Pikad sõnad

Iida kordab ja jätab ilma raskusteta meelde keerukaid nelja- ja viiesilbilisi sõnu. Viimased lisad:
- tomati-pü-eee!!! (viimane eeeee on ülipikk ja seda üteldes tuleb kuulajale võidukalt otse vaadata)
- vaalaskaala
- pestokaste
- kummijulla

Pusa-pusa-lennuk ja teised

Pusa-pusa-lennuk on mäng. Iida (Kenneth ka) jookseb, käed laiali, mööda ringjoont ja hõikab "pusa-pusa-lennuk! pusa-pusa-lennuk!". Aeg-ajalt heidab suure hoo pealt pikali ja teatab "lennuk kukkus!".

Paki-paki on tervitus, mida Iida kasutab eriti meelepäraste külaliste ja hea tuju kokkusattumisel. Selleks tuleb laskuda põlvili, liikuda jalgade lohisedes edasi ja teatada "paki-paki, paki-paki". Ma olen kindel, et Iida tajub ja naudib täiskasvanute kohmetust, kui need asjale pihta ei saa ja teda arusaamatuses vahtima jäävad...

Minuga mängib Iida põhiliselt mängu "Issi püüab Iida kinni!" (tema sõnastus, mitte minu). See on nihuke eriti lõbus segu eputamisest, ärajooksmisest, varitsemisest ja meeletust kiljumisest. Viimasel nädalal on laps omandanud head teadmised varjumisest, ta suudab ennast igasugu nurgatagustesse väga osavalt ära peita.

Hips-hops on issi-kätest-kinni hüppamine, kas siis põrandal või meie voodis peegli ees.

Lõbus elu see väikelapse elu :)

Mine ...

Koledaid sõnu Iida veel ei oska. Aga aeg-ajalt on ikkagi vaja tüütu täiskasvanu pikale lainele saata. Kuidas siis?

Emmele: "Emme palun mine SINNAPOOLE!" (ise suvaliselt käega vehkides)
(täna hommikul, kui emme püüdis lapsukest hellalt üles äratada"
Nõudlikum variant: "Emme LÄHEB sinnapoole." (kui "palun" ei tööta ja emme ikka veel tüütab)
Päev hiljem: "Emme palun mine OMA KOHALE." (Kati tahtis magamistoas lapsele teisi pükse jalga panna)
Veel päev hiljem: "Emme palun TEE TÖÖD."

Issile: "Issi palun mine TEISE TUPPA!"
(eile õhtul, kui ma tahtsin lapsukest hellalt magama panna)

Aga eriti ülbelt öeldakse Vanaemale:
"Vanaema läheb NÕUSID PESEMA!"

no-no laul

Genialistide "ei skooli" asemel on meil uus lemmiklaul:
no one gets the prize by Diana Ross
Iida keeles "no-no laul".

No one, no one gets the prize
No one, no one
No one gets the prize
Meil on Jimmy Simpsoni remix, 9:08 pikk.

Üldse saab Iida muusikaline maitse tulema ilmselt väga hea. Kati valib uusaastapeo jaoks muusikat ja Iida elab päevade kaupa kaheksakümnendate house'i parimate saavutuste rütmis. Eile vaatas videost kõrbekuninganna Priscilla temaatilisi tantsunumbreid...

Sõnad

Niitima - õmblema. Emme niidib.
(On kuuldud ka vormi "niiti panema")
Tingipungad (ainsus: tingipung) - tweenie-põngerjad
Onu vana - jõuluvana

Jõuluõhtud ja kingitused

24. detsembril olime "meie juures" koos Kati ja minu vanematega.
25. detsembril olime "Jane juures" iga-aastasel pidulikul jõuluõhtusöögil.
Iida sai oma esimese "barbi", hulga raamatuid, uued pliiatsid (vanad on imelühikeseks kirjutatud), vannimänguasju, ksülofoni.

Ma olen salaja ja naiivselt lootnud, et meie laps pääseb barbimajandusest. Aga miks ta peaks ja kuidas Sa seda ette kujutad?, küsis Kati. Kas peaks? Ja tegelikult ei kujuta.

