tal on süli täis uusi petsopeid ja vildikaid ja küünevärvikomplekte ja mida veel. Ja et ta käis lõunal koos minuga Kalevi ujulas ja müras seal nii, et kiljumine kostis taevasse. Ei midagi. Tänane päev imes ja kõik!!!

Õnneks teatas laps veidi hiljem, et issi süles voodisse minna on maailma kõige parem asi. Sellise tunnistuse peale heldib iga lapsevanem.

Jõulud ja lapsed

Minu suguvõsa jõulukal: käidud.
Täiesti üdini hea sai:
Sai vähem süüa kui varasemail aastail.
Sai vähem kinke kui varasemail aastail.
Iida esines pika lauluga ("Läbi lume sahiseva", kõik salmid), julgelt ja kõlavalt ja õigel viisil ja kõik sõnad olid peas. Mul tuli kohe pisar silma. Ma ei ole ise elu sees jõulupeol nii pikka luuletust lugend!
Iida esines ka luuletusega ("Jänkul polnud jõulupuud") ja mitu korda järjest, lisaks endale ka vanaema eest.
Alo esines ka luuletusega :) "Päkapikk on väike mees, kõnnib tasa sambla sees, habe kohe lai, tahab sulle teha pai". Koos liikumisega. Pai sain mina :)
Oblikate aastakalender meeldis meile väga.
Lapsed sotsialiseerusid ja ei kartnud. Kolmandaks tunniks olid isegi vanaemad leppinud sellega, et Alo käib ise treppidel.
Kingitused olid ka üsna OK, põhiliselt seetõttu, et neid oli vähe. Mina sain kommikarbi ja Kati sai mitmesuguseid riide-esemeid.

Tiiu-Mati jõulukal: käidud.
Siin läks põhiline aur laste kinkidele. Tuleb öelda, et päkapikud olid olnud hoolikad ja kingid läksid sajaga täkke:
- Alo sai töömehe-komplekti, laud ja tööriistad (mutrivõti haamer kruvikeeraja...) ja mutrid-poldid. Ta on täiesti rõõmust rõngas, istub selle taga juba teist päeva järjest ja on näha, et tema väike meesterahva süda heliseb suurest õnnest.
- Iida sai isekõndiva klähviva koera, nimetas selle Kutsi-Liisiks ja on samuti superuhke. Puhas pluss on see, et ka Alo ihkab Kutsi-Liisiga mürada, seega saab venda koera abil ohtralt narrida!

Kingitusi on lastel veel mustmiljon, õigemini natuke vähem, osad on ammu ära söödud ja osad on katki istutud ja osad on seina kleebitud, igatahes on kaks päeva nendega mängimisele ära kulunud nagu naksub.

Mina (meie) kinkisime mõlemale kelgu, Alol polnud üldse ja Iida oma oli katki, aga nii tavalised esemed ei pälvinud üldises melus mingit tähelepanu. Kelk, nojah, kelk, issi palun tõsta see siit eest ära nüüd aitäh.

Karen käis külas.
Tegime piparkooke ja ma sain näha, kui tülikas on elu kahe väikse lapsega.

Triinu ja Mia-Erika käisid külas.
Meie mängisime "Ussisõnu" ja ajasime tiba reisijuttu. Lapsed keerasid seni tube segi. Hilisem damage control - mitte päris koristamine, vaid kodu magatavaks tegemine - võttis poolteist tundi täiskiirusel jooksmist. Kuidas said kuuseokkad vannituppa? Kogu väiksem köögikraam (lusikatest tordipritsini) kraanikausi kapi taha? Kes pissis vannitoa põrandale? Miks on Iida uus küüneviil pandud keset jõulukuuske, nii et keegi seda kätte ei saa?

Iidaga ujumas: käidud.
Pmst lubasin Iidale, et käime ujumas, Ahhaas ja kelgutamas.

Lastega õues: KÄIMATA!
Lund on nagu vatti, aga meie lastega õue pole jõudnud!
Häbi, Kaur, häbi.
A ehk homme...? :)

Lapsed trennis kaasas

Võtsin mõlemad trenni kaasa. Et näitan Alole Lasnamäe kergejõustikuhalli või nii. Mõtlesin veel, et näis, kas pean ainult Aloga maas istuma või saab miskit teha kah.

Midagi! Iida pani hallis kohe allamäge jooksma (seal on kaldtee) ja Alo võttis talle täiega järele. Lapsed tormasid ringi, mürasid mattidel, pärast toimetasid kaugushüppe-liiva-kastis. Mina tõin neile seina pealt komme alla ja olin aeg-ajalt olemas. Alo tahtis küll mu vööst karabiini kätte saada, a Ele hakkas seina peal heledalt kisama selle peale ja hea plaan tuli katki jätta. (Karabiinist läks läbi köis, mille otsas E parajasti rippus, umbes seitse meetrit maapinnast.)

