Tsiteerin

"Aa, ja vahel kohtun ma kodus kahe pikalakalise kauni ja metsiku noore inimesega, kes mulle üksteise peale kaebavad nagu mingi tülis paarike, söövad viimse kui raasuni ära selle ainsa enam-vähem söögiasjana tundunud toidu, mille ülejääke ma olin plaaninud hommikueineks tarbida, võtavad mu raha ära ja kaovad siis arvutisse ja telefoni, nagu poleks neid olnudki. Ilusad, salapärased ja arusaamatud.

Kunagi ammu-ammu, kui rasedaks jäin, olin jumalast kindel, et minul hakkab oma lastega hea lähedane suhe olema."

Allikas: väga väga naine.

No kas on keegi oma laste kohta veel kenamini kirjutanud? 

Kiskja!!!

Kass on täiega ära kohanenud.
Meie temaga - veel mitte.

1) Oma inimeseks on ta vist valinud minu. Hoiab ligi, tuleb sülle, tahab pai, nurrub nagu metsaline. "Nurrkann", ütles Kati. õüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõüõü
(see oli nüüd asjaosalise enda poolt.)

2) Peab puhtust, peseb ja klanib end, sööb-joob ja on üldse üks viks loom.

3) MÜRAB nagu kassipoeg peab. Ajab taga kõike liikuvat, aga ka liikumatut. Pallid, jalanõud, kardinad, paber, klaviatuuri juhe - kõik läheb.

4) EI KARDA mitte kuraditki. Täna oli meil kümme väikest last, lisaks täiskasvanud. Arvasime, et kass poeb nurka peitu ja ei tule selle lärmi peale väljagi. Asjata!!! Kass luges lapsed saakloomadeks ja asus neid hoolsalt "küttima" :)

5) A & O täiega kardavad teda. Kui kass tuleb diivanile, siis Alo läheb diivanilt ära. Iida saab paremini hakkama, aga kaugelt mitte hästi. Respekt küünte ja hammaste ees on korralik.

6) RONIB kõikjale. Päris kõrgele veel ei hüppa, aga nähes, kuidas loom iga meil päevaga

7) ARENEB, on selge, et varsti on ta ka lae all ja pööningul.

8) Meile tulles ei osanud loom oma küüsi-hambaid vaos hoida. Nüüd juba küll. Minu süles ja seljas viibib ta - soovi korral nii-nii-nii pehmelt.

9) Lootus, et meie tütarlaps tema eest hoolitseb, on küll lolli lohutus.

Stockholmi kruiis

Käisime koolivaheajal suurte lastega Stockholmis. Miskipärast jäi see siia kirja panemata - saagu nüüd siis.

Rootsi laev on veider segu ühissõidukist ja ööklubist. Tänu koolivaheajale lapsi paksult täis. Paar kajutit meist on 14-15 kutid, maani täis.

Meie põnnid ei tunne laeva vastu suuremat huvi. Piiluvad üle pardaääre eemalduvat linna, norivad endale poest suure tuutu kommi, imestlevad veidi ööklubis.
Iida vaatab ära brasiilia tantsutrupi etteaste ja kahetseb, et endal peoriideid pole - tahaks tantsima, aga saabastes häbeneb. Noh, hea et üldse tahab. Aga üldiselt soovib Iida kajutis nohisedes lugeda ja Alo samas redelitest seiklusradu ehitada. Mõlemad naudivad laeva, aga üsna nohiklikul moel.

Maale minnes on meie ees samad noored, kes õhtul koridoris töllisid. Endiselt napsused ja kuraaži täis. Lapsed kuulevad sõnu ja näevad käitumist, mida nad (loodetavasti) veel kogenud ei ole. Elukool!

Metrooga T-Centralenisse.
Jalutame Drottninggatanile, üle sildade parlamendihoone juurde ja sealt kuningalossini. Lossi külastame põhjalikult, see ongi selle reisi põhiline siht.
Vaatleme vahtkonna vahetust - no on alles koomusk! Säravate kiivrite ja pasuna ja trummipõrina ja kõnedega.
Käime lossi saalides. Tundub ausalt öeldes kõle. Eriti trepistik, mis on küll lai ja uhkest marmorist, aga pime ja külm ja kuidagi kole.
Ametiruumid ja saalid on veidi paremad, aga skandinaavialikust hubasusest pole siin siiski haisugi.

Näeme veel
- kroone ja riigi sümboleid - Alo rõõmustab smargdide üle
- riiklike ordenite näitust
- relvi (A & K) - seal juhtub midagi õudsat, ja ma isegi ei tea, mis
- tõldu - väga uhked on
Igatahes tekib lastes ja kinnitub minus arusaam, et Rootsi on tõesti monarhia.

