Keel

Mõnikord me kuuleme laste omavahelist dialoogi pealt ja see on nii lõbus, et tuleb käega naeru kinni hoida. Alo keel areneb Iida mõjul hullupööra hästi. Iida omakorda saab keelelisi mükse meilt, sõbrannadelt (tal on kogu suve olnud vilgas seltsielu ja praegu eriti. viimased neli päeva on ta lakkamatult kusagil külas olnud) ja unejuttudest.

Jah, ma püüan unejutust talle tõenäoliselt uued sõnad-väljendid ära tabada ja need ekstra üle seletada. Täna tegime keset lugemist tükk aega nägusid, kuna kohtasime sõna "grimass" ja siis tuli ometi aru saada, mis elukas see selline on. Homme, ma tean, tuleb väljend "end lõhki naerma", eks me proovime siis selle ka järgi.

Rong

Lapsed pärast Haapsalu Raudteemuuseumist tulemist.

Tagasi heaks

Rõõm on tõdeda, et vanemad lapsed on väikevenna sünnist taastunud.

Suve keskel kiskus asi õige nutuseks. I&A muutusid mõlemad kui aasta titekamaks. Kiusasid üksteist, kiskusid tüli üles, ei saand millegagi hakkama, jonnisid meiega ja omavahel. Muidugi mitte kogu aeg, aga piisavalt tihti, et tüütud olla. Tagasilööke oli kohe õige mitmes vallas. Eriline piin oli autosõit - kui mõlemad koos tagaistmel, siis hakkas I venda narrima ja A selle peale tigedalt kätega vehkima ja lõppes see kahehäälse nutuga ja see juhtus nii IGA pikema sõidu ajal ja masendas meid täiega. (Nii et me sõitsime tükk aega, üks laps ees ja teine taga, ja vahetasime pidevalt positsioone, kuna ka "miks mina ette ei saa ja Alo/Iida saab" üle käis lakkamatu sõda.)

Nüüd on kõik taas hea.

Mitte et nad läbi illikukud oleks, ei. Eile pahandasin nende peale nii, et magamaminek läks tigeda mürtsumisega. Veidi enne seda olla samamoodi plahvatanud emme. (Jah, jah, jah, kõiki tülisid saab lahendada ka pehmelt ja paukumata, me oleme lihtsalt sellised ebapedagoogilised, vabandust.) Aga siis tuli Kati ja rääkis kõik omavahel ära leppima ja igaüks lubas edaspidi omal moel parem laps/vanem olla. Ekstrapika unejutu lõpuks (konnamusitamise peatükk Bullerby lastest) oli kõik juba täitsa lill.

Aga enamiku aega on I&A nüüd ninapidi koos ja mängivad. Omavahel. Ma olen Perekoolist (kunagi) lugenud teemasid "millega mängivad teie 3, 4, 5, 6 aastased" ja see kõik on nagu kauge ulme. Iida ei mängi nukkudega, Alo ei.. no igatahes ei mängi ta neid mänge, mida PK laped oma vanematega mängivad. Aeg-ajalt on mul läbikukkunud vanema tunne, sest no kesse siis veel peaks poisile õpetama autode ja püssidega müdistamist. Aga tegelikkuses mängivad nad Iidaga ja ainult ja püssid ja autod ja müdin on tegelt kõik olemas.

Viimati ehitasid nad tuppa Tartu maantee (puzzlematist, 6-7 meetrit pika) ja reastasid selle autosid täis ja mängivad sellel nüüd 1) teeremonti 2) koristamist 3) liiklusummikuid.

Enne seda mängisid koera. Iida oli koer ja Alo oli peremees ja viskas kutsule palli. Mängu segas mõneti see, et tihti jõudis peremees pallini enne koera.

Vahel harva üritan ma Iidaga ta võimlemiskava ette võtta, aga need üritused lähevad müraks üle enne kui algavad. Sest Alo tuleb sekka ja hakkab oma lõbusal moel meid järele ahvima. Mispeale Iida võtab tuld ja mul jääb vaid vaadata, kuidas õde-vend vastastikku lollitavad.
Kui me Iidaga raamatut loeme, võtab Alo endale ka raamatu ja lehitseb tähtsalt.
Kui me Iidaga tema paganlikku lauamängu mängime, tuleb Alo ja seab ka kaarte ritta.

