Rapuntselil

Treileri põhjal otsustasin, et pole väärt film, liiga kärts-mürts. A siis soovitati kui head tibikat. Ja kuna ma arvan endiselt, et Iidale on vaja tüdrukulikkust juurde õpetada, läksime. Ja kui juba läksime, siis võtsin Alo ka kaasa.

Ootamatu küll, kuid film meeldis mulle väga. Treiler võtabki kõige mürtsumad kohad ette. Ja  no eks panniga pähe - jalaga peppu lamehuumorit seal ju oli kah. Aga oluline oli muu. "Coming of age", mis eesti keeli on vist "täiskasvanuks saamine". Ilus oli kah, R'd vaadates silm kohe puhkas peal, ja kogu muu joonis oli kaunis ja väga 3D. Alo kinnitas mulle seansi ajal korda kümme, et "issi, see on väga äge film", nii et talle meeldis kah.

Pärast Vesivärava kohvikus saiakesel. Seletasin Iidale filmi üle - 7a lapse jaoks jääb tempokas disnikas paljugi taipamata. Tibilikkust sai filmist aga küll.

Siis Lasnamäel müramas, mina sain joosta ja I&A mürasid nii, et A vajus koju jõudes keset elutuba unele ja magas hommikuni välja.

Teist korda:

Käisime Iidaga järgm päeval UUESTI kinos. Seekord istusin tal kõrval ja seletasin rohkem lahti, kes mida miks teeb. Iida oli küll asjust ise ka väga õigesti aru saanud - et kes kellele meeldida püüab ja miks.

Ka teisel korral meeldis film väga. Ainult miks peavad Disney animaatorid  romantilisse täiskasvanuks-saamise filmi sisse toppima panniga-pähe, molupidi-põrandasse, palgiga-munadesse stseene? No kas nad tõesti, TÕESTI ei oska teha filme, kus sellist labasust sees ei oleks? Või on USA turg nii madala laubaga, et ilma makku-näkku-peppu naljadeta ei müü?? Igatahes võtsid need filmilt tüki küljest, mitte ei andnud juurde.

Lisa-plussiks on aga eestikeelne dublaaž. Dialoog, laulud, taustajutt - kõik laitmatu, usutav, karakterisse ja kaunis.