Iida Alo Ove

Alo pidu

Kati palus ära parandada väite, nagu ei jõuaks me Ove kõrvalt miskit korraldada. Jõuame, jõuame.

Kati tegi Alo aeda sünnipäevaks tordi. Maasikad ja vahukoor ja shokolaadikirjas "ALO3". Tordi sinnaviimine oli trikk omaette. Millessegi pakkida seda ei õnnestunud; tuli käes hoida. Seega pidi autosse minema kaks täiskasvanut: üks rooli taha, teine kõrvalistmele torti sõidutama. Aga me ei saa ju Alot kahekesi aeda viia ja titte koju jätta??? PEAVALU.

Õhtul oli väike pidu. Väike = Alo, Iida, 2 Alo aiakaaslast, 1 Alo aiakaaslase õde. Ka õhtuks tekkis sarnane tort. Maasikad ja vahukoor. ALO3 seekord mustikakirjas. Põhiroaks tegid lapsed ise juustusaiakesi. Iida oli kõige tublim, aga väikesed ka rullisid ja riputasid ja sõid juustu. Paari lapsega pidu oli hea - lapsed said üksteisega pikalt mängida. A&S&I tegid Alo voodist jänkupuuri, panid madratsi katuseks peale ja siputasid sees.

Täna läks Alo eelviimast korda sõime / lastehoidu.

"Krabat" südames

Laulame kõik "Veskimeest".

Iida, sõnadega:
Kui koorma otsas istub taat,
säält õnne eluks ajaks saad.
Kui koorma kõrval kõnnib NÕID...


Alo aga:
Oh tule, noor ja väsind mees...

Alo 3

Alo sai 3.

Olime Purtses. Seega suuremat pidu ei olnud, ja ei tule ka. Kõik sugulased-tuttavad on niigi hiljuti meil käinud - titte vaatamas või niisama. Ove kõrvalt millegi korraldamine käib meil hetkel selgelt üle jõu; hea, kui igapäevaste asjadega hakkama saame.

Milline siis on kolmeaastane Alo?

Iseloom on palju... nõudlikum kui Alol aasta tagasi. Ei ole enam selline pai päikesepoiss, on rohkem jonni ja "mina tahan seda asja just niiviisi". Iidale põrutab palju julgemalt vastu. Sõna kuulab, aga mitte alati. Magama jäämisega on (mõnikord) hirmus jama.

Samas on titelikud jooned kenasti alles.
- Lemmik-asi on endiselt padi. See peab olema kaisus, kaasas, igal pool. Maal oli suur häda, et last padjata õue saada.
- Pöial käib suus nagu titel.
- Vett kardab. Randa minnes pani kisama - hirmust, et sunnitakse äkki ujuma.
- Issikas on - minu läheduses. Norib kogu aeg sülle, tõmbab end seal kerra ja mõnuleb. Tahab süüa minu süles ja parem veel, kui ma ise lusikaga toidan. Kui mind ei ole, siis pole juttugi sellest...
- Ei riietu ise. Või riietub ainult siis, kui ise tahab.
- Une-ajal on endiselt mähkulaps.
- Kardab loomi.
- Ei joonista eriti.
- Ei sõida jalgrattaga, ei loe ega arvuta ega räägi ladina keelt, ...