Aga üldiselt me pigem EI TEA, millega nad tegelevad, sest nad mängivad lihtsalt kahekesi ja meie näeme neid vaid siis, kui on mingi tüli - aga neid on, nagu öeld, aina vähem ja vähem.

Ove vastu on nad nüüd ka head.
Ja kõik kolmekesi - nii äraütlemata armsad!

Maailmalõpp ei pruugi olla kaugel

Vähemalt mitte Alo arvates. Set ta on nüüd kahel õhtul järjest viimase asjana enne magama jäämist mu käest uurinud:
Aga issi, kas homme ikka tuleb uus päev?

Ove 3

Kolm kuud.
Kaheksa kilo.
Hambad on vist tulemas.

Lõbus laps on, tähelepanule vastab tähelepanuga. Tal on niiii palju erinevaid naermise ja naeratamise viise!
Teeb palju erinevaid hääli.
Jälgib kaugeid asju nii silmade kui pea liigutamisega.
Magab öösiti endiselt hästi.
Ajab rusikaid suhu.

Tal on puusaliigese häda - sama, mis kunagi Iidal.
Kannab trakse, üks kuu saab kohe läbi ja siis teine veel ja siis ehk on kõik.

Ja teda vaadata on päris lust!

Ratastele!

Perekonda on tabanud äge velomaania. Nädalavahetuse jooksul said kõik jala valgeks, usinamad isegi kolm korda:

ALO SAI JALGRATTA!!! Naabrite oma. J & M-R lõid selle läikima ja õlitasid keti ära ja tõid meie õuele. OSSATONT kui uhke laps oli! Laupäeval sõitis kõigepealt 3 km Stroomist Rocca-al-Maresse ja 2 km Kadriorus ja ringitas veel niisama Köleri tänava maja ees. Ja kekkas kõigile, et tal on ratas ja ta oskab sõita.
Pühap tegime ta'ga väikse Kadrioru pargiringi.

IIDA käis Kõrvemaal. Mida ta seal täpselt tegi, seda me ei tea, kuuleme vaid fragmente. Aga ratas oli kaasas ja küllap ta seal siis sõitis ka.

Ja nii Kati kui mina jõudsime oma väiksed rattaringid teha.

Iida äge sünnipäev

Iida sünna päris-pidu juhtus muidugi Sõrves.

Kutsutute nimekirja treis Iida ligi pool aastat, seal on vaid ta enda sõbrad ja mitte üht meie poolt lisatut. Tuli hulk aiakaaslasi, 1 sugulane, 1 trennitüdruk. Miskipärast jäid poisid tulemata, seega sai väga plikalik sünnipäev, meespoolest vaid J ja vennad.

Lasteaia plikade kamp domineeris kogu üritust. Kokku kasvanud, hästi klappivad, julged ja ülbed. Nende jaoks oli see ka viimane kord selles koosseisus koos olla, sügisel ju - kes kuhu kooli, kes edasi aeda. Aga praegu! Tulles olid kõik kui inglid - pikad kleidid, vahukommivärvid, seatud soengud. Aga need maskid langesid kiiresti ja inglitest sai möllav kamp. Iida on piltide peal kas 1) täies jooksus või 2) lolli lõusta tegemas, rahulikke hetki ma ei mäleta.

Mina tegin miskit seiklusmängu, mis läks mõneti lörri. Lapsed pidid kaardi järgi koguma õhupalle, iga võistkond eri värvi. Tegelikkuses ei mallanud keegi ülesandest aru saada, ega kaarti vaadata, ega värvidest hoolida; lennati lähima palli suunas välja ja edasine oli kaos. Ehkki mitte päris - Iida tiim sai kerge vihje peale ülesande esimesena tehtud ja õhupalli-tekstidest õige lause kokku. (Kuid nüüd ma kujutan veits paremini ette, mis tunne on olla xdreami korraldaja ja näha, kuidas 700 võistlejat stardist kollektiivselt vales suunas punuma panevad.)



