Jõulupeod ja kingid

Minu ema juures.
Kati vanemate juures.
Jane juures.

Lapsed said harilikust väiksema hulga vidinaid, kuid see-eest läksid kingid hästi täkkesse. Kõige olulisemad on legod ja bakuganid.

Alo esimene bakugan tuligi minu  ema  emapoolse jõuluvana käest. Uhkus halli magnetkera omamise üle paistis Alost ka siis välja, kui ta lihtsalt kodus ringi käis. Ta nägi välja pikem, sirgema seljaga ja vanem. Muidugi võeti bakugan kaasa voodisse, söögilauda ja lasteaeda... ja muidugi jäi magnetkaart aias kadunuks... millest polnud siiski suuremat häda, sest kohe järgmisel õhtul said mõlemad lapsed veel kaks bakugani: tavalise brawleri ja ühe trapi ja muidugi uue magnetkaardi ka.

Hetkel võtavad lapsed bakugane kui lihtsalt vidinaid, mitte kui mängunuppe. Plaanis on näiteks bakuganide ja petshopite sõda. (I kuulutaski juba, et petshopid on titekad ja edaspidi mittevajalikud.)

Lego on baaskomplekt, alus + klotsid. Oh isu, millega lapsed sellele kallale tormasid! Ilmselgelt olime selle hankega hiljaks jäänud. Aga seda usinamalt nüüd ehitama tõtati. Arvasin, et Alo ei saa pisikeste klotsidega hakkama; eksisin; ja Iida juhendaja-töö on suurepärane.

Alo jaoks on tähtis veel Hello Kitty tiivik, mille Jane talle kauba peale kinkis.

Õu

Me õuest on saanud laste võlumaa.
Hanged on  kahe  neljameetrised, mine vaid ja müra!

Lauluväljakul on aga Sally-koer. Lumest. Mõõtsin ära - 37 sammu pikk!!! Neli meetrit kõrge. Iida aitas seda Sally laste-jõulu-päeva ajal puhtaks patsutada. (See tähendab - ta veeres kiljudes koera saba mööda alla.) Teinepäev käisime I&A-ga seal liugu laskmas. A ronis väga vapralt!!! Iida aga lasi Lauluväljaku mäest alla. Jälgisin - pisike punane kogu marsib nõlvast üles, punane kelk sabas, pikalt pikalt pikalt...

Alo bakugan

Alo sai jõuluks bakugani.

Sihipäraselt kasutada ta seda muidugi ei oska. Uhke olla on sellegipoolest. Lasteaias said ta õnne näha-kuulda muidugi kõik. Õhtul külla minnes tõmbas muna taskust juba välisuksel. Stepheni "cool toy?" ei kõlanud küll väga veenvalt... aga mis sest! Õhtu läbi käis A bakuganiga ringi, tegi seda kinni lahti. Lahtine baku on nimelt robot, kes suudab peaaegu kõike, täpsemalt siis - tulistada.

1/2

Kooli ees on lumehang. Sellel siputab - Iida. Vestiväel. Jope vedeleb lumel. Talvetunked puusadeni alla lastud. Salli pole. Kindaid pole. Müts on kaugel eemal puuoksal. Koolikott lahtisena lumel. Üks pidulik suss hanges püsti, teine sootuks kadunud. Sõbrannad vaatavad pealt ja itsitavad lõbusalt.

Ehk - poolaasta lõpp!

Lauamänguhuviline tütarlaps

Iida mängis jõulukontserdi ajal pinginaabriga "ussisõnu". Kogu selle aja, mis nad ise laulma ei pidanud, ehk ligi tunni. See on üldse tema suur lemmik; on Iida õnnepäev, kui ma leian aega seda temaga mängida. Ning tema enamasti võidab - kuna ta riskib rohkem kui mina.

Kuna minuga mängida alati ei saa ja sõbrantse pole käepärast, siis mängib ta
- üksi.
- Aloga.
Alo õpib usinalt, aga päris partnerit tast veel pole. Nii et enamik aega on Iida laua taga siiski päris üksi. Või põrandal... või kus parajasti juhtub.

Lisaks mängib ta koolis lauamänge. Aliast näiteks. Ja minuga kodus Carcassonne'i ja kabet.