Suurema-lapselikumad omadused aga:
- Fantaasia töötab hästi. Mõtleb ise endale mänge välja ja toimetab.
- Kuldsuu. Räägib palju ja keeruliselt.
- Mängib Iidaga. Muidugi mitte kui võrdne võrdsega, aga ikkagi nii, et mõlemal on lõbus. Ja mõlemad lisavad mängu oma täiendusi, mitte pole ainult nii, et I käsutab ja A teeb mis öeldud.
- Tunneb mõningaid tähti - A, L ja O.
- Kasutab arvutit - Iida on teda pannud Boowa & Kwala mänge mängima.
- Käib Iidaga üksi meie Kadrioru õues. Tihti me seda juhtuda ei lase, aga siiski. Laseb end välisukseni eskortida ja ütleb siis: Issi, sina mine nüüd koju tagasi!
- Saab õue-seltskonnas (kus lapsed tast kõik suuremad) hästi hakkama.
- Saab lasteaias hästi hakkama. Erand on hommikul sinnaminek, mis käib tihti jonniga.
- Nädal tagasi tabas mind üllatus: Alo teatas, et käis õues ise pissil. "Maja taga". Iida kinnitas, et käis jah, ta nägi. "Maja taga" tähendab tegelikult "maja ees" - sisuliselt oli laps tänava ääres püksid maha ajanud ja. Aga tore sellegipoolest, eks.
- Õpib Iida käest mitmesuguseid laule. Me veel ei tea, kas ta viisi ka peab, aga jorutada talle meeldib.

"Nõrgad" küljed tuleks meil nüüd ette võtta ja tegeleda. Koeri kardab laps seepärast, et tal pole nendega kokkupuudet, mis ei ole ju ta enda süü. Vett kardab, sest viimati käis ta basseinis... väga ammu.

Aga rõõmu on temast palju. Just Alo keelelised keerdkäigud panevad meid hommikulauas itsitama või keset kiiret õhtu-saginat maha istuma ja südamest naerma. Ja naeratus tema heledas, kergelt punakas peas on hommikuti nii särav, nii särav.

Palju õnne, kolmeaastane!

Vao Jaan


Peredega: 2 vanaema, 6 last, 9 lapselast.

Meie jaoks oli see esimene väljas-käik terve perega.
Kas 5 inimest üldse mahuvad meie autosse? (jah, enam-vähem)
Kas titt kannatab autosõitu? (jah, s.t. magab)
Kuidas ta võõras kohas käitub? (hästi, s.t. magab)

Iida-Alo said kohalikega mürada.
Lõke, võrkkiik, suured poisid.
Ilus ilm, tuuline ja päiksene ja uskumatult sääsevaene.

Ööseks tulime koju - ei jäänud Ovet sinna kisatama.

Tranker-vanker Alo

Iidal on oluliste isikute jaoks oma hüüdnimed.

Alo: alo-palo-tranker-vanker-malo, lühendina tranker-vanker või tranker-vanker-alo.
Issi: issi-missi. viimasel ajal issi-ülle (see on Alo narrimiseks).
Naabrilaps: leenu-peenu.

Milline mõttekäänd paneb lapse oma venna kohta ütlema "tranker-vanker"? Meie ei tea.

Ove. Ove. Ove. Ove. Ove. Ove. Ove..

"Tõnu, Tõnu, Tõnukene, Tõnu Virunurm", kudrutab Iida ümber tite. "Ta hüüdnimi on Tõnu, eks?"

Iida muidugi narrib meid. Ta saab aru, et meil on nimevalikuga häda käes. Või noh - oli. Enam ei ole.

Oleme Pärnu maanteel, Tallinna perekonnaseisuameti ees. Kolmas kord selles majas, turvahäll näpus, Kati kaasas. Dokumendid, naeratav ametnik, ebalevad meie. Kas nimi sobib? Kas sellist tohib? Kirjapilt tundub küll võõras, uskumatult võõras. Hääldus... keerad ja pöörad ja pööritad nime suus seni, kuni see muutub monstrumiks, mida küll mitte keegi välja öelda ei saa. Kas teda hakatakse lasteaias narrima? Koolis? Välismaalased ütlevad selle nime asemel vist lihtsalt "öhh"? Ja vanataani keeles tähendab see "hirm". Kas Iidale meeldib? Ei? Oeh. Oeh. OEH.