Õhtu teine pool möödus külapoisse õrritades. Sõrves on paar 8-10 aastast kutti, kes ratastega ringi kimavad. Parvetäis õrna haldja välimusega linnapreilisid oli nendega täielik kontrast. Müralembed olid aga nii kutid kui preilid. Ja plikad läksid küla peale poisse luurama. Viimased paar tundi kuulsime meie vaid kaugeid kilkeid, ja aeg-ajalt jooksid mõned plikad läbi õue, et poisse teiselt poolt haardesse võtta. Poisid tundsid tähelepanust selget mõnu, kihutasid tüdrukute ümber & seas ringi ning näitasid, mis nad ratastega teha oskavad. Kõik käis kergelt distantsilt, aga põhimõtteliselt oli see puhas flirt. Ja kestis, nagu öeldud, mitu tundi. Lapsepõlve süütud, muretud jne.

Õhtu lõppes hilja. Sünnipäev algas 1, lõpuks pakkusime 6; päriselt saime minema pool 9, viimased lapsed said koju umbes 10. Linna sõites algasid vihm ja selle suve Suur Äike. Vaatasin linna kohal rippuvat musta pilve, sähvivaid välke ja mõtlesin, et pidu sai väärilise lõpu.

Minilasteaed

Lugesin kokku.
Meil on kodus praegu kümme (10) last.
Paar külalist ja paar naabrilast ja ongi pool aiarühma koos.

Mata-uss

Arvutusmäng.

Lapsed lasteaeda

Iida & Alo käivad nädala koos lasteaias. Iida saab sõbrannadega mürada ja Alo saab uude lasteaeda "pehme maandumise".

Täna oli esimene päev.

Alo, kes minu läheduses ise iial ei riietu, võttis kenasti ära jope, pani jalga sandaalid ja tegi "noh, lähme siis" näo. Vanem õde vahetas tal sandaalid õigesti jalga, võttis kommikorvi näppu ja läksidki. Minu ettepanekule lehvitada või miskit Alo ei reageerinud, marssis lihtsalt rühma.

Kas läks lihtsalt, või on see vaid petlik algus?

Jalg laevale, lamp jalgele

Arutame autos, et praamipilet on meil kahele lapsele, autos on aga kolm.
Kati: "Kui nad näevad, et üks laps on autos üle, siis saadame Iida jala laevale."
Alo jääb mõttese. Ja veidi aja pärast küsib murelikult:
"Mismoodi saab Iida jalga laevale saata?"

---

Alo:
"Emme, mõtle, kui sina oleksid peadpidi laua peal ja jalad oleksid ülespoole, siis jalad hoiaksid lampi kinni!"

Saaremaal

Käisime Saaremaal. Külas. Samal seltskonnal, kellega olime aasta tagasi Kreekas; ainult et nüüd on nad kõik ühe lapse juurde saanud / teinud. Nii et oli üsna titekeskne kokkusaamine.

Tegime hästi vähe: käisime Sõrve säärel, käisime lossis, meie Iidaga käisime Rüütli spaas ujumas. Ülejäänd aeg läks seltskonnale ja hästi söömisele. Ja see oli hea. Polnud kiiret, polnud vaja lapsi tagant utsitada, polnud vaja vara magama minna ega üles ärgata. Selline - rahulik. Ning hirmus kõva lõunamaa tunne tuli. Oled keset Kuressaaret restoranis, on öö, soe, lapsed ajavad mingit oma asja, täiskasvanud vestavad viies eri keeles juttu.

Lapsed said imehästi hakkama ja kasvasid reisi jooksul kõvasti. Sinna minnes oli Alo laeval üsna uje, tagasi tulles ronis treppidel ja mängis tekkidel nagu vana merekaru. Lokiline E ja rõõmsameelne suuresilmne G olid vaimustavad kaaslased. Muidugi oli mõni tüli mõne mänguasja üle, ja E prantsusekeelne vadin oli mullegi mõistmatu (mõelda vaid - kaheaastane, aga oskab prantsuse keelt! ma ei lakand selle üle imestamast). Aga kui selline inglike võtab kleidisabast kinni ja hakkab Alo ees tantsima, siis sulab poiss üles ka sõnadeta, eksju.