Lapsed said igatahes väga korraliku trenni. Iida pole ammu niipalju korraga joosta viitsinud; ja Alo tegi kõik järele, mis vanem õde ees.

Meil laulud aitavad elada, käia

Eile õuest tulles võttis Iida laulda ära kogu "Läbi lume sahiseva". Ma ei ole iial selle laulu sõnu teadnud ja kuulasin huviga: "Läbi luha, üle kingu, mööda männiii-kuuu-uuust..."

Eile sõime jõulukalt tulles teatas Alo, et ta luges luuletust. "Päkapikk on väike mees, kõnnib tasa sambla sees, habe kohe lai, tahab mulle teha pai".

Ja "põdra maja" on Alol peas. No enam-vähem. "Põdral maja metsa sees, jänes aknast välja vaata."

Ja kui on hea tuju, laulab Alo põdra maja ka ühe hääliku peal (teate küll, "padral maja matsa saas").

Lahingulaulust ("Koidikul kui tõuseb päikene...") on meil sada variatsiooni. "Hommikul kui tõuseb päikene, lähen lasteaeda ma, valleri-vallera. Tulen tagasi sealt tigedalt, ei komm-mi saa-aa-aand..."

Kõige tihemini leiab aga tarvitust Mõmmi aabitsalaul. Kui laps ei taha soojast kodust külma hommikusse, või lõbusast lasteaiast koju tagasi, siis laul aitab:
"Ma olen väike, olen alles väike, kuid
lasteaias
eelkoolis
balletitrennis
restoranis
juba käin!"

Kodune müralaks

Meil pole hetkel alumisi naabreid. Nii lasin lapsed õhtul mürama. Mängisid üle terve korteri kulli, nii et maa mürtsus!

Kati küll kortsutas kulmu, eriti just pildil paistvate riiulite osas, need on värskelt õlitatud ja kleebivad ja tahavad ümber ka minna. A no tegelt, mis see ümberminek ühele heale riiulule teeb, ah?

Pilt räägib me elu kohta üht-teist. On näha, et jupp seina on kipsplaadist ja krohvimata. Siis - miks on köögis nii korralik redel? Kui hästi uurida, paistab välja, et põrand on paigatud. Ja tume, mitte moekalt hele. Tassid-taldrikud on tudengipäraselt riiulis, mitte kapis. Ja miks peaks poest ostetud mööblit ise ümber viimistlema???

Õhtu lõppes muide hästi. Mööbel jäi terveks, lapsed väsisid müramisest ise ära ja said vara magama.

Lumi, laste rõõm!

Tallinn uppus lumme.
Käisime lastega selpuhul õue peal möllamas.

Tited jäid seekord vist terveks (mõlemal käed-jalad pärast soojad), a ma ise sain küll nohu.

Hädas pruutidega

Alol on probleem. Ta sõimes on kaks toredat tüdrukut, K ja R. Kes on toredad nii ägedalt, et Alo kardab suisa neid. Vähemasti hommikuti:

Eile olid plikad Alol ukse peal vastas ja HUILGASID. Koos, nagu kooris. Heast meelest, et näe, poiss tuleb! Alo aga kippus selle undamise peale hoopis mulle sülle. Ma ausalt öelda sain tast aru, see kõlas võrdlemisi ähvardavalt, ehkki mõeldud oli kindlasti ainult hästi ja sõbralikult.

Täna oli K uksel vastas kahe karvase loomaga. Ja loomad TEGID ALOLE MUSI! Üks ja teine, üks ja teine. Alo taandus taas sülle. Nüüd ma küll proovisin Alole nõu anda, et kui tuleb üks lahe tüdruk ja räägib MUSIST, siis tõeline poiss EI PÕGENE ISSI SÜLLE, vaid vastupidi, a ei midagist. Põgenes.

Ma nüüd mõtlen miskit välja. Nii see jääda ei saa. Plikasid ei tohi karta!!!

2 x Nõmmel

Nõmmekad on endale uue ägeda mäestiku teinud, Trummi suusabaasi õuele.
Käisime seal mõlemal päeval,
laupäeval Iida + Alo + mina
pühapäeval Iida - M-E + Triinu + mina

Lasin ise ka korra alla, peaaegu väänasin pöidla välja.

