Tagasi heaks

Rõõm on tõdeda, et vanemad lapsed on väikevenna sünnist taastunud.

Suve keskel kiskus asi õige nutuseks. I&A muutusid mõlemad kui aasta titekamaks. Kiusasid üksteist, kiskusid tüli üles, ei saand millegagi hakkama, jonnisid meiega ja omavahel. Muidugi mitte kogu aeg, aga piisavalt tihti, et tüütud olla. Tagasilööke oli kohe õige mitmes vallas. Eriline piin oli autosõit - kui mõlemad koos tagaistmel, siis hakkas I venda narrima ja A selle peale tigedalt kätega vehkima ja lõppes see kahehäälse nutuga ja see juhtus nii IGA pikema sõidu ajal ja masendas meid täiega. (Nii et me sõitsime tükk aega, üks laps ees ja teine taga, ja vahetasime pidevalt positsioone, kuna ka "miks mina ette ei saa ja Alo/Iida saab" üle käis lakkamatu sõda.)

Nüüd on kõik taas hea.

Mitte et nad läbi illikukud oleks, ei. Eile pahandasin nende peale nii, et magamaminek läks tigeda mürtsumisega. Veidi enne seda olla samamoodi plahvatanud emme. (Jah, jah, jah, kõiki tülisid saab lahendada ka pehmelt ja paukumata, me oleme lihtsalt sellised ebapedagoogilised, vabandust.) Aga siis tuli Kati ja rääkis kõik omavahel ära leppima ja igaüks lubas edaspidi omal moel parem laps/vanem olla. Ekstrapika unejutu lõpuks (konnamusitamise peatükk Bullerby lastest) oli kõik juba täitsa lill.

Aga enamiku aega on I&A nüüd ninapidi koos ja mängivad. Omavahel. Ma olen Perekoolist (kunagi) lugenud teemasid "millega mängivad teie 3, 4, 5, 6 aastased" ja see kõik on nagu kauge ulme. Iida ei mängi nukkudega, Alo ei.. no igatahes ei mängi ta neid mänge, mida PK laped oma vanematega mängivad. Aeg-ajalt on mul läbikukkunud vanema tunne, sest no kesse siis veel peaks poisile õpetama autode ja püssidega müdistamist. Aga tegelikkuses mängivad nad Iidaga ja ainult ja püssid ja autod ja müdin on tegelt kõik olemas.

Viimati ehitasid nad tuppa Tartu maantee (puzzlematist, 6-7 meetrit pika) ja reastasid selle autosid täis ja mängivad sellel nüüd 1) teeremonti 2) koristamist 3) liiklusummikuid.

Enne seda mängisid koera. Iida oli koer ja Alo oli peremees ja viskas kutsule palli. Mängu segas mõneti see, et tihti jõudis peremees pallini enne koera.

Vahel harva üritan ma Iidaga ta võimlemiskava ette võtta, aga need üritused lähevad müraks üle enne kui algavad. Sest Alo tuleb sekka ja hakkab oma lõbusal moel meid järele ahvima. Mispeale Iida võtab tuld ja mul jääb vaid vaadata, kuidas õde-vend vastastikku lollitavad.
Kui me Iidaga raamatut loeme, võtab Alo endale ka raamatu ja lehitseb tähtsalt.
Kui me Iidaga tema paganlikku lauamängu mängime, tuleb Alo ja seab ka kaarte ritta.

Aga üldiselt me pigem EI TEA, millega nad tegelevad, sest nad mängivad lihtsalt kahekesi ja meie näeme neid vaid siis, kui on mingi tüli - aga neid on, nagu öeld, aina vähem ja vähem.

Ove vastu on nad nüüd ka head.
Ja kõik kolmekesi - nii äraütlemata armsad!