Meie viimased kaks nädalat on läinud nimevaliku peale. Kuni viimase hetkeni käisid "Olle" ja "Ove" üles-alla kui kaks kiike. Taustauuring oli mõlema kohta neutraalne. Eestis on neid nimesid umbes võrdselt. Tuttavate soovitused läksid pooleks (aga kiita said mõlemad). Olle on pehmem ja kõlab naiselikult. Ove on kargem, aga selle hääldus on - keerukam. Eraldi nimena on "Ove" lühike, järsk. Koos perenimega tekib soov seda hääldada pikalt: oovevirunurm, ooooooovevirunurm. Nagu Iida, iidavirunurm. Kas see ove / oove segadus on halb? Me nagu jätaks lapsele kaks nime ja ise ka ei teaks, kumba päriselt tahame? Kuidas me teda siis hüüame? "Titt"?

Nimepalavikus vanemate mõtted käivad neid ja veel palju kaugemaid radu. Õnneks ei usu me ka numero- ega astro- ega ühtegi muud loogiat, nii et nime arvulised, taevakehalised ja energeetilised aspektid jäid käsitlemata. Oleks need ka sisse võtnud, oleks laps siiani nimeta.

(Me näiteks ei tea, mis tähtkujust Ove on. Ei huvita ka.)

P-ametisse jõuame nii napilt, et peaaegu tuleme nime panemata tulema. Öeldakse - kinni - reedel jälle! Õnneks katsun ära minnes veel kord kinnist kabineti-ust ja nimi saab siiski täna pandud. Poleks ust katsunud - oleks meil olnud aega veel mõelda ja Ove asemel olekski tulnud Olle. Või Tõnu. Või Ragnar. Või Ott'r...

Me ei saagi täna teada, kas Ove meeldib Iidale või ei. Pole hullu - küll hakkab meeldima!

Tüüne hommik

Titt jäi magama 7:15. Hommikul, mitte õhtul.
Alo ärkas kell 7:45. Nutuga. Magada sain seega...
Riietumine läks üle kännu. Alo botased - pole. No kohe päriselt pole! Kati vihje peale leidsin nad - õuest, liumäe pealt.
Sõime sõites põrutas automaatpiloot poolde Mustamäkke, enne kui meenusid Alo ja ta Lauteri tänava lasteaed.

"üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und,
nägin vaid und..."

Sünnipäevad

Alo käis Simoni sünnal Murimari mängutoas.
Iida käis Mia-Erika sünnal Laokülas.

Nende kahe ettevõtmise peale läkski kogu nädalavahe.

Süstaga merel

Aasta tagasi käisime Mia-Erika sünnipäeval meresüsta (kajakiga) merel. Käisime = Iida ja mina. Meri oli siis sile ja sõita tundus.. nii ohutu.

Läksime sel aastal ka. Aga kõik oli teisiti.

Esiteks Kaberneeme maraton. Erinevalt eelmisest aastast ei arva ma enam, et suudaks ise meres süsta õigeks keerata ja ise peale saada. Ammugi ei saaks ma sinna sisse last. Ja päästevest ei aita - külmashokk võib tulla paari minutiga. (Paar päeva tagasi oli Laoküla rannas vesi +6. Eile oli kalda ääres soojem, aga kesk merd - ma ei tea.)

Teiseks oli õige-õige natuke lainet ja natuke tuult. Aga sellest piisas, et tasakaal kaoks. Iga lainega oli tunne, et nüüd natuke veel ja olekski ümber. Ma ei suutnud süsta hoida, ta liikus kuidagi "ise" ja minust hoolimata.

Nii oli sõita päris halb. Ja Ivari jutt tiksus kogu aeg peas. Pärast kahte ringi otse kalda ääres viisin Iida maale - ei julgenud enam.

Ise läksin merele tagasi. Üksi sõites oli süst nagu ümber vahetatud. Püsis tasakaalus, allus juhtimisele, ei tahtnud iga lainega ümber minna. Ohutunne oli kadunud. Ma ei läinud siiski kaugele, vaid tiksusin sadama lähedal ning keerasin süsta tuule ja laine suhtes üht- ja teistpidi. Lihtsalt proovimiseks. Sama; tasakaal oli olemas igast asendist. (Tegelikult saan ma muidugi aru, et päris laine/tuulega ma sõita ei oska, eilne oli lihtsalt väike virvendus.)

