Võluvad poisid - Alo

(See on kaks kuud vana sissekanne. Ma'i teagi, miks ma seda siis netti ei pand.)

Vahepeal oli meil temaga mõnevõrra tüli. Ealised iseärasused - eks neil kõigil on vaja läbida jonniperiood ja õppida ennast kehtestama. Alo puhul võttis see tüütu vormi, kuna ta tahtis muuta minevikku. "Ma tahtsin selle ukse ju ise lahti teha! ÜÜÜÜÜÄÄÄÄÄ!!!!". Kui Iida puhul aitas reset (läksid uksest taas välja ja lasid tal endal lahti teha; viskasid võileiva ära ja panid vorsti alla ja juustu peale, mitte vastupidi), siis Alo puhul nagu polnudki rohtu. Abi polnud ka pidevast ettemõtlemisest ("äkki tahab ta selle ukse ise lahti teha?") ega üleküsimisest ("kas tahad selle ukse ise lahti teha?") - jonn tuli kui tahtis ja kestis üldiselt seni, kuni
süüdiolnud inimene lahkus.
See jonni-aeg on nüüd läbi.

Siis vahepeal oli aeg, kus me vanemad lapsed omavahel ohtralt kisklesid. Totratel pisi-põhjustel. See aeg ei ole kaugeltki mitte läbi, aga hetkel veidi leebunud.

Nii on Alo tagasi samasugu päikesepoiss nagu ta oli, näiteks, aasta tagasi.

Kelgutamas

Leidsin, et värskelt sadanud lund tuleks tähistada. Ilmselt on need talve viimased hingetõmbed - kuu aja pärast enam kelgutada ei saa!
Nii käisime Iida, sõbranna ja Aloga Lauluväljakul.

Ilm oli imekena. Lumi säras, päike paistis, soe, tuuletu. Sellegipoolest oli Lauluväljak pea tühi. Kelgutajaid peale meie vaid paar. Lumi puhas ja suuresti puutumata.

Kõige pikema liu tegi aga Alo!

4-

Just siis, kui olen isana enda üle uhke, et olen kavala nipiga lapse arvutama pannud, saabub koolist tütarlaps, kelle kotist kukub välja paber, mis osutub mata tunnikontrolliks, kus kõik, no tõesti kõik, lahutustehted on valed.

Soovitage palun mänge, kus peab lahutama!
(Arve üksteisest.)

Uus frisuur

Tukaksest on saanud kelmikas salguke.

Ove teeb tasapisi katset jalule tõusta. Aga kuna ta on veendunult varbaotste peal, ei tule sest suuremat välja. Meil lihtsam ongi. Ka praegu, põlvitades, on ta vertikaalsuunane haardeulatus ebamugavalt suur.

Kriim ninal ongi muide sellest, et beebi tõmbas endale veekeedukannu pähe. Oli igas mõttes õnnelik õnnetus ja kann on karistuseks kolitud kõrgema kapi peale. Aga ikkagi..

Kevad hoovis

Koos viimase kooliveerandiga algas ka kevad. Hoovis. Talv läbi oli see pmst lastevaba, mõnikord harva käis mõni jõmm lumes müramas. Nüüd on teist päeva lapsed õues.

Või siis kellelgi külas. Täna oldi mõnda aega meil. Iida proovis naabrilastele täringupokkerit õpetada, küll suurema eduta. Siis võtsid nad ette 1000-tükise pusle. Noh, tore!

Vana frisuur

Kati käskis beebil värske mähku ja õueriided selga ajada,
aga mina panin ta hoopis põrandale ja tegin pilti.
Ikkagi - viimased hetked vana soenguga!!!
Emokas tukake saab kohe-kohe minevikuks.

Kahe lapsega ujumas

Võtsin julguse kokku, kaks last näpu otsa ja Nõmme ujulasse.
1) Täiesti võimalik on mõlemaga korraga käia!
2) Iida ujub :) Hüppas basseini äärelt plärtsti vette (sisuliselt sukeldus) ja pani vee all sumama. Ei olnd vaja mingeid prille ega asju.
3) Alo ei uju, aga vett ka ei karda.
4) Isegi peapesuga saime hakkama!