Lumeorgia Luigetiigil

Esimese jõulupüha hommikul sadas ka Tallinnas korralik lumi maha. Nii saime Iidaga minna KELGUTAMA.

Kelgu mainimine ajas Iida kohe kibelema. Me ei arvanud, et see tal eelmisest talvest meeles peaks olema või et see talle nii meeldis. Aga juba esimese vihje peale oli Iida täiesti kelgu-meeleolus ja kiirustas meid tagant, et õue ja kelgutama ja kohe.

Meeldimisest hoolimata oli Iida esimesed pool tundi kelgu peal padupassiivne ja kuidagi arg. Istus nagu nuku, hoidis kelgu äärtest kinni, ei liigutanud ei käsi ega jalgu. Minu küsimistele - kas kelgutada meeldib? kas tahad veel? - vastas sosinal "meeldib" ja "tahad". Ainus temapoolne aktiivsus oli palve "Issi palun ära jookse!", kui ma kiiremini liikuda tahtsin.

Kõik muutus, kui me pärast pikka Kadrioru-ringi lõpuks luigetiigi juurde tagasi jõudsime. Seal käis täieline talvine pillerkaar. Tiik oli täis igas vanuses inimesi, paarikuustest tittedest halli peaga vanapaarideni, ja kõik tundsid pehmest jõuluilmast lapselikku lõbu. Üks pere oli pehme värske lume sisse pika uisuraja lükanud, teised niisama liutee teinud, soliidsed täiskasvanud pidasid omavahel lumesõda, pisemaid tatikaid oli lumes pikali iga meetri peal. Kõik arvestasid üksteisega ja panid üksteist tähele rohkem kui see Eestis muidu kombeks on, teismelised andsid tittedele liuraja peal teed ja kogu rahval oli kuidagi äraseletatult helge ilme näol. Kogu tegevusele andis veidi kiivas kiiksu suur "JÄÄLE MINEK ON RANGELT KEELATUD" silt.

Iida nõudis kelgult, et tema ka "sinna". Tiigi peal ärkas temagi ellu ja hakkas lõbutsema. Lasi liugu - mitte püsti küll, vaid istuli või pikali; mina lükkasin hoo sisse ja tema libises rõõmsalt kilgates üle tiigi. Õppis ära lumepallide tegemise ja viskamise. Leppis asjaoluga, et visates lähevad lumepallid katki. Õppis ära, et jää on VÄGA libe. Sai selgeks, et püsti tõusmiseks tuleb jää pealt lumele koperdada. Ronis tiigi saarekese treppe pidi üles-alla. Naeratas Sonja-nimelisele vene tüdrukule. Ühesõnaga - nautis talve nii, nagu laps peab....

Lõpuks oli nõus isegi suurema kärata koju tagasi sõitma. Mul oli igatahes hirmus hea meel, et tema lume-ujedus lõpuks üle läks.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Tagasi koju jõudes sain naisperelt korralikult nahutada, et miks nii pikalt õues ja miks lapsel käed-jalad külmad ja et nüüd jääb kindlasti haigeks. Oehh.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kunagi hiljem: Ei jäänud haigeks mitte. Aga hoolikam tuleb vist olla küll :)

Teletupsud

Iida on teletupsude fänn nagu vist kõik lapsed. Minul ei ole aimugi, kes nendest tegelastest on Dipsy ja kes Tinky-Winky; aga tema oskab nimesid ja nägusid kokku viia juba ammu.

Siin on väike Iida koostatud kompositsioon teletupsu-kaartidest.

Pikk mälu

Täna kukkus Iida seletama, et "Mia-Eeika ei tahtnud Iidaga tantsida."
See on veidi nihkes mälestus kahe nädala tagusest tädi Liina sünnipäevast.
Minu arust Mia-Erika just tahtis Iidaga suhelda, aga see selleks - Iidal on kahe nädala tagune üksiksündmus meeles ja ta võtab selle ise jutuks.