Ilm on külm ja lörtsine. Gamla Stan on rahvavaene ja me ei kiusa lapsi seal jalutamisega. Käime läbi Västerl... gatani, viime jõmpsikad SFB raamatupoodi (kus Iida ei saa enda meelehärmiks 350-SEK-ist Harry Potteri võlukeppi) ja pitsat sööma.

Pärast jalutame Södermalmile. G.gatanit pidi üles, toidupoodi polarkaka ja juustu järele, kiire laks kohvikusse. Siis metrooga Globenini ja tagasi - eesmärk näidata, kuidas Stockholmi metroo sõidab kord maa all, kord peal.
Siis kiirustades laevale.
Ja ongi kogu Stockholm.

Lapsed on enda sõnutsi rahul.

Kass!!!!!

Tavaline Eesti triibik, Vana-Pärnust
Sündis 23. märts 2014
Isane

Uskumatult seltsiv elukas!!!
Autos ei pannud me teda puuri, sest polnud vaja - kass istus Iida süles (või ronis teda mööda ringi), sai pai ja magas. Veidi näugus kah, aga tõesti vaid veidi.

Kaks tundi peale meile jõudmist oli kass kodu läbi käinud ja hakkas mängima. Ronis üle meie, ajas palle taga, kihutas läbi tubade. Sõi, jõi, pesi, kasutas liivakasti nagu proff. Magama jäi Iida voodis...

Saatanat Peltsebuliga

Aitab mulle sest Harry Potteri jamast.
Viisin lapse käekõrval raamatukokku ja laenasin "Videviku".
Esimene 200 lk on läbi, ja laps on vaimustuses.

Lugesin raamatu ise ka diagonaalis läbi. Et ehk on liiga vara? Aga ei ole. Tegelased on vanuses 17+, aga nende mõttemaailm ja arusaam suhetest on varateismeliste oma. Ja seksi-teemat väldib autor piinliku hoolega. Nii et las laps loeb!

L-OVE

Ühe Eurovisioon loo ajal ruttas Ove minu juurde:
"Seal on minu nimi! L-OVE!!!"
Tõesti...

Eurovisioon 2014

Vaatasime lastega. Kell on hetkel 1:04 öösel, hääletus käib, kõik lapsed on täiega üleval ja elevil.

Ove (3a) käib ja puurib ekraani ja küsib minult:
Mis maa on slove-niia?
Kas ital-igrek on ka üks maa?
Näe, ar-arme-armeniia!!!
Ehk, meie kolmene kodanik loeb.

Mu lemmikud: Sloveenia, Rootsi, Island.
Iida lemmik: Islandi värvilised mehed.
Alo lemmik: Prantsuse vuntside igatsemise laul.

Lava & saal - taanlastelt üle mõistuse hea töö.
Laulud - päris head!!! Showd on muidugi ka, aga ka musa mõttes on täiesti kauneid etteasteid.
Lastele igatahes hea elamus. 

Tarbekunsti

Vot selline taies õitses pikemat aega meie söögilaual:

Purtse suvi

Ilm andis tõesti suve mõõdu välja. Ainult öösel oli külm.

Lapsed tegid raiutud okste põletamiseks lõket. Asjatasid viis!! tundi ümber tule. Keegi ei saanud kõrvetada ega haiget. Ainult Iida kurtis, et käed on okste murdmisest valusad.

Rand oli kah nagu suvel. Soe, tuuleta, imeväikse lainega. Ove pildus kive merre, Alo ja Iida muudkui mõtlesid mänge välja. Ove saab ise kalda-järsakust üles! Ja suure kivi otsa! Poiss on ikka üks võimas olevus.

Kõige võimsamad olid aga haned. Sellega olen ma juba harjunud, et nad kevadel üle pea lendavad. Põllule sööma, merele ööbima-puhkama, hommikul ja õhtul. Aga nüüd oli neid kogu meri täis - silmapiiril oli tume viirg, mis binoklis lahutus hall-valgeteks täppideks. Ning ühte parve nägime ka põllul, otse Narva maantee ääres, no oli ikka tohutu linnulasu küll.

Pildil on Ove ja naabri koer Robi. Sõbralik krants, kes ikka meie lastel külas käib.

Vaol

Käisime Vaol. Üheks päevaks, aga rahulikult. Sinna minnes lasin lastel Kõrvemaal ronida ja emal surnuaial siblida. (Mingis mõttes on emad nagu kanad.) Kohapeal vedasin mina võsast kuivanud puid välja, lapsed siblisid ümber lõkke, ronisid, mängisid kohalikega ja olid üldse head lapsed. Iida sebis Bettyga - ikkagi ainuke naissoost sugulane peale Triinu - kõik teised vorbivad ainult poisse teha. Alo ronis kõikjal ja Ove rõõmustas kiikede üle. Igaühele midagi!

Kui lihtne & mõnus on käia maal, kus sul pole kohustusi.
Ja kus lastel on mängimiseks lapsi.