Elu tiksub sügise poole. Randa hullama enam ei saa ja ilmatargad lubavad, et nii jäädagi. Õue minnes tulevad kummikud ja jope kaasa. Suvise vaba ajakava asemel tuleb rutiin. Rattaga sõitma minnes või last liivakasti viies mõtled mitu korda, kas on ikka piisavalt soe ja kuiv, et äkki peaks hoopis külla minema või hoopis kodus istuma.
Samas on hea aeg suvi kokku võtta ja vaadata, mis siis laste elus suvega muutus.
ALO.
- Kõnnib!
- Räägib. Päris palju selgeid sõnu juba. Ja pikad jutud, millest meie teised väga aru ei saa.
- Mõistus on peas :) Ei pea iga asja ta eest ära peitma, vannitoa ust kinni hoidma, raamatuid-pabereid kõrgele ära tõstma.
- Memmekaks hakkas Alo ka. Ripub praegu palju rohkem sabas kui kevadel. Kui emme-issi korraks pilgu alt ära kaob (no kempsu näiteks), on kisa korralik.
Nii on meil kevadise tite asemel asjalik väikelaps, kellega saab juba tasapisi asju ajada.
IIDA.
Sai neljasest viieseks. Midagi nii murrangulist nagu väikevennal juhtunud ei ole. Korralikult lugema-kirjutama ei õppinud (a me tegeleme sellega). Muidugi on viiene Iida lihtsalt tublim ja iseseisvam ja toimekam ja tugevam.
Iida käis esimest korda elus väljamaal - Soome, Muumimaa, Väski, Turu saared. Meeldis, aga väga tugevat muljet vist siiski ei jätnud. Samas sai selgeks, et Iida on väga hea reisikaaslane. Nii saab temaga nüüd juba uusi ja pikemaid tiire plaanida.
Küll on aga Iida väliselt muutunud: poisstüdruku asemel on nüüd selgelt noor neiu. Põhiline vahe tuleb vist suvega pikaks kasvanud soengust, nüüd saab Iidale tõesti patsi teha.
ALO ja IIDA koos
Kui Alo on oma suurt (ja veidi kiuslikku) õde alati suu ammuli imetlenud, siis ise Iida sai alles hiljuti aru, et Alo on tõesti mängitavaks kaaslaseks kasvanud. No parem hilja kui mitte kunagi. Aga ikka on nende "suhe" veidi vägivaldne ja me peame Iidad kogu aeg tagasi hoidma, et ta väikevennaga õrnemalt käituks.
MAALAPSED
Mõlemad olid väga pikalt maal. Iida minu emaga ligi kaks nädalat Purtses, siis ülejäänud suve Tiiu ja Matiga Sõrves. Alo samuti Sõrves, ehkki käimahakkava lapsega on maal üsna raske hakkama saada. Vanaemadele igatahes suur aitäh, nemad nägid kõige suuremat vaeva!
Mu enda lapsepõlvest on suved maal meeles kui kõige helgem aeg üldse. Tahaks, et ka enda lastel oleks kauneid mälestusi, millest vanaduspõlves - nagu mul praegu, eks :) - rõõmu tunda.
Iida, 6. august 2003