Teoteatri etendusel

Perekond R soovitusel läksime vaatama Teoteatri etendust Päästke jõulud!
Pealkiri natu vaimuvaene, a etendus ise viis pluss:
- näitlejatel silm säras
- tegevustik hoogne, loogiline ja põnev
- lastele ilus vaadata
- ka täiskasvanutele nalja palju
- etenduse lõppedes oli kõigil saalis helge naeratus suul...

Hoian edaspidigi tigude tegemistel silma peal.

Aasta lõpud

Meil on ära olnud enamik aasta-lõpu-asju:
- viimane kunstring Sallys
- viimane balletitrenn
- lasteaia jõulukas, minu jõulukas, Tiiu jõulukas
Tuleb veel Alo sõimekas, kuhu vist küll vanemaid ei võeta.

Kunstringis tehti kelluke. Plastiliinist, ahjus kõvaks küpsetud. Iida tegi selle kohe autos katki ja märkis: pole midagi, ma võin ju alati uue saada, ma nüüd ju oskan! Mulle tuli pisar silma. Seni oli Iida iga oma joonistuse ja plönni üle ülikiivas. Poolteist aastat olen õpetanud, et kunstiringi mõte pole mitte kunsti teha, vaid kunsti tegemist õppida - nii et saad oma pildi või plönniga igal ajal maha, kui tahad - ja näe, lõpuks jõudis kohale!

Iida lasteaia jõulukas

Jäi lühikeseks. Eeskava, kingitused, kojuminek - ei mingit müramise- ega mänguaega. Iida oli lumehelbeke, a ma alguses tatsasin Aloga kuskil tagaruumides ja hiljem ei mahtunud vaatama, nii et mul pole aimugi, mis ta etenduses tegi või pidi tegema.

Tegime siis jätkupeo, meil. Perekond E. tutvus ebaküdooniatega ja vaimustus neist täiega. Kati katedraal meeldis kah. Lapsed mürasid, kaunistasid kuuske paberist torude ja kettidega, Alol on vist kommide üledoos.

(Naised on naljakad olevused. Ütlevad "mul on hirmus NÄLG! ma tahan süüa ja KOHE!" ja siis kulutavad pool tundi laua katmisele. Et noh, vorst-juust-kurk-tomat oleks kõik ühtlaselt viilutatud ja sirgelt rivis ja et kõik, kõik saaks korraga sööma hakatud. Mis sest, et oma tee vahepeal ära jahtub ja kõht kurjalt koriseb, pere eest hoolitsemine ennekõike! Mees võtaks külmikust lähima lihakäntsaka ja hakkaks otsast närima ja pere vaadaku ise, kuidas saab.)

Meie väike hea poiss

Läksin Alole sõime järgi, aega oli üle ja kõõlusin natuke seal. Soovitan teistele lapsevanematele ka. Sest:

Sõimes on batuut, kuhu mahub 3-4 last. Alo ja mõned "suuremad" mürasid seal, hüppasid ja tegid külakuhja, nägi natu ohtlik välja. Siis läksid teised ära ja batuudile tahtis tulla üks pisem tüdruk. Kelle Alo siis konkreetselt tagasi alla lükkas. Jõuga, konkreetselt. Ise kommenteeris "ei ära tule siia" "ei mina hüppan". Ja ühele teisele suurele "vaata ma lükkan" ja "R, tule aita lükata".

Oli päris silmiavav kogemus. Mitte et ma lastest mingeid inglikesi ootan, aga kodus miskit sellist ju ei näe ja üldiselt on enamik lapsi Alost kas suuremad või ülbemad.

Trenditeadmatu tütarlaps

Iida trenn on kesklinnas, otse "kuldmuna poe" taga. Sealsamas on Sanrio pood. Kolm korda olen proovind teda sinna sisse saada; aga ei; noort daami ei huvita.

Kusjuures tal on Hello Kitty pinal (vanaemalt) ja juuksehari (minult) ja ta vist isegi teab seda nime, aga et poodi või miskit muud uut selleteemalist, ei.

Poiss ja tüdruk ja tondid

Tegime ühel õhtul ringi ümber kodukvartali. Lund veel polnd ja pime ja Iida hirmutas Alo(t): vaata, seal pimedas elavad tondid! uuu! Eriti kollikad tondid elavat Nopi majas. (Hm, kas saab öelda, et tont elab? Mütoloogid aidake?) (Jah, me elame Nopist ümber nurga. Nii head munaputru nagu seal pole muus maailmas üldse olemas.)

Kaks tulemust oli sel:
- Iida ärkas samal öösel hirmsa õudukaga, värises, nuttis, ajas segast juttu.
- Alo norib mult nüüd alalõpmata, et tahaks ka tonte näha, no ta suur lahe õde ju näeb ja kuidas siis tema üldse ei näe?