( See kõik on minu hea mõju ja minu geenid. Ma oli males tugev II järk; keskkooli ajal ja ülik alguses käisin hoolega turniiribridži mängimas; D&D & muude rollimängude hobi kestis mul aastaid; ja ma oskasin kõiki kaardimänge, mis maailmas üldse olemas, valeturakast kanasta-preferansi-pokkerini. Mu viimase aja rõõm on (inglisekeelne) Scrabble.. ja eelmisel nädalal võitsin tööjuure korraldet pokkeriõhtu. Nii et, laps läheb isasse. Tore, eks! )

Jõulukontserdi ajal paganlike mängude harrastamise iroonia ei lähe meist muidugi mööda. Vähemalt on Iida jõululaulude sõnad seni olnud üsna metafoorsed:

Kõik hirm las kaob, käes on algus uus.
Kus kõigi jaoks leidub armastus.
Kaua ootas maa imet nõnda suurt.
Hommik on taas - laps on sündinud.

Iida noodid - NoteWorthy Composer

Tahtsin Iidat ta mudilaskoori lauludega aidata. Seepärast tippisin ta noodid arvutisse ümber. Arvuti siis taasesitab neid, Iida saab kaasa laulda ja mina saan viisi kontrollida ja ehk on üldse lõbus.

Progammiks leidsin NoteWorthy Composer-i.
Võimekas tarkvara on. Sellega saaks terve partituuri kirja panna.
Prooviversioon on mõnda aega tasuta.

(Kirjutasin veel kilomeetrise kurva sissekande, mis koosnes põhiliselt mu halast selle üle, kuidas ma kohe üldse ei oska solfedzhot. Õnneks! kustutas Bloggeri keskkond selle ära - jah, ise kustutas! - ja ma ei hakka seda taastama. Aga kui keegi arvab, et suudab mulle selgitada, mis on helistik - palun - viin käekõrval kohvikusse, teen välja ja püüan õppida. Aga pea on mul kõva. Mitu päeva internetist lugemust pole eriti aidanud.)

Igatahes õppis Iida nii ära ka laulud, mida talle algul liiga raskeks pidasin. Ses mõttes on Ellerhein äge - lapse muusikalised piirid avarduvad hoogsalt. Ja laulud on toredad. Mõni on vana ja tuntud ("Trummipoiss"), mõni on aga tuliuus ("Jõulueelne saladus"). Ja kõik nad on - laste esituses - hingematvad kaunid.

Laste jõulupeod

Eile oli Iidal laste jõulupidu. Sellest teame vaid, et anti kommi.

Täna oli koolis lastevanemate jõulupidu. Sisuliselt kontsert-muinasjutt. Iida laulis - mudilaskooriga - kaks salmi.

Päeval oli peaproov, kus käis minu ema. Õhtul pidu ise, kus käisin mina. Logistilist sahmimist ähvardas tulla üle meie võimete, aga mu ema lahendas ühtlasi ka selle.

Kontsert oli muljetavaldav. Koore ja muid kollektiive on koolis mustmiljon. (A-klass on lauluklass ja eks ülejäänd ka oskavad.) Meeskoor on ka täiesti alles! Lauldi üldiselt väga hästi, ehkki klaverisaade tahtis titemate etteasteid ära tappa. Väikelastel oli muusikasse lisatud liikumine ja IMHO suurepäraselt. Ning raam-muinasjuttu etendand lapsed olid super tublid. Nii et, väga tore kontsert :) Kool ise on ka vahvalt üles löödud. Katile aga meeldivad vanemõpilased, kes külalisi vastu võtavad, aitavad ja juhivad.

Täna oli ka Alo aia jõulupidu. Kuhu ma ei saanud, küll aga Kati ja Ove, ja olla väga armas ja haarav olnud.

Lisaks käisid lapsed ammu-ammu Toyota Tehase jõulupeol.

Minu tööjuure omale seekord ei jõutud - samal ajal oli Iida Mustpeade maja kontsert.

Nüüd on veel 2 õhtut vanaemasid pluss suguvõsa kräu Obliklas.

Kirjad

Kui päkapikud käima hakkasid,
jättis Iida aknale kirja:

NEED MAJUST
USED ON VÄGA
HEAD. AITÄH
NENDE EESD.

