Iida sai EOL koodi

EOL kood: 17489
Nimi: Iida Virunurm
Valitud klass: N8

Lapsed maale!

Iida - Peipsi ääres laagris - 9 päeva.
Alo - vanaemaga Purtses.

Eks näis, kuidas Iida toime tuleb. Küllap tal seal hea on! Kaasa sai palju riideid, natuke taskuraha ja palve prillid terveks jätta. Telefon on ka kaasas, aga küllap ta mängib selle sinnasõidu ajal tühjaks ja jätab siis laadimata. Pmst eeldan ma, et kuulen tast järgmine kord... oeh, kauges tulevikus. :)

Suvel Haapsalus

Käisime sõpradel külas.
Suvel, juuli alguse kandis, enne minu Alpe.


Haapsalu on mitmeti mõnus.
Ta on väike, igale poole saab jala.
Kogu aeg antakse hästi ja palju süüa.
Kogu aeg on ilus ilm.
Ja igal pool on meri.

Käisime Väikeses Viigis ujumas.Käisime Paralepa rannas. Lapsed said selgelt liiast päikest!
Käisime ameerika autode rong-sõitu vaatamas. Öösel. Üli tobe tundus! Alo arvates oli jälle super äge.

Alole endiselt ei meeldi meri ega mereäär - mererohtu kardab, kivikesi rannal pelgab, viriseb iga asja üle. 
Ove sai esimest korda elus merde. Lustis hirmsasti - plätsis, käputas täiel käigul, no kohe hirmsasti meeldis.

Tore on, kuidas kohalikud ja meie lapsed läbi saavad.

Iida esimene päevak

Viimsis / Rohuneemes, poolsaare tipus metsas.
N14 rada
1.89 km, 6 KP

Jalutasime muidugi, mitte ei jooksnud.
Kompassi hoidsin endale.
Püüdsin vaadata, et laps:
- saaks aru, kus ta kaardil on
- hoiaks kaarti õigetpidi käes
- teeks ise teevalikuid

Kaardi hoidmine oligi kõige keerulisem. Maastikul läheb lapsel kogu tähelepanu kõndimisele: et ei komistaks, ei kõnniks teelt välja ega vastu puud ega nõgestesse. Seega kaob asukoht kaardilt ära.
Aga muidu sai Iida hästi hakkama.
Põhimõtteid taipas kohe.
Tingmärkidest sai aru - mets, lagendik, tee, oja jne.
Legendist sai aru - "nüüd otsime kivihunnikut, nüüd teede risti".
Püsis kaardil, enam-vähem.
Ja oli pärast väga vaimustuses!
Ja tahtis umbes kohe uuesti metsa minna.

Pikk muinasjutt laste laulupeost

Eelmine laulupidu
Kui Alo sündis, käisime Iidaga vaatamas eelmist koolilaste laulupidu.
Eelkõige selleks, et lapsele teada anda: väikevenna kõrvalt jagub meil tähelepanu ka sulle!
Meil on eelmise peo DVD ja me oleme seda miljon korda vaadanud-kuulanud. Kõige rohkem sülesoleva väike-Alo uinutamiseks :)
Nii on mul laste laulupidu tugevalt seotud tundega "meil on nüüd KAKS last", ja sellisena väga tähtis.

Sügis
Meil polnd üldse plaani Iidat veel ühte "trenni" panna.
Kui Ellerhein tuli kooli ja katsus ja kutsus tüdrukuid laulma, siis oli pikk mõtlemine. Lapsel niigi mitu ringi, ja kas me saame hakkama ta toomise-viimisega.

Aga:
1) koor oleks pikapäevarühma ajal, kus laps niikuinii kodust ära,
2) käima pidid hakkama ka pinginaaber-sõbranna ja naabrilaps-sõbranna,
nii arvasime, et koormust see suurt ei lisa ja transat saab kombineerida. Ja kuna
3) lasteaia-õpetaja oli tungivalt soovitanud Iidat muusikaliselt mitte unarusse jätta,
siis ütlesime "ok, proovime".


Proov prooviks, aga laulud tuli pähe õppida ise. Lisaks lisa-proovid, esinemised. Nii et koormust tuli juurde küllaga. Ka carpooling ei läinud nii libedalt kui lootsime. Aga saime hakkama ja lapsest sai laululaps.

Noteworthy
Laulud tundusid mulle rasked. Kartsin, et nad ei jää lapsele meelde - ei viis ega sõnad. Sõnu kodus tuimalt, tekstina pähe õppida tundus aga juhm.

Võtsin last aidata. Kuna ma ise noodi järgi ei laula, siis panin viisid arvutisse. Proovisin paari programmi, jäin Noteworthy Composeri juurde. Prooviversioon on tasuta, ehkki olin valmis maksma ka.