Iidale on aga kuu koolibasseinis tõesti imet teinud.

Tuisuprintsess

Võtsin vaba päeva, et Iidaga kuhugi rappa minna.
Rappa siiski ei saand, aga käisime loomaaias, kohvikus ja sportimas.

Talvine loomaaed on äge. Ilm oli päris jäle, 0 C ja tuuline ja tuiskas rahet. Seegipoolest on õues näiteks - kängurud! Ahvid. Sis mägielukad, kelle jaoks külm on loomulik osa elust. Hülged, tiigrid, mustmiljon mägikitse..

Ainus mullistus tekkis jääkarude juures. Jääkaru oli ainus loom, kelle kohta suutsime ette välja mõelda "no tema ilmselt naudib". Nii uurisid lapsed kohe esimese asjana, kus ta puur on. Seal aga seisab tädi ja ajab rahvast vaikselt ringiga mööduma - jääkarudel olla just uute jääkarude tegemine pooleli.

Nii me siis hiilime kaugemalt ringi, aga kopuleeruvad suurkiskjad on end just puuri etteotsa seadnud ja vägagi näha. Iida tee märkamagi, minul aga areneb dialoog Iida sõbrannaga (7a):
S: miks need jääkarud seal niiviisi on?
Ma: mmm. noh. müravad?
S: miks nad üldse kahekesi puuris on?
Ma: äkki, et et lõbusam oleks?
S: tegelikult nad paarituvad, eks?

Tühi kodu

Lapsed (suuremad) on ära.
Nii veider on magama minna, kui ei pea enne laste toast läbi käima ja tekke kohendama.
Keegi ei kisa su peale voodist haledalt "issiiii!!!!" ja ei ütle kohale minnes, et ta padi kukkus üle voodiääre.
Hommikul ei pea kellelegi riideid vastu tahtmist selga-jalga vedama.
Puhkus...!!!

Matemaatilised mängud

Ma arvan, et algkooli mata programm on liiga igav. (Kehtib ilmselt muude ainete kohta ka, aga seal pole ma viitsinud seisukohta kujundada.) Tõesti, lapsed tuleb saada üksplussühte kordama ja kordama ja kordama nii, et arvude mustrid oleks ajukoorde sisse pressitud ja arvutamine muutuks automaatseks. Aga õpiku-tulbad ülesannetega ei tundu laste arvutama saamiseks nagu päris õige viis.

Niisiis võtsin täringupokri (a.k.a. Yahtzee) karbi ja meelitasin Iida endaga mängima.

Minu rõõmuks sai ta ideele väga kärmelt pihta. Meie meelehärmiks nõudis Alo, et tema ka mängu võetaks. Mispeale ma siis tegin Aloga kiirelt veerand mängu (ühed-kuni-kuued), teda veeretamisel abistades. Alo võitis veenvalt :), oli sellega rahul ja läks uusi väljakutseid otsima.

Järgmise mängu võitis aga Iida veel veenvamalt. 198 : 125. Ta veeretas otse enne lõppu viisiku välja, aga pähe oleks ma saan ka ilma selleta.

Yahtzee tundub hea, kuna käib pidev arvutus paarikümne piires.
Seni olen "mata" mänguks kasutand Carcassonne'i, aga seal saab kahjuks ainult loendamisega hakkama. (Carcasonne on aga muus mõttes väga tore, nii et soovitan seda kõigile.)

Sõnalise osavuse arenduseks tegime aga väikse ringi Aliast. Iida on tubli, selgitab väga asjalikult ning arvab samuti profilt.

Nädal hiljem: Iida on täiega täringupokri fänn. Algul viskasin ma mõned kombinatsioonid (read, maja) välja, nüüd on kõik see.

Arvutab hoopis paremini kui nädala eest. Muidugi, see mäng õpetab pähe vaid teatud kombinatsioonid ("3x6=18"). Aga see-eest on aru saanud, et "6+6+4+4" saab teha kui "(6+4)+(6+4)". Ehk, matemaatika on õpiku-harjutusest jõudnud rakenduslikuks oskuseks ja toimub päriselus vajalik optimeerimine.