Lapsed olid jonnakad-riiakad-tülikad ja pahandasid meid ära.
(Juhtub liigagi tihti.)
Said ise oma veast aru.
Ja kirjutasid meile kirjakese:
VABANDAME ET
JONNISIME
HOMMIKUL.
MEIE MÕLEM-
A POOLT KOMMID.
IIDA JA ALO

Kaks kommi juures, nagu lubatud.

Iida käis esinemas.
Järgmisel öösel oli päkapikel kirjake:

PÄKAPIKUD MUL ON TEILE SUURE-
PÄRANE UUDIS. MINA KÄISIN
ESINEMAS. MINUL ON HEA
MEEL ET MA SAIN ESINEMA.
ETENDUS TOIMUS MUSTPEA-
TE MAJAS. ÕPETAJAD OLID
MARIT MALLIKA JA AALE.
IIDA VIRUNURM

Nulg.
Lapsed käisid Katiga nulujahil ja sattusid vaimustusse.
Iida kirjutas:
ARMAS NULG OLEME UHKED SINU ÜLE.

Uued oskused ja edevused

Iida õppis vilistama. Viisi, nagu ma isegi. (Naabermaja vene tädi tuli mulle aasta eest tänaval kiitma, et ma vilistavat hästi ja kunstipäraselt ("hudožestvenno").) Nüüd kõlab meil "Laps peab sündima" ka vilekoorina. Tõsi, me püüame kodus vilistamist ära keelata.

Alo õppis õhus kukerpallitama. Et ripub mu kätel ja ronib üles ja siis teeb tagurpidi tiiru. Ta on nii uhke selle üle :) Ja demob kõikidele.

Alo on üldse paras eputrilla. Kõike, mida ta saab või oskab, peab näitama. Eriti tüdrukutele. Vastassoo ees oma võlude & vidinate demomises on ta kõva käpp! Iida on poistega ja poiste juuresolekul üsna tagasihoidlik, Alo aga - plikadega - innustub täiega.

Selgrootud III

Iida on hakanud "Loomade elust" elukaid ümber joonistama.

Ellerheina kontserdil

Jaani kirikus.
Pidi olema B&A mudilaskoori kontsert, aga nagu ei olnud. Üldmulje oli hirmus eklektiline ja natuke nukker. Zetod, pillid, palju täiskasvand soliste. Tüdrukud olid tagaplaanil nii visuaalselt kui muusikas. Sisuliselt rütmigrupi rollis. Need lood, kus laste puhtad hääled kirikus kajada said, olid aga väga ilusad.

Iida vaatas ja laulis kaasa - vaikselt. Viimase paari regilauluga aga äratati vaatajad taas üles.

Piparkoogitegu naabri-Miisuga

M oli juba ammu tahtnud tulla meile kookima. Eile oli siis see päev. Aga kui laps kohale jõudis, oli tükk tegu teda laua taha saada: mänguasjad meelitasid kõvemini!

Meie tited olid muidugi kohe rullimas ja lõikamas. Ja pärast glasuurimas. M sai ka käe piisavalt valgeks. Täiskasvanutele oli pizza - see kodune salvei-oliivi-juustu variant. Piparkooke sai palju, lapsed mängisid sõbralikult kogu õhtu, suured inimesed said eilse koosoleku teemal suud puhtaks rääkida, no üldse sai väga hea!

Muusikast ja füüsikast

Pärast kontserti autos.
Küsin Iidalt:
Mis on su lemmiklaul?
Iida: ... ei tea.
Alo: Ma tean! "EI SKOORI!"

Kontserdil küsib Alo minult:
Issi, miks siin nii palju SUITSUANDUREID on?
(Mustpeade maja valge saal, pidulik, lühtrid, rahvas.. aga tema märkab laes suitsuandureid!)
Pärast autos mainin seda Katile, mispeale Iida sekkub vestlusesse:
Jah! Seal oli KUUS suitsuandurit!

Insenerid... mitte lapsed!

Ove sekkub kontserti

Ellerheina mudilaste kontsert lõppes lauluga "Laps peab sündima". Õrnad, selged solistihääled laulsid:
"Kõik hirm las kaob, käes on algus uus,
Kus kõigi jaoks leidub armastus.
Kaua ootas maa, imet nõnda suurt,
Hommik on taas, laps on sündinud."

Ove valis just selle hetke, et suu lõpuks lahti teha. Ta oli juba tund aega vaikselt süles kiikunud - aitab! Nii kõlas pärast "... on sündinud" üle saali sama õrn, selge, klassikalise vastsündinu häälega "PÖÖÄÄÄÄ!"

