Koolipalavik

20. veebruaril ütles Reaal, et Alo on sees.
21. veebruaril ütles 21., et Alo on sees.

Pärast pikka vaidlust ja minupoolset utsitamist viis Kati 25. veebruaril avalduse Reaalkooli ära.

Siis rääkisin / rääkisime me veel paljude Reaali ja 21. kooli laste vanematega.
Tulemusena läksin ma 26. veebruari hommikul ja võtsin avalduse Reaalist tagasi ja viisin 21. kooli.

Sama päeva õhtul helistas VHK, et Alo on ka seal sees.
Nagu väljendus üks Kati kolleeg:
"Kui koolide valikus on Reaal kuld ja 21. hõbe, siis VHK on uraan."

Siis järgnes suur segadus. Helistasin sinna, tänna, mõtlesime rääkisime mõtlesime.
Tulemus - ikkagi 21.

21 on "kirik keset küla". Ei milleski ekstra väljapaistev, ei milleski otseselt nõrk. Ta on mugav - laps jalutab kooli. Akadeemiliselt okei, aga liialt tuupima ehk ei pea. Pehmed väärtused ja kogukonna loomine on nõrgemad kui VHK-s, aga seltsival ja sotsiaalsel Alol ehk pole nendega häda. Igatahes peaks 21 kõik uksed lahti jätma ilma lapsele ja meile üleliigset koormus loomata.

Alo on tubli, eksju!!!! Ma olen kõigile seletand, et VHK-sse ei saa põhimõtteliselt sisse. Või et saavad ainult geeniused, hullud või kogukonna liikmed. Alo pole ei hull ega kogukonnas, järelikult... 

Kunagi hiljem helistas TIK. Nad teevad lisaklassi ja kutsusid Alo sinna kah :) Nii et Alo sai sisse kõikidesse koolidesse, kus ta Alo katsetel käis. Nunuh.

Võhikutele (kuna on ka selliseid)
TIK - Tallinna Inglise Kolledž
VHK - Vanalinna Hariduskolleegium
21 - Tallinna 21. kool Raua tänaval, endine N. V. Gogoli nimeline
Reaal - Reaalkool.

Puhkus Saares

Laupäev. Sinna, GO-sse ujuma ja sööma, koju magama.
Reede. Sõrve ringreis - Ohesaare rand, Lindmetsa matkarada. Rüütlis ujumas. GO-s söömas.
Esmaspäev. Kati kloostris, mina poistega kindluses. LaPerlas söömas. Rüütlis ujumas. Ära.

Sõbranna G käis lastega (4 & 6) meil ja mainis möödaminnes, et tulgu me Saaremaale, neil plaan vabariigi aastapäev kodukandis veeta. Me ütlesime kohe "jah". Oleme puhkuse ära teenind küll ja pikk nädalavahe Saares on just õige asi! Korteri saime Allee tänavale ja olime väga rahul.

Käisime kolm korda suplemas: 1 x gospas (või mis ta nimi ongi), 2 x Rüütlis. Rüütli on parem!!! Lastele meeldis liutoru, meile meeldis päris-ujumis-bassein. Gos liguned niisama ja haigutad. Alo alguses keeldus torust, kartis, Iida veenis ta ümber ja ohh kuidas poiss siis nautima hakkas! Lasi alla-üles nagu vurr, trepist jooksis, et rohkem ja kiiremini saada! Ka Ove on vee-elukaks muutunud, sulistab ringi ja naudib pähe pladisevat vett ja kilkab rõõmust. Iida on aga kooli basseinis tõesti ujuma õppinud, laseb suures basseinis krooli ja selili ja sukeldub ja tunneb end nagu kala vees. Meelitas Alo ka sinna. Ehk siis veepuhkus tuli hästi välja.

La Perla lõi jalad alt. Sinna jõudes oli Kuressaare elektrita (ka spad suletud). Restoran aga lahkelt lahti, sai suppe ja pastasid. Peremees patseeris laudade vahel ringi, lobises laial lõual ja pakkus kõigile "teie riigi sünnipäeva" puhul vahuveini. Viimast sai lõpuks rohkem kui autoga sõites sünnis oleks... Toit oli ka hea, aga no hästi süüa saab igal pool, lõbusat juttu leiab Eestis restoranis aga haruharva!!!

Go söök oli ootuspäraselt üsna okei.

Lapsed lustisid "kohalikega". Keel ei seganud. Alo õppis ipadist prantsust, Iida vist inglist rääkida ei söandanud. Tuleb ta kuhugi praktikale saata, neljas klass võiks juba midagi purssida... Aga mängitud said kõik. Ühel hetkel jäi Made koju koos üheksa lapsega. Ove oli talle sülle pugenud ja pooleks tunniks uinunud. Meie armas usaldav mumm!