Aga miks siiski lapsega süstas nii halb oli?
Kas mõjus enne süstale Iida 20kg?
Või liigutas ta ennast süsta kõikudes piisavalt selleks, et tasakaal ära kaoks?
Või ma lihtsalt kartsin lapse pärast?
Ei tea.
Eelmisel aastal ei olnud lapsega/ilma sõites mingit vahet.

Õnneks võeti Iida aerupaati ja ta sai oma mere-mõnu seal kätte.

Süstaga sõitsin aga mina üksi. Miks keegi teine ei proovinud? Ei tea.

Rollimängud

Iida ja Alo asutavad end magama. Mõlemal on tuduriided seljas. Alol on tekk peal, padi pea all, ühes kaisus karvane jänes, teises Iida käekott. Kott on unetarvikuid punnis täis. Poiss ise lamab keset elutoa põrandat. Iidal on raamat lahti - kohe läheb ägedaks unejutu lugemiseks.

On laupäeva keskpäev.

Järgmisena plaanitakse mängu nimega "limakoll". Ootan huviga. Loodan vaid, et see sõna ei tähenda mind ennast...

Alo

Mängime Iidaga "Aliast". Mitte küll aja peale, vaid kordamööda. Alo istub laua ääres ja lappab kaarte.
Mina Iidale: Sõiduvahend, istud peale ja hoiad kätega kinni ja pead väntama ja...
Alo: JALGRATAS!

Aga Alo on tite sünniga ise ka titekamaks muutunud. Rohkem sülle, nõudlikum, arem, hädam. Seda eriti minu juuresolekul. Unega on probleeme - õhtul ei jää kuidagi magama, hommikul on padu-unine. Õega tülitseb rohkem kui varem. Ja kuna titekam Alo saab rohkem sülle ja tähelepanu, siis on õde omakorda tema peale kade ja kuri...

Täna sai Alo lastesõime-tüdruk-sõbra käest kingituse. TS ei saa sünnipäevale tulla, sellepärast varane sünna-kink. Homme läheb A ise sünnipäevale - too tore turr-juukseline sõime-sõber. Mul on selle üle hea meel. Mu oma sõime-east on meeles ainult paar märksõna ja mõni üliudune mälupilt. On ju hea, kui Alol jääb sellest aastast natuke rohkem alles, eks!

Veel värskeid beebiuudiseid!

Alo toppis pidzhaama alla padja ja teatas, et ootab ka titat.

Järgmine päev:
Nii Iida kui Alo kõnnivad ringi, padi särgi all.
"Sünnitavad".
Alo tassib vastsündinud patja punutud korvis ja ütleb, et see on tema tita turvahäll.

Nädalavahe

Alo veetis päeva vanaemalas.

Teine vanaema sõitis Pariisi lustireisile.

Vihmane laupäevahommik möödus Batuudikeskuses. Hommikul minek oli hea otsus: lapsi vähe, batuut tühi, mängud kõik vabad. Meie tupsud hüppasid batuudil nii et lust vaadata.

Ingrid käis külas, mängis meiega Carcassonne'i ja jäi viimaseks, mängis Iidaga kabet ja jäi viiki.

Titt kasvab kohutava kiirusega ja on juba üsna ebamugav.

Iida ja Alo läksid pühap õhtul niimoodi jonni täis, et Kati paigutas mõlemad - nurka. Iida sai heaks-hakkamise-lubaduse peale välja, näitas Alole keelt ja sai kohe nurka tagasi. Aga kokkuvõttes on nad ikkagi toredad... no vähemalt mõnikord :)

Iida esinema!

Iida balletirühm käis Vabaduse platsil esinemas. Avoni "naised rinnavähi vastu" kampaania raames. Mul on küll ebaselge, kuidas saab kosmeetikafirma (mis pmst toodab allergiat) olla mingi vähi vastu, aga las ta olla.

