Kes kus

Suured lapsed - Virumaal
Kati & pesamuna - Tallinnas
Mina - Münheni lennujaamas

Eile küsis üks tuttav, et "kas me oleme linnas", ma sattusin täitsa segadusse ja ei osanudki vastata.

Püha tort

Ove, vaatab Kuressaare lossis maali "Maarja kroonimine" ja hõiskab:
Issi, vaata, see oli tort!

Laps on vist näljas.
Või liiga palju pidusid näinud.

Jutupaunik

I & A vaatavad teises toas Harry Potterit. Ove sibab nende ja minu vahet ja teeb jooksvat ümberjutustust. Tekst on küll veidi hakitud, aga voolab lakkamatult :)

Aeg-ajalt kisab laps "appi!" - otse Suurelt Õelt pärit nipp. Õe puhul pole selge, kas ta päriselt ka kardab või ainult eputab. Aga väikevend lihtsalt püüab suurema moodi filmi vaadata ja lahe olla. 

Pirita rannas v2

Suisa üle kahe tunni tuli seekord ära! Alul küll ei paistnud rannailma moodigi, külm külm ja kõle tuul ja vesi rohkem nagu jää. Aga päike tuli välja ja tuul kadus ära ja plikasid ei segand jäine vesi põrmugi, mürasid mis ullud selles.

Plikadel, sest täna korraldasin topelt-playdate. Võtsin Iidale kaasa sõbranna ja Alole sõbra. Ove jäi maha, sest no palju ma jaksan. Üks mina, aga neli last, vanustes 8 7 5 4.

Sibamist oli. Plikadega tegelt mitte, need olid kogu aja veepiirist veidi Soome suunas ja kergesti leitavad. Kuidas neil külm ei olnud, seda mina ei tea, aga no ei olnud. Poisid olid seevastu ekstra keerukad.

Üks nõudis ujumist. Ujumine = põlvekõrguses vees jalutamine, õnneks, muidu oleks ma päris ära end rabelend. Aga seegi tõi tüli majja, sest teine tahtis veest nii eemale kui saab ja metsapiiri äärde torudele ronima. Alo kardab vett, vetikaid / mererohtu, rannaäärset liiva ja üldse kõike, mis merest mere teeb.

Kuidagi sain lapsed lepitatud. Variant "oleme enne siin, siis seal" ei toiminud. Lisaks tahtis pleideitlane Alo hullult ujuma õpetada, mispeale see õudusega veest ekstra kaugele hoidis. (Ma oleks ka hoidnd. Vesi oli tõesti kõike muud kui ujumissoe.) Minu proovid noormehe treeneriannet vaos hoida ei kand tulemust. Samas keeldus kutt metsa ääres turnimast: olla igav. Nii olin ma kahe jõurava poisi vahel nagu kimpus lapsevanea musternäide.

Kõik läks siiski heaks. Alo sai madalasse vette ja sumas/müras/jooksis seal ringi. Viimase tunni aga veetsid poisid metsa ääres, soojas päikeses. Tulid sinna plikadki ja ronisid uljalt mööda metallist tore ja tegid nii jõu kui ilu numbreid.

Pirita on täiega OK, rahvast tühi ja tore. Ainult vesi võiks soe olla. Ja ma ise tahaks ka ujuma lõpuks!

Pooltund rannas

Käisin lastega rannas.
Esimest korda sel aastal.
Pirital.

Rannas oli väga hea ja seda tervelt pool tundi järjest. Siis läks taevas tumedaks ja algas paduvihm. Rabasin Ove kaenlasse, saatsin suured lapsed paljalaju auto poole jooksma ja taandusin. Autoni jõudes 1) olime kõik läbimärjad 2) lõppes vihm. Suvi ftw!

Vt ka "Terve suvi ühes päevas", Ray Bradbury.

Linnalapsed Tallinnas

Iida on tagasi linnas, mina olen tööl, Sõrves on elamiseks liiga sääsene ja Purtses on vapsikud. Nii möödub meie suvi praegu linnas.

Ja tore on, sest Tallinn on tegelikult päris põnev koht.

Kati lastega kolme päeva jooksul läbinud:
Lennusadama. Kõik kiitsid taevani ja tahavad tagasi. Ma ise pole käinud (v.a. kevadine Xdream) ja tahan ka.
Patarei vangla. Ma ise pole käinud (v.a. kevadine Xdream) ja tahan ka.
Kopli liinid ja mereääre, koos trammisõiduga sinna-tagasi.

Seni siis Põhja-Tallinn, kuhu "niisama" nagu ei satu. Aga on veel saared, Vabaõhumuuseum, vanalinn, Toompea. Tallinn on avastamist väärt!

Vend vennale hunt

Alo: "Ma tahaksin ennast kaitsta, aga Ove hakkab selle peale nutma."

Eks tal on õigus kah. Alo "kaitse" ei ole just hellemate killast ja selle peale nutma hakkamine on täiesti OK. Aga OK on ka Alo soov end kaitsta. Ja tema ägedusest saan ma aru.

Sest agressiivne on enamasti just noorem vend. Mõnikord on see tingitud reaktsioon vanema käitumisele. Aga tihti ründab Ove ise ja omal algatusel. Või plahvatab selle peale, et mõni tema asjaline soov ei täitu piisavalt kiiresti. Ja siis ta virutab, üsna hoolimatult ja valusalt.

Normaalne ealine iseärasus?
Või lapsevanemlik feil?

Kuid muul ajal saavad vennad läbi enam-vähem. O kuulab A jutte samamoodi nagu A kunagi I omi. Kui A & I omavahel kraaklevad (harva), siis O kuulab silmade särades: kui äge! milline emotsioon! kirg! väljendusrikkus! Ja muidugi püüab O järgi teha kõike, mida vanemad ees. Ronib, hüppab, jookseb, sõidab ratast, kruvib konstruktoreid, joonistab, mürab, laamendab. On normaalne kaheaastane.