Lund veel on

Meie õu, paari päeva eest.

Tuumateemal

Ammu, no ütleme kahe nädala eest, hakkasime lastele unejutuks lugema "Aatomiku" raamatut. Nüüd selgus, et ajastus oli kohane.

Kõigepealt oli tsunaami. Iida vaatas telekist videoid. Raamatutest uurisime lisaks ning leidsime, kus on maailmas ohtlikud kohad ning kus mitte. Ka Alo teab nüüd, et me elame kandis, kus on maavärinate osas iseäraliselt ohutu olla.

Järgmise nädala elas kogu uudistenäljas maailm tuumarütmis. Kas plahvatab, miks ei plahvata, kas peaks ehitama rohkem või vähem või ümber?

Tänaseks on Fukushima kajastusest maailmalõpu toonid kadunud. Asemel on reipad, vapraid jaapanlasi imetlevad sõnumid. Täna sai ka raamat läbi - Küberneetiline Karu sai terveks, Aatomik läks Põhja-Jäämeres tekitatud katastroofi heastama.

Ma ei taha küll öelda, et meie raamatuvalik oleks maavärina põhjustanud, kuid järgmise raamatu võtame siiski mingi kergema... rõõmsama... kevadisema!

Kinos, kinos

On koolivaheaeg. Tööl on tunne, et on saabund suvi. Parklas on ruumi laialt, riidenagid on tühjad, söögivahetunni alul pole trügimist, lauad vasakul-paremal on täis väljamaa onusid - eestlased on poegadega soojal maal.

Meie viibime endiselt Kadriorus.

See-eest on Iida nüüd juba kaks korda kinos käinud.
Eile: poliitkomöödia karudest, kes päästavad Jellystone'i pargi.
Täna: Banksy!

Tundub, et sai mõlemast filmist aru. (Kuna keegi ei tea, mida Banksy meile päriselt öelda tahab, siis on "sain aru" selle taiese kohta küll üsna keerukas väide.) Ja meeldis. Igatahes meeldis talle "täiskasvanute" kino küll.

Ove, märts 2011

Ove oma loomulikus keskkonnas ehk põrandal.

Tähele tasub panna järgmist:
- laps käputab. See on ta põhiline asend.
- uudishimulik ilme on samuti iseloomulik.
- käes on topsik. taga on veel paar sarnast. see on üks õnnestunud ja tänuväärt mänguasi!
- teisel pool taga oleva tolmuimejaga tegin ma just aknalaua ja -aluse puhtaks. Suuremad lapsed on otsustanud minu ränga, kuid nõrgast materjalist krohvimis-töö ära retsida ja mängivad seal liiva kaevandamist.
- Ovel on aeg juuksurile minna!

555...

Mulle tundub küll, et see on väikse avansiga, aga ikkagi.
Palju õnne, Iida!

Tuleb tihe suvi

Iida läheb:
- mudilaskoori laagrisse
- kunstikooli laagrisse
- iseenda kooli laagrisse
- balletitrenni laagrisse
- laulupeole.

Kui muidu vaatame hoolikalt esimest kevadist liblikat - kas suvi tuleb kuldne, kirju, valge...? -, siis sel aastal pole vaja. Liblikate ajaks on ka kõik juba paigas ja planeeritud ja ära makstud.

Skinhead

Rapuntslist loodetud tibilaks läks lurri. Hommikul ujumiseks hobusesaba saav Iida lubas pea kiilaks ajada, et sest õudsast soenguseadmisest ometi vabaneda.

Rapuntselil

Treileri põhjal otsustasin, et pole väärt film, liiga kärts-mürts. A siis soovitati kui head tibikat. Ja kuna ma arvan endiselt, et Iidale on vaja tüdrukulikkust juurde õpetada, läksime. Ja kui juba läksime, siis võtsin Alo ka kaasa.

Ootamatu küll, kuid film meeldis mulle väga. Treiler võtabki kõige mürtsumad kohad ette. Ja  no eks panniga pähe - jalaga peppu lamehuumorit seal ju oli kah. Aga oluline oli muu. "Coming of age", mis eesti keeli on vist "täiskasvanuks saamine". Ilus oli kah, R'd vaadates silm kohe puhkas peal, ja kogu muu joonis oli kaunis ja väga 3D. Alo kinnitas mulle seansi ajal korda kümme, et "issi, see on väga äge film", nii et talle meeldis kah.