Kontsert läks väga hästi. Tüdrukud olid oma kleitides kui inglid. Iidal oli närv sees - ma ei imesta! Aga laulis küll. Kodus saame me kogu repertuaari muidugi söögi alla ja peale; ja mis seal salata, laulame ise kaasa.

Alo ja Ove kaasavõtt oli risk, aga sellegagi läks kõik hästi. A palus millalgi end rõdule viia, aga muidu oli vaikne ja viks. Ning O hoidis end siis vaos kuni päris lõpuni. Pärast oli kodus väike pidu. Ning I saatis oma läbielamised kirjalikul teel tema elus hetkel kõige tähtsamale - päkapikule.

Tuunitud petsopid

Iida viimase aja kirg on plastiliin. Ta teeb sellest nupukaid miniatuure. Siin on tema käe alla sattunud petsopid. Kilpkonn-saurus, konn-liblikas. Valge pikk-kõrv kummituse algkuju ma ära ei tundnud.

Töö on päris peen. Vaata kala punutud patsi ja mõtle, kui väike see kujuke päriselt on!

Päkapiku käepikendus

A ärkab.
Tuvastab teisest toast käiva multika.
Lendab diivanile seda vaatama.
Ja käratab mulle tigedalt:
ISSI MINE TOO SEE ÄRA!!!
Mina: möh?
SUSSI SEEST SEE ASI!

Sel hetkel tekkis küll tunne, et lapsevanem olemine ei tasu end emotsionaalses plaanis ära.

Iida uued suusad

A&T spordis valitses kaos (1). Siiski saime Iidale saapad-suusad-sidemed (2).

Esimene proov oli õpetlik ja väga lõbus. Päris-suusatamise moodi see ei olnud. Iida ronis küngastest üles, kukkus, kisas ja kiljus lustist, hele naer kajas üle kogu Kadrioru pargi. Siis võtsime lossikõrvase nõlva. Poole tunniga õppis laps sealt ise üles ronima (kuuske, ilma keppideta) ja alla laskma. Jällegi - kiljumist oli rohkem kui sõitu, aga tasakaal ja suuskade kontroll paranesid silmnähtavalt iga korraga.

Tagasitee oli sama lõbus. Lumi on ikka lapse rõõm! Täiskasvanu ei oska nii siiralt lustida, või kui, siis abivahendite mõju all. Aga lapsel tuleb kõik nagu iseenesest :)

Mul on nüüd autos 4 paar suuski ja 6 paari suusakeppe.

(1) Suusahooaeg on A&T-s veel algamata, aga kliendid on juba peal. Päev tagasi polnud veel lastesaapaid. Täna helistasin ette - saapad olid, aga kusagil "taga". Ka sidemeid otsiti laost tükk aega. Müügimeestel tundus olema närv sees, nagu oleks esimest korda missivõistluste trikoovoorus või alaealiste komisjoni ees. Soovitud pikkusega suuski polnudki - võtsime lühemad - õppimiseks ongi paremad!

(2) Vanad suusad olid trossklambriga. Aga need ei sobind mitte. Täiskasvanu, kes oskab jalga otse hoida, saab nendega sõita küll - olen nädalate kaupa matkasuusaga sõitnud ja tean :). Aga laps laseb jala viltu ja ei saa sõita.

Kolm punast pakugani, või sada tuhat, palun

A esines täna avaldusega - ta tahaks kolme pakugani! Punast värvi. Magnetkaartidega.

Ühtlasi oli ta mures, et kas pood saab siis läbi, kui sealt tervelt kolm punast pakugani ära osta. Pakkus, et kui me kolme ei saa, võiks osta hoopis sada tuhat tükki. Ja uuris mult, et kumb on rohkem, kas kolm või sada tuhat.

Iida aga avaldas soovi regulaarset taskuraha saada. Tundub mõistlik ja olin nõus. Ajastasime faasinihkesse pinginaabri omaga - et mõlemad plikad ei tormaks esmasp hommikul võidu pirukat ostma. Üllatusena ütles Iida, et ta ostab kooli puhvetist porgandeid ja õunu. Ja käib Kullo kohvikus (kuhu mina pole elu sees sattunud) pannkooke söömas.