Alo ja tüdrukud

Kati kirjutab:

Alo sai kaheaastaseks ja hakkas mõõdutundetult tüdrukuid taga ajama.

Sõrves Triinule (8 a): "Kuule, Triinu, tule, istume siin trepi peal!"
Ja järgmine päev: "Kuule, Triinu, ma võtan su sülle!"
Vormsil Kadri-Liisile (5 a): "Kuule, Kata, ma võtan su sülle!"

Siis tuli Sõrves Iida sünnipäev, tüdrukuid korraga külas 4 tk, Alo hoidus häbelikult tagaplaanile.
Kreekas oli Ea (1,5 a), kes on Alo vastu alati huvi tundnud ja keda Alo seepärast veidi pelgab.

Sõrves Lindale (4 a): "Kuule, Limbi, tule minuga vaarikaid sööma!"
Sõrves Liisile (10 a): "Kuule, Liisi, tule minuga kaasa!"
Tallinnas Rebeccale (6 a): "Kuule, Rebecca, teeme kalli!"
Tallinnas Mia-Erikale (6 a): "Kuule, Mia-Erika, tule minuga koos teki alla!"

Kaur:
Üleeile mänguväljakul oli 3a tüdruk, kellega Alo rõõmsalt mängis, ettepanekud olid küll siivsamad - läheme laseme liugu, ronime siia majja jne.
Eile oli aga aastane plika, kes Alole ise ligi läks, Alo põgenes seepeale minu juurde.

Tüdrukutele siit selge moraal:
Et poisse saada, ei tohi ise liiga agar olla!

Eelkool valitud

Jah, meie jaoks on OK, et Iidast saab pubeka-eas mässav budist ja pärast seda muusiku pruut.
Nüüd tuleb sõbrannad ka samasse eelkooli meelitada.

Trennidega on raskem. Eelmise aasta kolmikust - ballett, kergejõustik, kunst - tuleb midagi ära jätta.

Sügis

Igapäevane sügisrutiin on täiega sisse astunud:
- mõlemad lapsed käivad aias
- üle päeva on keegi külas
- uusi moosipurke tekib nagu seeni

Käivad rauged arutelud Iida trennide ja eelkooli üle.
Mida soovitate teie? :)

Kõik lapsed aeda!

I & A täna mõlemad esimest päeva aias. Suvi on selleks korraks läbi.

Kreekast tagasi

Jah, me oleme Kreekast tagasi ja uuesti Eesti elu sürris virvarris.

Hea puhkus oli. Lapsed talusid pikka öist lennureisi imehästi; palav ei olnud; meri oli soe; Kreeka on kena; kõik said volilt jäätist; Geesi-Angelo(s)-Thula-Ea-Stephen olid väga armsad. No ja nende väikesed kallikesed kah.

Siit võib veidi lugeda, et mida me tegime ja kus olime, ehkki pmst olime me lihtsalt külas ja nagu ei teinudki midagi :) Mina ulpisin meres ja vaatasin Angelose ekstreem-kalapüüki, Kati oli seltskondlik ja ujus nagu kala. Tibud arenesid ka täiega, lust näha, ehkki mitte alati soovitud suunas. Igatahes on neil nüüd uued lahedad mängud ja nad oskavad jäätist süüa ja, noh, eks ma siis aega saades kirjutan.

Iida 6

Oli suht väike sünnipäev, külalisteks Iida enda valitud lasteaialapsed + Triinu + Tancredi. Jooksmist ja kilkamist oli palju. Kõigile kes tulid - aitäh!

- Ilm oli jälle superhea!
- Kati tegi suurtele palju keerulist süüa.
- Iida sai "petsopi maja", roosa käekella, palju asju veel.

Alo lobiseb

hästi keerukalt
ja kogu aeg.
Käänded-pöörded on kõik korras.
Esitab miskipärast hästi palju kas-küsimusi:
"Kas Alo mängis krokodilliga?"
"Kas mina mängisin krokodilliga?"
Kasutab pikki sõnu nagu
tänavapuhastusauto
ventilaator, radiaator, ekskavaator, fotoaparaat, elektrikapp, elektrijuhe

Käisime Alo ja Iida ja Triinuga Keila-Joal.
Alo nägi koske ja kilkas: "purskkaev!"

Kasutab tüütult palju "kuule-" konstruktsiooni.
"Kuule issi, tule krokodilliga mängima!"

-ta asemel on -mama:
"Mina tahan tooli peale istumama!"
Mõnikord ka "istumamama" :)

Kasutab imelisi määrsõnu:
"Alo sõi natukene suppi."

Tema lobasuisus on kohati täiega häiriv, aga siis jälle väga meeldiv. Nii tark laps, eks!!!

Lapsed suvel igale poole!

Minu äraolekult on Kati-Iida-Alo käinud Vormsil ja Pärnus ja hästi aega veetnud.

Alo jaoks oli see nagu reisimise proov - et kas saab hakkama? - ja Kati ütles, et saab väga hästi. Lepib kõigega ja on seltskondlik ja üldse.

Lapsed suvel maale!

Iida oli minu emaga pikalt Purtses, Alo Katiga Sõrves.
Nüüd on mõlemad Sõrves.
Siin on vahel Triinu, nii et Iidal on, kellega sõbrannatada.
Nad mängivad tigude, nälkjate ja vihmaussidega.
Kui vaja, ka Aloga.
Maasikad on läbi, vaarikad-sõstrad-tikrid-herned tulemas.

Hirmus hea meel oli Elbruselt tulles lapsi näha.
Alo võõrastas esimese õhtu.
Kilkas küll "issi Kaur! issi Kaur!" ja uuris mu katkist pead, aga sülle tulla ei söandanud.
Nüüd on aga nii issikas et anna aga olla!
Iida oli aga maalt tulles üksainus siiras rõõm.

LasVegasest tulles aga läksid lapsed minu pärast kaklema.
Iida oli nõus ka nii, et tema on süles ja Alo on süles.
Alo aga ei olnud.
Seletas tigedalt "Iida tahab emme sülle!" ja tõukas õde minema.
Iida - suurem, targem - ei kaklenud vastu, istus ainult edasi.
Alo kui väiksem saigi lõpuks oma tahtmist ja Iida oli järgmise hommikuni natuke kurb.

Mõlemad on muidu hirmus armsad :)

Õhtune idüll

Lapsed on kumbki oma voodis, aga ei maga ja narrivad meid.
Iida piilub ahju tagant, kelm nägu peas.
Alo seisab püsti, on võtnud seljast oma Maailma Kõige Keerukama Pidzhaama, vehib sellega ja õitseb: "Vaadake, mida mina tegin!"

Katil saab süda täis ja ta käratab mulle:
"Kaur, pane need pätid ja kaabakad magama!"
mina: "Iida, kas sa näed siin mõnda pättti või kaabakat?"
Iida naeratab oma kõige malbemat väikese tüdruku naeratust.
"Ei."
Alo aga särab:
"Mina olen kaabak!"
Mõtleb siis ringi ja teatab sama võluvalt:
"Ei... pätt olen!"

Selle peale leebus isegi Kati.