Esinemine: 2 minutit
Orgunn: pool päeva
Eelnev trenn: terve aasta

Pärast oli plika muidugi uhkust täis. Nagu peabki! Kogu see esinemise-värk on ju naljategu, tited natuke tatsuvad lava peal muusika rütmis, aga trennimotivatsiooni tuleb millegagi hoida.

Iida ujuma!

Iida läheb ujumiskursustele. No ei suuda mina teda ujuma õpetada. Laenasin küll Triinu käest õiged raamatud ja puha.

Sai endale sel puhul ujumistrikoo (väga ilusa) ja käis seda eile Nõmme ujulas testimas (väga edukalt, s.t. lõbusalt).

Järgmine päev käisime jälle, läks veel paremini.

undo!

"Tita, mine emme kõhtu tagasi",
palus Alo,
kui koju jõudes leidis,
et see olend on ikka veel meiega
(ja seejuures röögib tigedalt terve maailma peale).

Alo minutab ja paaritab

Mängisin Iidaga "Aliast", Alo kiibitses kõrval ja müras liivakellaga. Mina suhtlesin ta'ga silphaaval, muu aur läks Iidale. Kati aga kirjutas kõrvalt Alo monoloogi üles (ja ei saanud titte toita, sest vappus vaikses naerus):

Alo liivakellaga: Ma mõõdan kolm minutit.
Alo: Ma minutan.
Alo: Issi, ma mõõdan su aega.
Alo: Issi, kas sul on aega?
Alo: Issi, teeme, et sul on üks minut aega. Ma mõõdan nüüd ühe minuti.
Alo: Minul on ka aega, ma mõõdan minu aega kah.
...
Alo: Ma mõõdan paar minutit.
Alo: Ma paaritan minutit.


Iida sai Aliase mõttele - sõnade ümbertnurga selgitamine - väga hästi pihta. Tegime lihtsalt kordamööda, mitte aja peale. Võistlusmomendi lisas täringu veeretamine. Kes ära ei arvanud või seletades vea tegi, jäi lihtsalt korra vahele.

Nime Trall

Jah, jah, meil on küll kavas poisile nimi panna, me lihtsalt ei tea veel milline.
Ei, ei, ärge küsige.
Aga kui juba küsisite, siis mõned toredamad variandid.

Virunurm, ANTI KRISTJAN
Virunurm, INNO IRJO
Virunurm, ELTON ELVIS
Virunurm, TÕELEMB VOLDEMAR
Virunurm, VIDRIK
Virunurm, ÖKO

Kuna vanavanem nõuab nimme palju R tähti ja põrinat, siis vääname tavalisi nimesid rrrrrrrrrrisevaks:
Ott - Ort - Ott'r (vana-skandinaavia) - Rott
Tõnu - Tõru - Tõnur - Rõru - Rõrr - Rrrr
Jj pakkus, et kui põrisev, siis olgu Rongiratas.
Rongiratas Virunurm.
...

Iida sõbranna klassis saab õppima laps, kelle nime suudan ma hääldada vaid kui GRÜHVEL.

Poiste õhtu

Käisime Aloga
Kommipoes. Valis suure punase pulgaka.
Piknikul. Statoili bensuka taga Tammsaare ja Pärnu mnt ristis; sealt näeb ronge ja värki.
Batuudikeskuses hüppamas. Alo on väga proff batuutija!

Eesmärk on siis leevendada (kahjuks mitte enam ennetada) väikevenna sünniga kaasnevat armukadedust. Eks näis, kas õnnestub.

Õe väike kaja


Alo fännab oma õde. Täiega. Kui nad mängivad, siis on vend nagu õe väike kaja. Ta räägib, liigub ja vist ka mõtleb täpselt nagu Iida - aga hetk hiljem ja veidi lihtsamas vormis. Kui Iida jookseb, siis jookseb ka Alo. Kuhu Iida ronib, sinna ronib ka Alo. Kui Iida ei taha saiale vorsti, ei taha ka Alo. Kui Iida üllatub, üllatub ka Alo. Kui Iida käratab, käratab ka Alo. Ning sõnad, hääletoon ja emotsioon on täpselt, täpselt samad.