Iida koolilaager

Iida käis taas Rannapungerjas laagris.
8 päeva.
Saabus tagasi heade muljete ja rohkete uute teadmistega.
Et miks on ipad2 parem kui ipad1 ja mida kõike nutitelefonidega teha saab.

Ma ausalt ei saa aru lapsevanemast, kes lapsele laagrisse ipadi kaasa pakib. See on nagu laagri põhiolemuse vastane.

Aga üldiselt oli olnud tore. Palju tegevusi, kogu aeg mingid mängud ja värk, "blaybox" ja missivõistlus ja isegi ujuma said korra!

Tüdrukutereis Budapesti

Talvel sattusid Kaur ja sõbralik naabripere arutama, et peaks naised  ja tütred reisile saatma. Naabritüdruk igatsevat soojale maale, aga tema vanemate meelest ei tule hotelli-beachi-puhkus kõne allagi. Variantideks jäid Tbilisi ja Budapest, eriti Budapest, kuna naabrinaisel elas seal klassiõde ja oli külla kutsunud. Mina olin seda kõike kuulda saades muidugi rõõmuga nõus. Nii läkski, et elu reisilt Iraanist tulles istusin kohe, seekord Iida, R. ja tema ema I.-ga uuesti lennukisse, sihiks Riia ja Budapest.

Tüdrukud olid vahvad. Ostsid ise (inglise keeles!) lennukis mahla,  turul aprikoose ja mureleid, ning jäätist, jäätist, jäätist. Budapestis on koht, kus müüakse maailma parimat jäätist, vähemalt  kahest maitsest kujundatakse sulle vahvilutuutusse roosiõis. Iida tellimus teisel ja kolmandal korral kõlas nii: "Melon and melon, please!" Minu elamus oli basiiliku-laimi sorbee.

Ja juunikuine Budapest kvalifitseerubki soojaks maaks. Kleidikesest ja  sandaalidest piisab terveks ööpäevaks. Linna on pandud ohtralt kõige imelisemaid purskkaeve, milles lapsed müravad. Meie teekonnad mööda linna kulgesid sageli mööda neid purskkaeve. Muidugi ligunesime ja  mürasime ka tüdrukute jaoks kõige tähtsamas reisi sihtpunktis, Szechenyi termaalbasseinides. Szechenyi on minu vana tuttav, Balkani matkadelt tulles tegime seal alati peatuse. Olen Budapesti jälginud oma 16 aastat. Algne tuhkatriinu on särama löönud, samas oma teatava idaeuroopaliku või balkanliku mõnususe säilitanud.

Minu jaoks kõige mõjuvad olid juudi kvartal, suur sünagoog ja juudi memoriaal. Ei tule meelde ühtegi nähtud mälestusmärki, mis mulle varem meeldinud oleks. See oli väga ilus ja mõjuv. Iida ja R.-ga on meil ajalooloengute sari selja taga. Sõidutasin neid Ellerheina proovidesse  ja nad palusid üha sagedamini, et räägiksin neile õudsatest asjadest: 2. Maailmasõjast; sellest, kuidas Eesti 1. Maailmasõjas iseseisvaks riigiks sai, harakirist. Ise 8-aastased! Nüüd ei jäänud muud üle, kui  rääkisin neile Budapesti ja (Ida-)Euroopa juutide loo ära. Ja ise sain teada, et lisaks Raoul Wallenbergile oli tuhandete päästjaid õige mitmeid. Ja siis jalutasime mööda ülimõnusa õhkkonnaga juudi kvartali tänavaid, sisehoove, poekesi, kohvikuid ja mänguväljakuid ringi. Väga sümpaatne koht!

Teise lemmikkohta sattusime just tänu laste kaasasolekule. See oli  tsirkus! Armas, intiimne, puhas, kaunis, artistid särasid uhkusest, publik heameelest, kui trikk välja tuli. Alati ei tulnudki, sest keegi polnud robot, aga järgmine kord jälle tuli! Iida oli õnnelik, et nägi  esimest korda elus gepardit. Trapetsiartiste jälgides tunnistas ta mulle, et see on põnev kui õudusfilm! Ja kõike saatis üliarmas päris tsirkuseorkester, kes paiguti kaldus täiesti kusturichalikku balkani tilulilusse, nii et minul oli hing kinni!

Iida koos R.-ga reisil on täiesti erinev kui Iida ainult koos minuga reisil. Brüsselis tundis ta linna enese ja reisimise vastu küpset, kohati lausa täiskasvanulikku huvi. R. kõrval, kes on kohati küps varateismelises mõttes ja võis suvalisel hetkel jõurama pista, siis jälle emalikku hoolitsust ja patroniseerimist üles näidata, hakkas Iida käituma kui titt, või pigem kui väike loom, pärdik näiteks. Oma väsimust väljendasid kah tüdrukud erinevalt, R. sõnades, Iida  nõrkemiseni ringi sibades, töllerdades ja laternapostide otsa ronides.

Küllap käitusin veidi karmilt, aga ma ei lasknud oma väsinud reisiseltskonda Budapestist minema ilma viimasel õhtul Buda lossimäe otsa minemata. Mõeldes, et küllap Iida hiljem seda kahetseks, kui ei  läheks. Vudis ju Alogi kodus tükk aega enne meie reisi ringi, seletades, et Buda on mägine, Pest aga lauskmaa.

Minul on arenguruumi suhtluses teismeliste või üldse lastega,
Budapest on imeline ja meie reis oli ülihea!
Tänud vastuvõtjaile!