Koolimajandus ühel pool, kiireid kohustusi null. Seega oli plaanis teha rahulik laupäev. Lastega kusagil käia, kodus veidi korda luua, mängida ja puhata.
Nüüd on õhtu käes. Ja ma tõesti ei tea, mille peale vahepealsed tunnid läksid. Kodu on täpselt sama vähe korras kui hommikul, ehkki koristatud nagu sai ja palju. Poistega jõudsime vaid Kadrioru parki, ja sealgi sain kuulda vaid kiunu - Alo oli kurjas tujus ja süüdistas mind kõigis maailma hädades, eriti seda, et ma rikkusin ta päeva üles teda õue tuues. Iida jõudis klassiõe peole, aga seegi läks üle mitmete kändude (ehkki kokku sai muidugi hea). Minu tehtud söögi põlgasid ära kõik lapsed, plaanid Aloga nikerdada kadusid kuhugi ära, päevased külalised jätsid endast maha uskumatu läbu. Ehk siis päev, mis ei olnud ei huvitav, kasulik, rõõmus ega isegi mitte laisk.
Isegi Eesti Laulu me ei vaadanud. Ma ei teadnud, et finaal on... Ja parem ongi, Tanja võitu onlainis jälgida oleks olnud liiga jube.
Aga see päev.
Ma ei tea, mis oleks olnud õige.
Jätta väsinud tited terveks päevaks koju, mitte kedagi näha, mitte midagi tahta, teha ega oodata?