Noteworthy on mugav ja väga võimekas. Sellega saaks sisse lüüa ka terve sümfoonia. Mu vajadus oli väiksem: üks hääl + sõnad. Kuid seegi polnud solfi-võhikust minu jaoks lihtne. Kõige keerukamad olid kordused, sest trükitud noodid ei ole päris "ranged". Kuid mida edasi, seda sujuvamalt läks. Arvuti piiksus viisi ette ja näitas jooksvalt sõnu, Iida ja mina laulsime kaasa. Algul raskena tundund meloodiad muutusid lihtsaks, loomulikuks ja omaseks. Iida sai järje peale.

Ellerheina jõulukontserdi laulud olid mul igatahes kõik peas.
"Laps peab sündima", "Väike trummipoiss", "Päkapikk, kel oli nohu" ja hea hulk teisi.  
Iida mälu ja viisipidamine on paremad kui mul. Nii et kui mul oli laul selge, siis olin kindel, et ka tal.
Meie kodutöö märgiti kooris tunnustavalt ära.


Minu isiklik solfedžo-feil

Noote sisse tippides tekkis tahtmine aru saada, mida ma teen. Kooli muusikaõpetus on must laia kaarega ringi käinud: viisi ma veidi pean, aga teooria on null. Painasin siis kõik tuttavaid, et nad mulle selgitaks, mis on helistik. Lugesin internetist ja laenasin endale kitarrimängu õpiku.

Tulemus: sain palju targemaks, aga mitte millestki aru. Muusika-inimesed eeldavad sult baasteadmisi, mida mitte-muusikutel lihtsalt pole. Lisaks on kõik asjad täiesti suvalised. Miks on oktav jagatud 12, mitte 10 või 13 või 20 vahemikuks? Miks on helistiku jaoks valitud sealt just 7, mitte 5 või 11 tooni? Miks ei võiks nende vahed olla ühesuurused, milleks see pool- ja täistoonide nali? Kas noodijoonestiku mõnel joonel või helistiku mõnel noodil on ka absoluutne, mitte suhteline kõrgus? Kas Pütaagoras leiutas oma koma ise või on see mõne kiusliku deemoni kätetöö?
Ja - miks ei võiks see teooria kusagil LIHTSALT kirjas olla?
Ja - kuidas sellest mollide-dieeside purust nooti vaadates aru peaks saama?

Lasin mitmel tegev-lauljal oma küsimustega juhtme kokku. Abi neist suurt polnud. Noodist laulda suudavad une pealt ükskõik mida, küsimustele vastata ei oska.

Pika pusimisega tegin endale kromaatilisete ja diatooniliste heliridade mõisted selgeks. Aga selgeks sai ka see, et solfedžost mulle praktilist kasu pole, lahtisi otsi on liiga palju ja nooti lugema ma selles elus ei hakka.

"Teie kui lapsevanem ei peagi millestki aru saama", rahustati mind koorist. "Laulab ju laps, mitte teie. Aga talle õpetame me ise kõik selgeks."

Lasin Iidal endal ka Noteworthy'ga mängida. Tippis noote - neid saab sisestada nii noodijoonestikule kui "klaveril" - ja pärast kuulas oma "lugusid". Päris solfi-õpetust see küll ei meenuta ja ammugi ei asenda, kuid vähemalt on lõbus. Ja ehk saab nootidest, kõrgustest ja taktidest paremini aru.

Laulupeo laulud

Ellerhein hakkas laulupeo laule õppima veebruaris. Hakkasin ka neid noote arvutisse tippima. Nüüd on mul oma Eesti hümn, "Mu suul ei ole sulgejat", "Suvelaul" ja "Kordamiseks" ja mõni veel. Aga Iidale neid enam vaja ei läinud. Tal oli rütm sees ja laulud said ka proovides selgeks. Nii jätsin poolest kevadest Noteworthy sinnapaika. Laulsime küll koos ka, nii et ka laulupeo repertuaar on mul poolenisti peas.

Kontserdid
Õppimise kõrvalt käis koor esinemas ka:
Mustpeade majas - jõulukontsert, 5. detsembril 2010.
Nokia kontserdimajas - Kullo juubel, 20. märtsil 2011.
Vist Estonias, millalgi kevadel.

Laululaager
Ellerheinal / Kullol on suve alguses Karepal laager.
Iida jaoks oli see elu esimene "vanemateta" olemine.
Neli päeva ise!
See aasta sattus olema nadi aeg: sadas vihma, merre ega mere äärdegi ei saanud.
Me pakkisime talle kaasa meeletu kuhja riideid ja palju õpetlikke sõnu.
Iida suhtumist iseloomustab hästi asjaolu, et hoolimata neljast päevast koerailmast ei viitsinud laps kummikuid kotist välja otsida.
Mida ta seal laagris muud tegi - pole meil poolt aimugi. Igatahes oli ta tulles heas tujus ja õnnelik.