Pärast Vesivärava kohvikus saiakesel. Seletasin Iidale filmi üle - 7a lapse jaoks jääb tempokas disnikas paljugi taipamata. Tibilikkust sai filmist aga küll.

Siis Lasnamäel müramas, mina sain joosta ja I&A mürasid nii, et A vajus koju jõudes keset elutuba unele ja magas hommikuni välja.

Teist korda:

Käisime Iidaga järgm päeval UUESTI kinos. Seekord istusin tal kõrval ja seletasin rohkem lahti, kes mida miks teeb. Iida oli küll asjust ise ka väga õigesti aru saanud - et kes kellele meeldida püüab ja miks.

Ka teisel korral meeldis film väga. Ainult miks peavad Disney animaatorid  romantilisse täiskasvanuks-saamise filmi sisse toppima panniga-pähe, molupidi-põrandasse, palgiga-munadesse stseene? No kas nad tõesti, TÕESTI ei oska teha filme, kus sellist labasust sees ei oleks? Või on USA turg nii madala laubaga, et ilma makku-näkku-peppu naljadeta ei müü?? Igatahes võtsid need filmilt tüki küljest, mitte ei andnud juurde.

Lisa-plussiks on aga eestikeelne dublaaž. Dialoog, laulud, taustajutt - kõik laitmatu, usutav, karakterisse ja kaunis.

Laulupeo eelmõjud

Mina küpsetan. Alo (Iida 3a väikevend) laulab, peaaegu õigel viisil:
"Kes neid pannkooke küll teeb, kes neid pannkooke küll teeb!".

Alo on üksi Google Earthi taha jäänd, keerutab maakera ringi kui palli ja ja deklameerib:
"teed mida tahad
tahad mida teed
rüt-mi-kalt!"

Arvutist ja Iidalt kõlab kahehäälselt "Laul Põhjamaast". Ja siis "Mu isamaa on minu arm". Plika läks youtubesse pingviinipoja multikaid vaatama, aga mõtles ümber ja otsis hoopis laulupeo laulud üles.

Ja "Kordamiseks" on üks ilusamaid lastelaule, mida iial kuuldud!!!

Kasvatame lapsest sportlased

Üritame Iidat korraga õpetada: uisutama, suusatama, ujuma. Lisaks ballett 2x nädalas, kooli "kehaline", ja pikapäevarühma pallimängud.

Uisutamine ja suusatamine tulevad, noh, üle kändude. Laps liigub suuskadel edasi ja ei kuku. Laps liigub uiskudel edasi ja ei kuku. Mingist kiirusest pole juttugi. Aga ma ei sunni ka. Vähemalt tuleb ta mu'ga jäähalli heal meelel. Kuid klassiga uisutamas käies kasutas mingit abiraami - mitte et tal vaja oleks olnud, a ju siis oli sellega lõbusam.

Ujumine. I hakkas koolihommikuti ujumas käima. Ise noris! See tähendab imevarast tõusmist. Otsustasime kuu aega proovida (et kas peab vastu?) ja siis vaadata, et kas nii saab või ei. Kui laps liialt ära väsib, siis ei. Aga hetkel meeldib talle väga.
Pallimängudes ja üldse ükskõik mille püüdmises on I lootusetu. Hakkasin neid kodus Aloga treenima, alustades lihtsalt palli käest-kätte pildumisest. Saaks nad koos mängima, oleks juba hea! Aga hetkel lähevad nad pigem kiskuma.

Alo aga norib minuga koos spordisaali. (Me pole ammu käinud; talv on suusatamiseks!) Ja ootab kevadet, et saaks tõukekaga sõita. Lisaks tahab ta vähemalt sõnades teha kaasa kõike, mida Iida teeb.

Google

Ma ei saagi täpselt aru, miks minu ja Iida kool oma patrooni nimest loobus.

Mõtleks kui äge oleks - käia Google nimelises koolis!