Täna õhtujutul ("Bullerby lapsed") õppisime Iidaga uue sõna - ulgumeri. Kordasime kolm korda, et meelde jääks: "ulgumeri, ulgumeri, ulgumeri". Hetk hiljem kuulsin toa teisest nurgast: "ulgumeri, ulgumeri, ulgumeri".

(Siit ei tasu välja lugeda, et Alo muud ei teegi kui kordab Iidat. Ainult kui nad koos toimetavad, siis. Üksinda on Alo kui tatraveski - jahvatab kogu aeg lobiseda. Ja muidugi oma asjust ja oma sõnadega.)

See kaja on niii naljakas. Kaheaastane kasutamas kuuese sõnu ja keelt ja tundeid - on tihti kohatu, aga tihti ka sürreaalselt kohane.

Kui tihti peate teie söögilauas näo kätega katma, sest ei taha lastele välja näidata, et naerate nende üle südamest?

Pildil:
Iidal on äge lõvimask ja ta möirgab koledasti, et mind hirmutada.
Alol ei ole lõvimaski, aga temagi möirgab koledasti, et mind hirmutada.

Elu vähemuses

Meie esimene nädalavahetus seisult 3:2.
Tänase päeva ainus eesmärk oli käia jalutamas ja ümbertnurga kohvikus söömas. Õnnestus. Aga ega me rohkemaks suutelised poleks olnud ka. Hommikusöök võttis aega 2 tundi; õhtune magamaminek samuti; ja ka vahepealne aeg oli üks pidev tittedega majandamine.

Iida on väga abiks. Ta mängib Aloga, ta mängib üksi ja on üldse tubli. Mõningate momentidega, muidugi, aga no kellel neid ei oleks.

(Ja - ma valetan, kui ütlen, et täna üldse midagi ei teinud. Ma jõudsin Iidaga natuke lugeda, natuke võimelda, kabet ja Carcassonne'i mängida. Ei ole ikka päris nii, et kogu aur kulub laste füsiloogiliste vajaduste rahuldamisele. Aga suurem osa küll.)

Õhtu lõpetuseks pröökis titt mul süles vähemalt pool tundi. Kehast kange nagu pulk ja hädas, nagu oleks juba gaasivalud või. Lõpuks tabas lolli lapsevanemat idee - paneks beebi diivanile pikutama! Beebi uinus hetkega...

Võimlemine algab nüüd ja kohe!

Iidal on sünnist saadik kerged rühihädad. Kerged - tavainimene ei märka, spetsialist aga küll. Nüüd läksime ravivõimlemisse, et nende vastu abi saada. Muidu võimendab kool (küürus lugemine-kirjutamine-joonistamine) need veel üles ja.

Saime ülitoreda terapeudi, kes meile tund aega järjest harjutusi näitas.
Iida tegi neid järgi, nii hästi kui sai (s.t. mitte eriti hästi).

Sarnasus mu enda trauma-järgsete harjutustega on ilmne.
Seega hakkame nüüd kodus KOOS võimlema.

Püsti
Peegli ees, peavaade hästi otse ette, pidevalt kontrollides.
- Õlad üles-alla.
- Õlad ette-taha. Ette: pea alla rinnale. Tahad: pea üles, lõug ette.
- Kaela sirutus ette-taha, vaade kogu aeg ette
- Pea poolring. Vaade vasakule - alt läbi - vaade paremale. Ja tagasi.
- Käed kõrvale - üles - kõrvale - alla.
- Käed ette - üles - ette - alla.