Kreemid

Vannitoa riiulil on kolm sarnast näokreemi: emme, issi ja Iida oma.
Iida hoiab ühte käes ja seletab naeratades:
See on emme kreem.
Seda ei tohi pigistada, muidu tuleb emme kreem välja.
Kui emme kreem tuleb välja, siis on pähh!

Kakamõmmid

Iida seab oma nukud diivanile ritta istuma.
"Mida nukud teevad?", küsib rumal issi.
"KAKAVAD", teatab meie tark laps.

Hansapanga titejõulukal

Käisime eile Hansapanga laste jõulupeol. Pidu imes vilinal, aga Iidale meeldis. Alguses veidi häbenes, seisis seina ääres ja kooris/sõi mandariine, aga teise tunni möllas ringi. Ta lõbustas end üldiselt ise - tantsis, eputas, imetles liikuvaid värvilaike ja jooksis niisama. Minust ei tehtud eriti välja, võisin kusagil eemal oma asju ajada. Hämmastav iseseisvus!!!

Kõige tugevam mulje sai Iida üleelusuuruses notsu Krossust. Õhtul kodus jutustas ta emmele kenasti ära:
- Seal oli suul-suul notsu ka!
- Notsu kükitas.
- Iida tegi notsule tele.
- Notsu tegi löhh-löhh!!!
Kõik täitsa õige.

Muidu oli see kindlasti kõige suurem laste pidu, kuhu ma elus sattunud olen. Lauluväljaku sisemuse kaks korrust olid täis hansalapsi ja väga hea väljanägemisega noori lapsevanemaid. Perekooli Ainult tegevust oli tittedele vähe - kes omavahel suhtlemisest või iseolemisest kaifi kätte ei saanud, võis kohe koju minna.

Perekoolis arutati enne "Hansapanga laste jõulupeo" riietuse teemat suisa eraldi teema all: http://w.perekool.ee/foorum/read.php?f=7&i=853144&t=853144
Riietus oli lastel muidu suht suvaline, tiinajantsonit panid vaid paar lapsukest.

Veel: sellist peegelkaamerate hulka pole ma varem näind. (Moe- ega spordi-etendusi ma ei külasta.) Ja vist neljal inimesel nägin välkalampi - tase!!!

Kohvikus ja jõululaadal

Koduse hommikupudru asemel viisime Iida täna kohvikusse. REVAL CAFE' Sõpruse kino kõrval on hubane ja väga suupärase söögiga kohake. Iida sai viineripiruka (meie Katiga piilusime seda veidi kadeda pilguga, ehkki meie enda mämm olid ju ka vägagi hea), tükikesi Kati omletist ja veidi kurki. Tänuks käitus ka Iida ise suurepäraselt ning teenis välja terve kohvikutäie naeratusi. Tuleb temaga rohkem väljas käia :)

Siis Raekoja platsi JÕULULAADALE. Iida vaatas nii kuuske kui päkapiku-nänni-lette leige huviga, ainus tugevam emotsioon tabas teda seoses Saaremaa minilammastega - sest tal on kodus nende suurem vend, Saaremaa kiiklammas. Igatahes ei leidnud ei meie ega Iida laadalt midagi ostmisväärset. Tundub, et meie laps jagab meiega meie "ei nunnudele nipsasjadele" mõtteviisi :)

Lemmik-elukad

Iida kõige lemmikumad loomad on:
- valge karu mõmm
- pruun karu mõmm
- jänku Kiku
- kutsu Aabel
- nukk Miina
- kiisu Liisu (või mõnikord ka Findus)
- kotokill (krokodill)
Elukaid on muidugi veel kapitäis, aga nimed on vaid neil (vist).

Kotokill on Lego. Sellest saab ehitada tõeliselt palju erinevaid elukaid, kes enamasti meenutavad küll pigem miskit rohelist draakonit. Igatahes on Lego teinud suht vähese tükkide arvu kohta väga paljude võimalustega konstruktori. Kotokilli lõuad on eraldi tükk ja Iida armastab teisi asju nendega hammustada. Ajab lõuad laiali, haarab midagi nende vahele, laksab siis lõuad kokku ja ütleb AMPSTI! Kotokilli lemmiksöök on tema enda saba, aga ka jänku Kiku käpad, karumõmmi kõrvad ja issi varbad maitsevad head.

