Kuus kena päeva Haanjas ja Põlvamaal.
Algus oli mõneti tülikas. Jonn, tülid ja tehnilised probleemid. Ka suvel olid esimesed reisi-päevad kolme lapsega pigem piin kui rõõm. Talvel aga kõik võimendub, võtab rohkem aega ja tekitab rohkem jama.
Aga nagu suvelgi, harjusime. Nii meie kui lapsed. Jonn kadus, tülid läksid, tehnilisi probleeme oskasime vältida. Meie ise õppisime vähem tahtma. Lapsed olid need kuus päeva üsna söömata (sest nemad ei tahtnud ja meie siis ei sundinud) ja käisid väga vähe õues (sama). See-eest said nad palju sõpradega mängida ja olid üldiselt väga õnnelikud.
Kurgjärve spordibaas võlus teatud nõukalikkusega. Suur söökla, hallitav vannituba, omaette sissekannet vääriv suusalaenutus. Aga mis sest, kui laste jaoks on olemas sõbrad ja meie jaoks imeline lummemattund loodus. Suusatamise plaanid viskasime üldiselt varna. Kati sai küll korra rajale ja mina kaks, aga Iida sõitis vaid 2 km ja Alo - ei pannud suuski allagi. Niipalju siis Iidal värskelt ostetud päris-suuskadest! Kuid tühja sest suuskamisest. Käisime Munamäel, Haanjas, jalutamas. Lapsed mürasid hangedes, ronisid salaja lumetraktori otsa, mängisid teistega. Ovegi harjus ja muutus paiks. Kahjuks lahkusime just siis, kui kõigil elamine heaks oli läinud. Järgmisel aastal oleme pikemalt.
Põlvamaal olid sõbrad ja vana talukoht. Vana-aasta õhtu suures rehetoas, päevad vaheldumisi ülemises ja alumises majas. Lapsed said iga päevaga aina sõbramaks. Lauamängud, joonistused, tohutu hulk erinevaid tupsutapmisplaane. Korra saime nad õue/metsa ka, aga tõesti vaid korra. Ülejäänd aja - me ei hoolinud - lasime lastel lihtsalt olla.
Nõrku hetki oli muidugi ka siin. Alo leidis endale vana-aasta õhtul pruudi ja kaotas ta siis. Ta ajas plikat üle maja taga, utsitas endaga mürama ja kui ei õnnestund, siis püüdis mind agendiks värvata. ("Issi, palun kutsu H siia ahju otsa, sest muidu on mul siin igav!") Igatahes murdus poisi süda täiega. Järgmisel päeval jättis A sebimise katki kui lootusetu ning majandas 3a perepojaga. Eks-pruut aga asjatas Iidaga lauamänge.
(Alo püüdis küll kõigest väest. Ta on aru saanud, et naised armastavad kõrvadega. Nii proovis ta maaneidu lõbustada juttudega pealinna põnevast elust. "Batuudikeskuses on sellised kahurid, mis teevad pssst!!! psssst!! psssst!!!" Ja üldse oli A nii seltskonnalõvilik kui üks kolmepoolene üldse võib. Aga mis teha, 9a piiga jaoks jäi ikka väheseks.)
Pildil on lapsed Suure Munamäe trepi peal. Nagu mossis ilmeist näha, on tülid siin alles teemaks. Näiteks tuli suur sõda sellest, kes saab esimesena mäest alla joosta. Kuid suusakeskuse kohvikus pärast mäge oli tuju juba helgem ja nii jäigi.
Iida, 6. august 2003