Jägala jõe kanuumatk

Alo, Ove ja paljude sõpradega.
Jägala jõe ülemjooksul: Vana-Veski talu - RMK Napu lõkkekoht - Vetla küla.
28 km, jõge pidi mõõtes, esimene päev 15 ja teine 13 km.

Oli hirmus tore!!!

Mitte ses mõttes, et oleks palju näinud. Eesti loodus on jõe pealt vaadates üsna üksluine. On võsa, võsa, võsa. Kõrvemaa lõunaosa on jube lame ja jõesängist ei paista pmst miski. On kobraste linnakud - lakkamatud, ja vist madala vee tõttu olid kõik uruavad veest väljas. On kopratammid. Jõel kütivad suured tumelillad kiilid. Ja muud... nagu polegi.

Aga sõitmine ise on põnev. Jõel oli lõputult takistusi: üle jõe kukkunud puud, alt turritavad tüved või kivid, kopratammid. Pidevalt pidi teed valima! Siit saame puu alt vasakult läbi; siin tuleb teha kõigepealt vasakpööre ja siis järsk parem; nüüd tuleb kopratammile täiega peale lennata ja end siis üle "nõksutada"; teisel päeval pidin mina päris palju madalas vees kanuust väljas käima. Kõige põnevamad olid paar kohta, kus tuli kogu kanuu täiega üle puu tõsta, selleks pidid kõik puu peale ronima ja siis seal tasakaalu hoidma. Ehk - kaks päeva käis pidev ralli ja manööverdamine. Ja see on vähemalt poiste jaoks äge!

Alo-Ove olid hea tiim. Eriti kiidan Alo. Kaks päeva mõlas väsimatult, otsis teed ja juhtis paati. Mina olin taga tüüri osas, aga Alol ees oli parem nähtavus ja just tema ütles, kuhu minna.

Grupis oli 6 poissi vanuses 9-12 ja neist tekkis mõnus mürav kamp. Öösel kell 11 pimedas laagripaigas täiega kulli mängida - muidugi!
Täiskasvanute seltskond oli ka imetore.

Ilm oli parim võimalik - leebe suvi, mitte üleliia palav, mitte üleliia päiksene, just paras.
Käisin Jägalas korraks ujumas, aga oli teine üsna külmakene.
Napu laagrikohas saime volilt pohli.
Pärast matka käisime Jänedal Musta täku tallis söömas ja oli väga hea.

Aitäh korraldajatele!

Kõik orienteeruvad!!!

Klikake https://www.oknomme.ee/tulemused/2018/2019-08-27Kresults.htm - kolm Virunurme!

Mina ise olin ka kohal, sõitsin rattaga naisteraja läbi.
Lapsed said aga kõik ise hakkama. Ovel oli sõber abiks. 

Ida-Viru: Aidu karjäär ja Kurtna järvede matk

Tegime kahepäevase tuuri Ida-Virumaale.
Poisid ja mina.
Plaanid olid päris uhked, aga tegelikult tegime väga vähe ja rahulikult - ja sai väga hea.
Sõbrad olid seal juba ees, nii et võtsime nende sappa ja tegime samu asju.

Aidu sõudekarjäär ja lõunaserva maastik

Kohtla kaevandusmuuseum. "All" käis vaid Ove, Alo oli kevadel klassiga käinud ja mina varem mitu korda. Poisid said ronida hiiglasliku kopa peale (mina ronisin muidugi ka!) ja Belazi otsa ja üldse oli äge.

Aidu karjäär. Alo + mina. Ida-Viru kaevandusmaastik on äge. Mäetööstusse võib suhtuda nii ja naa, aga ägedust see ei muuda. Inimene on ruutkilomeetrite kaupa maad ümber pööranud, et õhukest kihti selle alt kätte saada. "Tuhamäed", kuumaastik, tranšeed ja kanalid - see kõik on põnev. Kuna olin kevadel samas süstamatkal käinud, oskasin rääkida - ja Alo tahtis kuulata.

Nõmme järv hommikul

Kurtna järvestikul. Ööbisime RMK platsil Nõmme järve ääres. Seal oli muud rahvast ka, aga muidu väga privaatne olemine. Õhtul käisime jooksmas, ujumas ja grillimas. Hommikul pugesin enne päikest telgist välja - järvel oli udu, see liikus tasapisi, muidu täielik vaikus, kalamees tiksus paadiga järvel... imeilus!

Järgmisel hommikul tahtsime kümne järve matkaraja kärmelt ära teha, aga lõpetasime alles kell viis õhtul :)

Kuradijärv

Rada oli lihtsalt nii mõnus! Igasugust metsa sai näha. Järvi on suisa üksteist, ja ma käisin kaheksas neist ujumas: Särgjärv, Haugjärv, Ahnejärv, Martiska järv, Kuradijärv, Suurjärv / Peenjärv, Väike-Laugasjärv, Nõmme järv. Saime pohli, mustikaid, virgemad ka kukeseeni... Poisid käisid Pumbajaama kivi otsas. (Sealset veevärki mõjutas väga palju see, kui hakati põhjavett linnadesse pumpama.) Väga lahe!

Käisime Jõhvis (pommiauk, hoiduge) ja Varja kohvikus (super tore, soovitan) ja korjasime Purtses arooniad ära ja viskasime mere ääres lutsu.

Aidu karjääris veealuse metsa vahel ujumas

Imetore nädalavahe!