Mis veel:
- Alo õppis rattaga sõitma, üsnagi
- Alo ja Iida fännasid binoklit
- Alo kõndis vapralt, nii Kuressaares kui Sõrves
- Alo, kuuldes, et seal on onu A ja tädi G, küsis Thula järele!
- Käis suur müramine seebivabrikantide seiklusrajal, I pani ees ja teised järel
- Kõik said kogu aeg jäätist (ja miks ka mitte, kui on 30 kraadi ja puhkus)
- Autosõidud sujusid üsnagi hästi ja tülideta, Pärnu-järgset "ei iial enam" tunnet ei olnud. Meil oli ju plaan mõni suurem laps koju jätta, et kergem oleks - aga ei jätnud ja hästi tegime.
- Saime kingiks kreeka kokaraamatu, kus kõik retseptid ei algagi stiilis "lehm tapa nädal enne pidu" :)
- Ove olla imelaps, kuna ta magab kogu öö!
- Spa sellise ilmaga kõlab totralt, a tegelt oli hea ja jahutav
- Iida on täiega kaardihuviline
- Angelos võlus lõpuks Alo täiesti ära!

Igatahes on reisimine kolme lapsega mitte vaid võimalik, vaid ka tore. Ja sõbrad on toredad. Ja me ise oleme ka toredad. :)

Iida 7

Iida sai eile seitse.

Kutsusime naabrite lapsed õhtul õuele torti sööma. Aga kõik on linnast ära ja tuli vaid üks, seega kutsusime naabertänava-sõbrad kah. Lisaks tulid seltskonda Iirimaa-I ja Iraagi-V. Istusime poole ööni, lapsed mürasid ümber liivakasti ja meie kuulasime Alpide muljeid. Õhtu jätkus hommikul, kui Viru folgile suunduvad I-V-S meilt kuidagi ära ei saanud. Mõnus, sume, suvesse sobilik.

Päris pidu tuleb aga homme!

Facebook ja laste pildid

Avastasin Facebookist oma laste pildid.

Ma ei ole suurem asi privaatsuse-fänn. Blogin endast (natukene), blogin lastest, panen ise ka pilte 'netti. Nii et ei peaks ehmatama. Aga mõtlema paneb siiski:

1) Tegin kevadel lasteaia lõpetajatest pildid - portreed - ja panin veebi - peidetult, parooli alla, ühegi lingita sellele kontole. Saatsin teistele vanematele lingi+parooli ja rõhutasin, et on privaatne ja värk.
AINUS tagasiside oli "palun võta minu lapse pildid netist ära, olgu parool või misiganes, mulle ei sobi."

2) Käisin sõbral külas ja tegin tema õuel oma lastest pilti. Ja küsisin naljapärast, et kas võib netti panna.
Vastus - kindel EI: meie õues tehtud pildid paluks avalikust neti-ruumist eemal hoida.

3) Iida veel ei loe vabalt, aga varsti hakkab. Tema sõbrad-tuttavad samuti. See võiks olla viimne hetk, mil lõpetada teda puudutava "materjali" ise netti panemine. Küsimus on vaid, mida teha vanade sissekannete ja piltidega...

Ilmselt kaob ka see blogi tervikuna mingil hetkel "ära. (Jah, ma tean, on otsingumootorite puhvrid ja web-archive jne.) Ja seniks tsenseerin ma I-teemalisi materjale rohkem kui seni. Sõprade / sõprade laste pilte, nimesid jne ei pane ega kirjuta ma siia juba ammu. Ehkki tegelikult ju tahaks; see blogi on minu jaoks mälu, ja sellisena oluline, ja tahaks kirjutada-pärastiselugeda ka koos sõpradega tehtud asjust. Aga mis teha...