Enne laulupidu

Millalgi kevadel oli ettelaulmine. Sellest saadi "läbi".

Koor tellis kostüümid - väga ilusad - heledad ja rahvalikud ja lastepärased.

Enne päris pidu oli päevatäis proovi.

Laulupidu ise
Tallinn oli rongkäigus esimene. Iida läks varakult Vabaduse väljakule.
Kõik meie teised käisime rongkäiku vaatamas. Alo, Ove, Kati, mina.

Ka peol olime alul kõik koos. Mudilaskoorid laulsid kohe algul "ära".
Olid tuttavad ja ilusad laulud küll!

Siis saime lava taga Iidaga kokku. Suured lapsed said jäätist ja õhupalle.

Poisid läksid Katiga koju, meie Iidaga jäime kahekesi. Laps oli lauluväljakul väga kodus, muretu ja hakkamasaav. Müras. Ei tahtnud suuri koore kuulama tulla - no milleks - küll järgmine kord jõuab!

Ühendkooride ajal olid mudilased taas laval.

Pärast: oli Iida leidnud üles sõbranna Triinu. Viisime hullult ülemeelikud lapsed Kadriorgu ja tõime Iida koju ära. Lapsed mürasid pööraselt, ei mingit väsimust! Kodus korraldus lauljate (Iida ja Kaur) auks väike pidu. Iida ise läks õue mängima!

Kokkuvõte
Me oleme Iidaga, tema kooriga, dirigentidega väga-väga rahul.
Laulupidu oli samuti super - ilm, korraldus, kava meeldisid mulle väga.
Ja mõelda vaid - saime peost niiviisi osa vaid tänu sellele, et Ellerhein tuli meie kooli lapsi "värbama!"

Tuhat tänu...
Tamarale lasteaiast, kes lapse laulma pani.
Mallikale ja Maritile koorist, kes kooriga terve aasta tööd tegid.
Iidale endale!!!

Laulupeol

Ainult meeldivad elamused!!!
Iida laulis,
poisid ja Kati vaatasid rongkäiku ja mudilaskoore,
mina olin algusest päris lõpuni.

Sai jäätist, kommi ja õhupalle.
Lisaks olid meil öömaja-külalised.
Ja Iida oli enda üle väga uhke - nagu peabki.
Tubli tüdruk!

Hiina mänguasjad

Alo sai sünnipäevaks kaks veepüssi.
Vinged mõlemad, ühel on kaks ballooni (seljal) ja teisel keerukas rõhusüsteem.

Mõlemad püssid on nüüd - nädal hiljem - katki.
Ühel balloon puruks - mitte natukene, vaid sisuliselt pooleks.
Teine on veel defekteerimata, aga tundub, et samuti prügimäe kaup.

Oleks nende püssidega siis lähivõitlust peetud või maad kaevatud, ei! Püssid on leidnud vaid sihtotstarbelist kasutust. Ja nõrkade nelja-aastaste, mitte hävingut külvavate teismeliste käes.

Äge veepidu Obliklas

MO sünnipäev tehti veepeo stiilis.
Ligi 30 kraadi ja päike, miks ka mitte!

Käisin poistega.
Alo oli enne väga elevil, võttis mõlemad uued veepüssid kaasa ja plaanis ägedalt möllata. Kohapeal suuri poisse nähes (M sai 11 ja sõbrad siis sama mõõtu) läks julgus üle. Sõda oli suure joonega - lasti püssidest, pritsiti niisama, kallati käruga külma vett kaela ja lasti voolikust. Algul poisid omavahel, siis poisid vs tüdrukud, siis lapsed vs suured onud. Onud ei viitsinud püssidega jamada, vaid valasid vett lihtsalt ämbrist. Täiskasvanute ja tordilaua suunas oli keelatud "lasta", aga või see alati meeles püsis. Sõja võitsid selgelt poisid, ja mitte ülekaalu, vaid püsivusega - onud ei viitsind eriti pikalt ja tüdrukuil sai ka varsti villand, kuid poisid võinuks plikasid pritsida suve lõpuni järjest.

Alo käis korra basseinis ja proovis kõik riistad läbi, kuid siis lõi põnnama. Tuli sülle ja virises. Kuid lõpuks läksid suured koju ja siis tuli väikeste laste kord. Lisaks sai ronida ja kooki ja üldse tuli kõik väga hästi välja ja oli kokku peoga hirmus rahul.

Ove tiksus minu emaga, käputas ringi, sai ka korra basseini, siis tudus pea peo lõpuni.

Iida käis peo asemel laulupeo proovis ja mängis koduõues. Kui meie (mehed) koju jõudsime, oli ta voodis ja tudus.