Kõhuli
- Peatõsted, vaade vasakule-paremale. Hoida lapse keha maas, et tõstaks kaela, mitte seljaga.
- Käetõsted kõrvale. Käed sirged, pöidlad ülespoole.
- Käetõsted diagonaalis ette. Käed sirged, pöidlad ülespoole.
- Konnaujumise harjutus. Puhkus ette sirutatud kätega.
- Liblikaujumise harjutus (sisuliselt tagurpidi konn).
- Käteplaks selja taga. Ülakeha üles.
- Vaade vasakule ja paremale. Paar minutit järjest. Selga võib õrnalt maha vajutada.
- Sirgete kätega enda ees vehkimine.
- Käte ja jalgadega vehkimine.
- Vastas-jalg ja -käsi üles.
- Käetõsted ette.
- Jalad. Üles, harki, maha. Üles, kokku, maha. (mina ise seda ei suuda.) Pea puhkab kätel.
- Pool-konn. Jalg üles, kõveraks, kõrvale maha. Üles, sirgu, taha maha.
- Õlad ülal kokku. Variandid: käed all; käed kõveralt pea kõrval.
- Küünarnukkidel (kõht maas). Selg nõgusaks (abaluud kokku), siis kumeraks.
- Küünarnukkidel (kõht maas). Pea üles-alla. (Nagu sama harjutus seistes.)

Külili
- Pea üles-alla, vaade otse ette. Käed on keha ees koos.
- Kogu keha üles. Vaade ette. (Jalgadest tuleb hoida)
- Jalad üles, kaks jalga koos, üks käsi ees toetamas. Tasakaalu hoida kehaga, mitte tugikäega.
- (Võib alustada "1 jalg üles" harjutusega.)

Selili
- Kiikumine kägaras, suure amplituudiga: istukil - pea taha maha.
- Kiikumine, aga ainult selja peal.
- Pea tõsted - otse. Käed kõveralt kõrval-üleval ja vastu maad (et tõstaks ainult kaela, mitte seljaga). Kand ette sirutatud. Kael kah sirutatud.
- Pea tõsted - pööratud peaga. "Kõrv rinna poole".
- Ülakeha tõsted - otse ette. Jalad kõveras, kepp käes (et ei kipuks kätega sikutama), pall põlvede vahel (jalgade asendi fikseerimiseks).
- Ülakeha tõsted - diagonaalis.
- Kaela venitus. Mina panen käed risti lapse pea alla, tõstan.
- Puusatõsted. Pall põlvede vahel.

Muud
- Käru.
- Plank (õigemini, selle kergemad variandid).
- Võimlemispalli peal edasi-tagasi liikumine.

Balletitüdruk


Meie tibukene on nüüd juba kaks aastat käinud balletitrennis.

Baleriini me Iidast muidugi ei kasvata. Me panime ta tantsima lootuses, et neiu õpib seal graatsiat, saab parema rühi, arendab painduvust ja muusikalist kuulmist. Kõike seda on saanud kah. Kahe aasta eest oli Iida parajalt nurgeline ja üsna poisilik, tantsimine on tema liikumise teinud palju - kaunimaks. Ta võib keset mänguhoogu tõsta käe kaunis kaares pea kohale ja teha ühel jalal pirueti. (Õigemini lihtsalt keerutuse, aga mina ei tee vahet.)

Lisaks - ja ootamatult - on plika saanud sealt laval esinemise kogemuse. Mõlema kevade suur etendus Salme keskuses on olnud tüdrukule korralik egolaks. Me oleme seda ise veel tähtsamaks teinud lillede, väikse peo ja ohtra kiitusega.

Balleti distsipliin on muidugi natuke kuri. Nende õpetaja on küll väga tore, aga eks plikad on uimased ja saavad siis tõreleda kah. Korra lubati neile lutid suhu anda ja titetantsu tantsima panna - oi kuidas see jäi meelde! K.K. olevat laval oma lastega samuti karm.

Kool: "E.T.A. Tantsukooli Balletistuudio" - kuni kevadeni oli kusagil ses nimes sees ka "Kaie Kõrb", enam mitte.
Koht: Hobujaama tänaval, Vapiano taga, meile sobivalt lähedal
Õpetaja: Piret Viikholm

Pildi tegi Kati teisipäevases avatud trennis.

Igatahes on Iida nõus ka järgmisel sügisel balletti minema. Vähemalt seniks, kuni ta talvel kassiks muutub.