Kibe tõde

"See ei ole eriti maitsev,
see suhkur",
teatas Ove
meie suurt soolaveskit altpoolt limpsides.
Poiss arvas vist, et emme-issi keeravad oma toitudele aeg-ajalt suhkrut lisaks.

Aiakiusamine

Tõin Alo rühma tüdruku sünnipäevalt koju ja küsisin autos, kuidas poiste-tüdrukute suhted on.

Vastus: jah, kiusavad!

Täpsemalt,
- sikutavad patsist
- lobisevad uneajal ja ei lase magada
- KIPUVAD MUSITAMA!!!!
Aga üldiselt ei midagi väga hullu.

Minecraft ftw

Unusatagem male, rattasõit, legod ja kõik muu. Meie ellu on sisenenud MINECRFAT.

1) laekus Iida jutuga, et KÕIGIL tema klassis on IPADID ja KÕIK mängivad nende peal Minecrafti. Jutus oli piisavalt detaile, et vähemalt osaliselt tõeselt kõlada.

2) Proovisin ja lasin Iidal proovida vana Minecraft Classicut (Java, brauseris, tasuta). Tundus huvitav.

3) Proovisin ja lasin Iidal & Alol proovida Minecrafti demo (Java, brauseris, tasuta). Tundus veel parem. Ainult pilt liiga väike, et lapsed seda arvutis mängida tohiks. Seletasin lastele süsteemi ligi poolteist tundi - öö ja päev, survival vs creative vs peaceful, inventory, mining, crafting jne. Said aru küll.

4) Panin meie Xboxi esimest korda netti ja hankisin sinna päris Minecrafti. Pilt on suurem (ehkki tekst on ikka väike) ja palju parem, mäng ise tundub veidi lihtsam kui PC oma. Pmst alustad sellest, et lähed külla ja kaevandad selle tükkideks ja ongi kõik vajalik olemas.

Nüüd mängivad Minecraft kõik lapsed.
Iida - loomulikult.
Alo - noh, kah.
Ove - samuti! Saab hakkama liikumise, vaatamise, hüppamise ja kaevandamisega. Ja ta mitte lihtsalt ei klõpsi nuppe, vaid saab asjast päriselt ka aru. Ronib puude otsa ja lumele ja lumelt ära (ja kommenteerib), lõhub asju ja kommenteerib, ajab lambaid taga ja püüab neid (edutult) maha tappa ja kommenteerib. Nimetabki seda "lamba mänguks", tema jaoks kõige tähtsama featuuri järgi!

Mulle ka meeldib. Olemuselt on see ju puhas MUD, graafiline ja kergete MOO elementidega.

Rattahooaeg

avanes meil juba ammu.
Aloga tegime esimese sõidu 1. aprillil, kui oli alles külm ja talv. Alo tuiskas üle jäätunud Kadrioru, nagu oleks jalgrattaga jää peal sõitmine ta igapäevane leib.
Iidaga sõitsime kohe 2. aprillil. Ühe päevaga oli saabunud sula ja sõita oli palju keerukam.

Nüüd on kõik ratastel.
Ove on jooksukal sama äss nagu sügisel, ja proovib ka Alo jalgrattal väntamist.
Alol on tõuks lasteaias.
Päris kevad on lõpuks käes!

Aloga kultuurikilomeetril

Alo sõbrad + jalgrattad: kodust kultuurikilomeetrile ja tagasi.
10 km ratast.
Viieaastased!
Vahele käisid veel Meremuuseumi mänguväljakul müramas.

Ja aitäh naabritarile, kes meid sinna kutsus - ma ise poleks elus arvanud, et võin väikeste lastega sadama suunas sõita. Aga liiklust oli vähe ja kõik üsna rahulik.

Male

Õpetan Iidale tasapisi malet.
Eile - lihtsad lõppmängud:
kuningas + lipp + vanker vs kuningas, kuningas + lipp vs kuningas.

Päris malendid on ikka hoopis teine tubakas kui arvutiga mängida!

Lastega PANSTARRSil

Tuttumineku asemel käsutasin lapsed riidesse ja autosse. Iidal oli just kosmoselaager ja Alo on niisama terane, lähme vaatame, ehk saame PANSTARRSi binoklisse!

Komeedi periheelist on möödas täpselt kuu. Ta EI peaks enam olema palja silmaga nähtav. Aga ta on Cas ja And vahel Andromeeda udu vahetus läheduses, ja värskete fotode peal heleduselt M31 sarnane. M31 on vabalt nähtav, miks siis mitte too -STARRS?

Niisiis sõitsime Pirita tee äärde Maarjamäe nõlvale. Sealt on loodesse hea avatud vaade.

Noh, ei näinud ma tuhkagi. Kas oli teavas hägune või mereäärne liiga valge - aga isegi Andromeeda oli rohkem aimata kui näha. Ja seda 8x40 binokliga! PANSTARRSi leidsin üles alles fotoka abiga - tegin taevast pildi, sealt sain komeedi asukoha ja siis otsisin binoklis üles.

Öine linn oli lummavalt ilus. Kesklinna tulede peegeldus tüünel veel, Toompea ja city ja sadam ja kõik. Viimased sadamasse jõudvad laevad, üksikud lennukid, loojunud päikese kuma... K

Lapsed ei lasknud end mu vaatlustest häirida. Jooksid Maarjamäe lossi alust nõlva pidi üles ja lasid lund mööda alla. Vähemalt oli kõigil lõbus!

All veel komeedi asendiskeem ja niisama-foto.

Alo äkkviha

Tänase hommikusöögi tegi kõigi jaoks Alo, kes hakkas jonnima, kuna tema joogi peal oli VAHT. Kati segas õuna- ja mustsõstra-mahlast kokku maailma kõige maitsvama morsi, see lõi Alo tassi peale väikese kirme ja hirmutas lapse ära. "Vahu" üle jonnimine lõbustas Teist Suurt Last ja siis läks kõik täiesti üle võlli. Alo vahutas ise vihast, karjus "ärge naerge minu üle", trampis jalgu, vehkis kätega ja üldse. Ükski lahendus - lapsevanem eemaldab ohtliku kirme, Alo joob midagi muud - ei sobinud. Kisa ja naeru jätkus ligi pooleks tunniks.

Selliseid plahvatusi juhtub meil tihti. Kõige sagemini teemal "ta raiskas mu aja ära". No et Alo mängib Ovega, siis saabub uneaeg ja Alo avastab, et mingi teine mäng jäi täna mängimata. Siis on Ove süüdi, et mis ta siis mängis ja kulutas tema aega!

Tigedamatel juhtudel kaasneb vihaga sõim "loll Ove", "loll issi", "loll mäng". Või veel karmimad vägisõnad. Või lähevad rusikad käiku...

Ennetavat lahendust lambist saabuva vihahoo vastu me ei tea.
Õnneks on Alo sedavõrd mõistlik, et temaga saab PÄRAST kõik asjad läbi klattida. Ta tunnistab oma vigu ja on nõus nende üle arutlema.