Alo on õppind hirmus hästi Iida tämbrit matkima.

Laste laulud

Iida on mult selgeks õppinud "Uhke ratsamehe" / "Enne veel kui kustub eha". Täite sõnadega.

Alo laulab ka uljalt kaasa, aga
Valle-rille, valle-ralle, valle-raa-aa-aa
asemel on tal
Sulle-mulle, sulle-mulle, sulle kaa-aa-aa.

Kuusk toas

Eile tõin, täna saime üles. Ülespanek oli tülikas, sest alles kolmas kuusejalg sobis, esimene paindus läbi ja teine oli konstruktsioonilt küündimatu ja kolmas siis nibin-nabin peab. Seniks. :)

Lapsed sebisid ümber ja tegid me elu keeruliseks ja läksid oioi kui elevile muidugi! Alo jooksis kella kümneni ringi nagu pisike vurr. Ta kommenteerib oma toimetamisi nii lahedalt. Issi vaata mina KAKERDAN! Kui kuusk paigas, asusid lapsed seda värskete pantrite-tiigritega kaunistama.

Kati on kõik aknad jõulutähti täis riputand. Ilus! Hommikuse multika asemel on Alo paar korda lihtsalt tähevalgust vaadand :)

Muidu - talv. Iidaga tuli aiast koju kelguga, lusti kui palju. Lumi on ikka lapse tõeline rõõm :)

S jõulukas

oli Alo seisukohast puhas feil - palusin Katil ta sealt poole pealt eemaldada (mida too lahkelt tegi). Iida sai pidu aga täie eest.

Alustuseks, et sissekäigu kõrval olid kandikud kommide ja piparkookidega. Sellega oli meie laste "menüü" otsustatud, isegi pirukat ei õnnestund mul neile maha müüa, ammugi siis gurmeed tagantpoolt. Ja kui poole pealt läks eeskavaks, oli Iida seal ja sinna jäi. Päkapikk laulude-tantsude-mängudega, etendus, jõuluvana. Lust vaadata, kuidas plika kaasa laulis-tantsis-mängis! Kingiks saadud joonistustarbed on juba käigus. Nii et aitäh korraldajaile!

Koju tulles ostsime emmele kollase lille - jälle I ettepanekul.

Iida on väka tupli!

Kas eelkool või mis, aga Iida on hoolega lugema ja kirjutama hakanud. Ilma meiepoolse norimiseta, omal tahtmisel.

Praegu lahendab ristsõna. Teeb muidugi vigu (SÜTA, MAIA), aga no ikkagi VÄKA TUPLI!

Jõulurutiin

Vaja minna vanaemaga jõulupeole. Iida stressab hommik otsa, et ega me hiljaks ei jää. A kui asjaks (riietumiseks) läheb, siis:

- Alo näeb enda seljas uut särki ja paneb pröökama. Talle EI MEELDI uued riided. Lähen teda rahustama, aga
- Iida näeb, et Aloga tegeldakse, kui tema on juba riides & ootab, ja solvub, MOSS!
- Tulen Aloga esikusse, Iida norib temaga tigedalt tüli.
- Kati pahandab Iidaga.
- Iida solvub lõplikult ja tõmbub toanurka nutma.

Seega hetk enne pidu: Iida nutab; Alo kisub riideid seljast ja protestib; meie oleme mõlema lapse peale südamest solvunud.

Homme tuleb minu tööjuure lastejõul ja kõik kordub.

Peksab segast?

Alo mängivat lasteaias "restorani". Kallab preilidele veini ja mis veel. Hea veel, et mängu nimi "kodu" ei ole...

(Ma ise ei suuda tõesti meenutada, millal me Aloga restoranis käies veini jõime. Kas üldse kunagi? Restoranis käisime me viimati üleeile, a see oli Tartu maantee Mack, väga veinikauge. Ja kodu on meil praktiliselt karske... Nii et ma tõesti ei tea!)

Siis on Alol mingi Pärnu maantee obsessioon. Sellest ta ka räägib lasteaias. Kodus küsis täiesti lambist "Kus see teie Pärnu maantee siin siis on?". Mh?

Iida jõudis täna esimesena lasteaeda!

Esimene ja ainukene kord tema lasteaialapse-karjääri jooksul.

Sugude soos

Mina (m), Alo (a).
m: Alo, kas sa mängid lasteaias Simoniga?
a: Jah mängin küll.
a: Simon on hea poiss.
a: Karmen on ka hea poiss!

m: Alo, kui sa suureks kasvad, kas sa tahad ka issiks saada?
a: ei, ei taha.
a: Iidaks tahan saada!