Lauamänguhuviline tütarlaps

Iida mängis jõulukontserdi ajal pinginaabriga "ussisõnu". Kogu selle aja, mis nad ise laulma ei pidanud, ehk ligi tunni. See on üldse tema suur lemmik; on Iida õnnepäev, kui ma leian aega seda temaga mängida. Ning tema enamasti võidab - kuna ta riskib rohkem kui mina.

Kuna minuga mängida alati ei saa ja sõbrantse pole käepärast, siis mängib ta
- üksi.
- Aloga.
Alo õpib usinalt, aga päris partnerit tast veel pole. Nii et enamik aega on Iida laua taga siiski päris üksi. Või põrandal... või kus parajasti juhtub.

Lisaks mängib ta koolis lauamänge. Aliast näiteks. Ja minuga kodus Carcassonne'i ja kabet.

( See kõik on minu hea mõju ja minu geenid. Ma oli males tugev II järk; keskkooli ajal ja ülik alguses käisin hoolega turniiribridži mängimas; D&D & muude rollimängude hobi kestis mul aastaid; ja ma oskasin kõiki kaardimänge, mis maailmas üldse olemas, valeturakast kanasta-preferansi-pokkerini. Mu viimase aja rõõm on (inglisekeelne) Scrabble.. ja eelmisel nädalal võitsin tööjuure korraldet pokkeriõhtu. Nii et, laps läheb isasse. Tore, eks! )

Jõulukontserdi ajal paganlike mängude harrastamise iroonia ei lähe meist muidugi mööda. Vähemalt on Iida jõululaulude sõnad seni olnud üsna metafoorsed:

Kõik hirm las kaob, käes on algus uus.
Kus kõigi jaoks leidub armastus.
Kaua ootas maa imet nõnda suurt.
Hommik on taas - laps on sündinud.