Saabume peolt, kiidame lapsi.
Iseseisvad, mänguhimulised, hakkamasaavad ja armsad. Kõik tundub nii hästi.
VEERAND TUNDI HILJEM käratan mõlemale poisile peale, rebin neil mängu peost ja viskan korterist välja, koridori, trepist alla. Ja ähvardan, et kui kohe rahu majja ei saa, siis lähevad mõlemad ise ka koridori.
Poisid - 6a, 3a - ei hakka seepeale isegi nutma mitte.
Alo püüab midagi õiendada, aga mul ei ole tahtmist kuulata.
See-eest pakun neile ühise tegevuse välja.
Järgmised kaks tundi mööduvad rõõmsas üksteisemõistmises.
Muuhulgas tabab mu kõrv järgmise dialoogi:
Ove: Kui keegi lööb teist, siis tema peab ütlema "palun vabandust", mitte teine.
Alo: Jaa, ja teine peab andma andeks.
Ove: Mhmh.
Siis tuleb koju Kati Iidaga ja jõuab imekärmelt samasse "aga nüüd ma kohe plahvatan" seisu.
Õhtuks saavad poisid mängu koridorist tagasi. Oh imet, ei lähegi enam tülli. Ja kõik on jälle nii hästi!
Lastevanemate tunded on nagu Ameerika mäed.