Karumõmmid elavad Iida voodis. Kiku ja Aabel lamasklevad enamasti elutoa diivanitel. Muud elukad paiknevad loomade kapis.

Humanoidseid mänguasju ei ole me Iidale eriti hankinud. Paar pisikest plastmassist nukku lammutas ta kunagi jõhkralt laiali ja nende roosad jäsemed vedelesid igal pool jalus, kuni me nad lõpuks ära kaotasime. Üks suur inimnukk ja tema "mähkust sussideni" riidekomplekt on meil veel, aga sellega ei oska Iida suuremat ette võtta.

Mängib keelega

Iidal on tekkinud kummaline laulev intonatsioon, kus sõna lõpus tekib teine rõhk ja hääletoon tõuseb: see on tolmu-ime-JAA! Iida tahab VAA-da-TAA! Keele õppimine on tema jaoks samasugune mäng nagu iga teinegi: proovime niipidi ja naapidi, vaatame tulemust, jälgime teiste reaktsioone ja - mis põhiline - NAUDIME mängu/õppimist ennast, mitte ainult tulemust.

Iida tuletab hoogsalt sõnu. Eile: "käed on kotletised".

Eesti keele reeglipäratus paistab lapse kõnes kenasti välja. "Onu sõidab ära punasega autoga."

Eile ütles Iida emme toataimede kohta väga rõhutatud häälega: OI kui ilusad LILLED! Nagu epateeriv vanadaam.

Pissivärk ja titemeelsus

Iida KEELDUB potti pissimast. See on järjepidev suhtumine, mitte juhuslik jonn. Ja ta kommenteerib seda heameelega. Iida ei pissi potti! Iida pissib püksi! Pikema uurimise peale väidab ta, et Iida on väike TITA! Ja et Iidale MEELDIB püksi pissida! Miks ta siis seejuures alati nii õnnetu on, kui õnnetus juhtub... ei saa aru :( Tuleb ja seletab, et pissi tuli ja Iida on pähh laps ja püksid on märjad. Me hoiame teda kodus ilma mähkmeta ja veename küll, et tulgu meie juurde juba enne pissimist, aga ei see aita. Niisama potil võib Iida istuda küll ja küll, nii palja pepuga kui riietega, aga sinna midagi teha ta ei taha.

Samas pissitab Iida pidevalt poti peal oma valget karumõmmi. Täna võttis köögist pudrupoti ja pani mõmmi sinna peale!!! Teooria on tal hästi selge, aga selle rakendamine ei õnnestu kuidagi :(

Uuendusena on tal nüüd soov alati oma mähkusse tehtud kaka ise üle vaadata. Pähh :(

- - - - - - - - - - - -
Just see titavärk on kõige jonnakam. Laps saab aru, et suuremaks kasvades peab ta varasematest "mugavustest" loobuma, ja sõdib selle vastu. Ta kuulutab tõesti veendunud, et ta ongi tita: Iida ei ole laps! Iida on väike tita! Iida ei taha olla suur tüdluk!

Ilmselt tuleb meil end kokku võtta ja talle maha müüa mõte, et suur olla on tegelikult hea... Sest tubli laps tahab Iida olla küll, seda kinnitab ta alatihti :)

Metsakalmistul

Täna käisime Metsakalmistul. Iidale seletasin ma, et see on "mets", näitasin männipuud ja käbisid. Iida sattus kergesse segadusse, sest tema teada oli mets hoopis mujal, Sõrves vanaema-vanaisa suvemaja juures. Aga muidu meeldis talle Metsakalmistu künklik maastik küll, sai mägedest üles-alla joosta.