Kindluse-tuur poistega ei läinud eriti hästi. Ronisime raveliinidel liiga pikalt. Ma peaks Ayasofiast õppinud olema, aga ei!

Piknik Sõrves tuli aga hästi välja. Ohesaare "tornide rannas" ei saanud pikalt olla, tuul tahtis sokid jalast viia. Aga Lindmetsa matkarajal (kus suvel maasikaid vohmisime) sai hilistalvist metsa näha ja selle juurde küpsist krõbistada.

Kati käis lisaks kloostris.

Ove maailmavalu

Ove pole rahul sellega, et on olemas lasteaia päevad ja uneaeg.
Ta viriseb sel teemal veidi ja lõpetab tõdemusega:
"See maailm on nii loll!!!"

Mnjah.
Kust küll võtta parem?

Alo koolikatsed

Tulemus - 21. kool.

VHK. Ei teinud katseid, vaid vaatles last jooksvalt. Vestles meiega. Sisse saada me ei lootnud - see olnuks meeldiv ime, mitte reaalne võimalus. Kommenteeriti pärast, et poiss on okei, veidi tähelepanematu, ja õps oli kirjutanud märkuse "väga armas laps" :)

21. kool. Esimesed "päris" katsed. Alol läks enam-vähem. Vabal joonistamisel "ei tulnud midagi pähe". Sai 40 / 45 punkti ja varu-nimekirja kaudu sisse.

Reaalkool. 40 / 41.5 punkti, peaaegu maksimum. Sai sisse, aga eelistasime pärast pikka mõtlemist kodusemat kooli.

TIK. Põrus vestlusel. Meie tark, nupukas, jutukas laps pani lihtsalt blokki. Sai varunimekirja, aga vist tahaotsa.

Meie katse-vabad variandid olnuks:
21 "kohalik" õhtupoolne klass
Kadrioru Saksa Gümnaasium
Sikupilli (mis vbl ühineb KSG-ga)
Südalinna kool (eks-Liivalaia)

Koolikatsed on teemaks igas pikemas vestluses. Kuueaastaste eksamineerimine tundub jabur. Aga HA-d süüdistada minu arust ei tasu - ühtegi tarka lahendust keegi välja pakkunud pole. "Pumpame haridusse ajutiselt rohkem raha" on kõige konstruktiivsem plaan, mida ma siiani näinud olen, kuid põhimõttelisi probleeme see ei lahenda. Probleemid siis - valglinnastumisega kaasnev noorperede ränne mägedelt põldudele, ja 2000. alguse ajutine beebibuum.

Piimavasikad

Reedel juhtus, et käisime mõlemad poes, tulemuseks 6+ liitrit piima.
Pühapäeva hommikuks oli kõik otsas ja tuli kokku hoida, et kohvi peale jääks.

Poistega ujumas

Pärast Tartu Aurat olen kaks korda poistega Nõmmel ujunud.

See on täiesti teist masti tegevus kui mu senised lastega ujumised. Poisid nimelt ei karda enam vett. Basseinijärgne peapesu läheb kilkamise ja mänguga ja kõigil on hea tuju lõpuni välja. Varem on kellelgi sellega alati häda olnud ja kuitahes mõnusa basseinikülastuse tõrvatilgaga lõpetanud.

Ove on nagu pisike kala. Sulistab, mängib ja tunneb mõnu. Alo samuti. Talle oleks küll rohkem omavanust seltsilist vaja, kolmesest P-st ei tunne ta kuigivõrd rõõmu, aga sedavõrd rohkem tuleb esile ta enda loovus. Ta konstrueerib basseinis leiduvast mingeid skeeme, leiutab mänge ja leiab tegevust.

Kõik tehnilised tegevused lähevad mudilasega samuti ludinal, nii et meie poistega ujumine on üks puhas lust!

Elektroonika ABC

Ostsin peotäie eri värvi LED-e, mõned takistid, montaažilaua (või mis selle nimi ongi), 9V patarei aluse. Multimeeter on meil ka.

Eksperimenteerisin veidi ise ja andsin siis Alole kätte.

Laps:
- sai aru, mis on LED;
- õppis mõõtma LED-i polaarsust;
- sai aru, mis on takisti ja kuidas neid kasutada;
- sai aru jada- ja rööpühenduste erinevusest.
Ja konstrueeris siis hulga erinevaid põlevate tulede komplekte.