Kalmistu lähedal toimub ühe kuldsete retriiverite suguvõsa kokkutulek, umbes paarteist noort koera möllasid lumes ja ajasid üksteist taga. Iida vaatas neid võlutult. Hiljem tuli meie juurde naisterahvas kolli ja saksa lambakoeraga, neid Iida millegipärast võõrastas, ju nad siis tulid teda liiga häbematult nuusutama. Ta on ju neist mitmekümnekilostest elukatest nii palju väiksem... Aga muidu arvan ma (erinevalt oma emast), et mida vähem ta koeri kardab ja mida rohkem nendega asjatab, seda parem.

Meil kasvab DAAM!!!

Panen Iidat kolmetunnise vannisessiooni järel uneriidesse. Öösärk, püksid... ja seejärel palub Iida sokke. Nagu korralik laps ikka.

Aga milliseid? Iida mõtleb hetke ja nõuab siis TRIIBULISI LILLASID sokke. Tal vist tõesti on sellised, aga kus? Pakun roosasid triibulisi, kuid need ei sobi, pole ju lillad. Pakun tavalisi lillasid, kuid need ei sobi, pole ju triibulised! Kapipõhjast leian otsides üles aga ainult ÜHE lilla-triibulise soki...

Iida rõõmustab, tõmbab soki minu abiga jalga ja nõuab siis, et "issi leiab teise soki ka üles". Kui näeb, et see mul ei õnnestu (sokki pole ei kapis, vannitoas ega üldse kusagil, kus sokid tavaliselt elavad), ajab ta mu viisakalt eest ära, et kapp ise läbi sobrada - selge see, mehi ei saa sellises asjas ju usaldada. Paari minuti pärast: kõik sokid on kapi ees virnas, Iida tõstab neid ükshaaval teise virna, võrdleb jalasolevaga, vaatab pika pilguga ja kommenteerib "See on punane. See ei sobi. See on mummuline. See ka ei sobi."

See tegevus kestab TÜKK AEGA. Ma jõuan rahulikult pilti teha ja blogi kirjutama hakata. Lõpuks müün ma Iidale maha mõtte, et küll hommikul leiame tolle kadunud lilla üles, aga paneme praegu jalga mõne teise soki. Iida lepib sellega ja valib valge lilledega sokikese.

Iida küsib

Iidal on faas, kus hakkavad tekkima erinevad küsimused. Lemmik on hetkel "mis nüüd juhtus?", teisel kohal vana tuntud "misseeon?", kolmandal "kuhu lähed? / kuhu lähme?". Aga tasapisi tulevad ka "miks" sorti küsimused. Püüan päeva jooksul mõne kirja panna, sest endale nad mul meelde ei jää, mälu pole enam lapse oma ...

Iida teab

Vaatame Iidaga arvutist pilte. Iida jutustab grupipiltide pealt soravalt: vana ema Iida onu Rein vana isa emme Kusti ka. Siis tuleb pilt lumemarjapõõsast ja Iida märgib pausi pidamata: lumemajad. Mh? Kust ta seda teadma peaks?

Käime vannitoas pesumasinat käima panemas (see on meie peres Iida töö) ja Iida pilk langeb vannikaalule. "Kaaluda tahad!". ??? Kuidas ta teab, et see on kaal? Ju on Kaidi õpetanud. Ja ilmselgelt ka ette näidanud. Iida paneb kaalu põrandale maha, kamandab minu ennast kaaluma ("Issi palun kaaluma, issi palun seisa kaalu peal"), siis paneb kaalule istuma karu, siis ronib ise sinna seisma. Küsin nii muuseas: Iida, kui palju Sa kaalud? Iida vastab mõtlemata: kaksteist!

Aga mehhaanilistest vastustest veel lahedam on see, et laps on hakanud jutust ise uusi järeldusi tegema. Samas vannitoas leidis ta riiulilt mingi vistrikurohu. Seletasin, et sellega ravitakse vistrikke, kui neid on. Iida kuulas ja ütles siis, et "Siis on vistrikud otsas." Ma võin kihla vedada, et homme on tal meeles nii uus sõna "vistrik" kui see, et kui neid rohuga ravida, siis saavad nad lõpuks "otsa" ...