Lisalugemist:
https://www.sparkfun.com/tutorials/219
http://ledcalc.com/

Savisaare plakat

"Tehke plakat kuulsast eestlasest!" käskis lasteaed.
"Alo, kas sa tead mõnda kuulsat eestlast?" küsisin mina.
"Savisaar!" teatas Alo.
("Peeter Savisaar", kui täpsem olla.)

 Nii saigi:

Sundmõtteis lapsevanem

Mida teeb lapsevanem, saades kirja "E 10.veebr 16.25-16.50  VHK Tutvusuuringu vestlus (lapsevanematega)" ja et "vestlus on Vene 22, gümnaasiumi majas, üle tee"?

Muidugi läheb lapsevanem varakult Raua tänava kooli.

Alles neljas kõne kaaslapsevanemaga ("kus sa oled? kuhu ma tulen? mis mõttes lihtsalt kolmandale korrusele? misasi on gümnaasiumi maja?") lõi pildi selgeks.

Õnneks on Tallinna liiklus nii hõre, et ka tipptunnil jõuab koolist kooli paari minutiga.

Vestlus aga ei andnud suurt muud peale paari võluva pisiasja. Et õpetaja kirjutas Alole märkuse "väga armas laps". Et etteütluses on vead. Aga muu jällegi suurepärane. Muud uut... nagu polnudki. Vestlesime veidi niisama ja tulime ära.

Kiirsöök

Kell 20:06 keeran pliidile tule alla.
Kell 20:23 lahkub viimane laps lauast, teatega, et kõht on täis.

Pannkook, lapsevanema rõõm!

Istanbul

Meie jõul ja aastavahetus möödusid Istanbulis.
Kümme päeva, üheksa ööd, jõudsime kõikjale ja saime võtta mõnuga, tormamata.

Pikem jutt on eraldi lehel.
Ja pildid on Smugmug-is.

Lapsed olid hirmus tublid. Vanemate kapriisi - minna jõuluajal moslemimaale, hiigel-linna, vantsida piki mošeid ja muuseume ja traalida Aasia vahet - imehästi ära. Kolmeaastane Ove suudab tundide kaupa kõmpida. Ja suuremad on juba nii suured, et neile saab mistahes koha huvitavaks rääkida.

Siin on meie lapsed Sultanahmetis, me "kodu" lähedal

Iida imetlemas järjekordset hulkuvat kassi Ayasofia kirik-mošee-muuseumi kõrval

Ove & Iida igivanas maa-aluses veehoidlas

Tartus

Käisime Tartus:
- kassi vaatamas
- külas
- Ahhaas
- Auras

Ove möllas Auras nagu kala. Ta ei ole varem iial vees niimoodi müranud. Siin ta lihtsalt lustis! Plikad muidugi lendasid üle kogu keskuse ja Alo oli siis selline keskmine - mängis, aga mitte ülearu innustunult. Aura on Eesti kõige lahedam spaa ja sätime end sinna alati, kui Tartusse asja on.

Ove tundis end ülikoduselt ka Ahhaas. Vahtis pool tundi teadusteatrit, silm punnis. Plätsis veega (nag poisid ikka) ja vahtis võlutult, kuidas käest lastud muna veejoa jõul õhus püsib. Elas end välja Miev ja tuletõrjeauto roolis. Värvikahurdas...

Tartu Ahhaa on alati tore, ja nende komme end uuendada meeldib mulle, aga me lapsed võtavad seda puhtalt kui mängu-tuba, ilma end teaduse või tarkusega kurnamata. Kui ma püüan mõnele miskit selgitada, saan "jah-jah" ja juba hõljub laps kuhugi mürama. Nii et teadus-keskus on nende jaoks pigem müramis-keskus.

Kuid vähemalt teadusteater ("Imeline õhk") oli puhas hariduse-laks, asi seegi.

Külas kulutati suurem osa aega legodega mängimisele. Iida käis kassi sabas nagu armuvalus vaim. Ainult öösel hakkasid lapsed kartma, et kass ründab neid miskil viisil - umbusk metsloomade vastu on meis ikka väga väga sügavalt sees ja öine pimedus sünnitab nende mõtteis koletisi, seekord ülinunnu süsimusta kiisu näolisi.

Saamata jäid kõik talverõõmud. Kassiorus kelgutamata, Kuutsekal suusatamata. Seega tuleb uuesti käia!

Ühtlasi oli see meie uue auto esimene sõit, saime ta kätte otse õhtul enne reisi. Kokkuvõte - mugav! Ja ei sure maanteel välja.