Püüsaare rabas jõhvikal

Püüsaare raba on märg maalapp Kõrvemaal.
Tegime sinna ühe pärastlõunase sööst-koriluse. Õunamoosi sisse on jõhvikaid vaja. Ja seal olevat.
Plaan:
1) sööme Venejärve ääres võileiba,
2) korjame veidi jõhvikaid,
2) läheme Kõrvemaale supile.

Võtsime kõik lapsed kaasa ja ei hoolinud keskmise kõvast protestist. (See-eest olime ta hommikul vennaga mängutoa-sünnipäevale kutsumata külalisena kaasa lubanud. Me oleme kiuslikud vanemad, aga arvame, et kius ja präänik peaks tasakaalus olema.) Et lastel rohkem head eeskuju oleks, kutsusime kaasa ka Kati rabafännist sõbranna.

Venejärv on meilt autoga visata, kolmveerand tundi.
Võileibade söömine - check.
Aga jõhvikatega läks keeruliseks. No polnud teisi! Kohati mõne leidsime, aga et normaalselt korjata saaks - no ei.
Lõpuks päästis meid seesama keskmine. Kuna tema ei korjanud (sest põhimõtted), müttas ta piki raba ringi ja otsis jõhvikasemaid kohti. Ja leidiski! Lõpuks mängisime sellist mängu, et Alo seisis kusagil, vaatas pingsalt - ja tema pilgu alla ilmusid jõhvikad! Meie korjasime need siis ära, kuni poiss järgmises kohas oma võlupilgul mõjuda lasi.
Ausõna, see töötas!!!

Kõrvemaa keskuses oli nagu ikka: maitsev ja sõbralik.
Alo tunti ära :)

Kool :(

Iida enam-vähem kogu nädalavahe läks õppimise peale.
Ja IKKA jäid osad asjad tegemata.

Osalt on süüdi laps ise - ma ei hakka detaile lahkama, aga selgelt on.
Aga suuresti näen ma seda, et kool lihtsalt annab sellist koormust, mida ei jaksa.
Referaat, mida me koos teha pusime (see ongi koostegemise ülesanne), on mahult 20-40 tundi puhast tööd. See on miinimum - maksimumina võib sama ülesannet ka bakatööna lahendada. Seda kõikide igapäevaste ülesannete ja kontrolltööde kõrvalt. Ja neid igapäevaseid pole mitte vähe.

Ma ei tea, mida teha.
Pmst lendavad sel aastal kõik trennid ja hobid vasakule ja laps lihtsalt õpib, õpib, õpib.
Ja meie koos temaga.
Mul oli plaan täna pühapäeval lapsed linnast välja viia - imeilus sügisilm, kirkad värvid ja kõik muu.
Tegelikult istusime päev otsa Iidaga arvuti taga.
Ja homne tuleb samasugune.

Elu, pakaa!
Kui lapsed kooli lõpetavad või pooleli jätavad, siis helistan tagasi.

Julgelt kooli!

"Nüüd kohe on mul kooliasjad koos ja kõik ära õpitud"
(... ja teine rida umbes sama sisuga, mis mul meelde ei jäänud...) -

laulab Alo, viisil "Vaid vaprust".

Nohikud lähevad ujuma

ja teevad teooria enne paberil selgeks:

Teadlaste öö Mektorys

Käisime Alo Mektory "Teadlaste öö" üritusel.
Teadlasi polnud või ei andnud nad end näole, aga muidu oli ülitore.
Kuna olime vaid kahekesi, sai Alo teha just seda ja just nii kaua / vähe kui huvi.
Rahvast ja lapsi oli parasjagu. Palju, aga mitte päris massid.

Et siis:
- telestuudio + BlueScreen. Lapsed said ilmateadet ette lugeda, taustaks palmid või meri. Tele-onu lahkelt seletas tehnikat ja näitas programme. Siniste riietega lapsed olid osalt läbipaistvad, kõik said kaamera ees eputada ja oli super lõbus.
- Vildikate värvide "lahutamine" filtripaberi abil. Selle teeme kodus veel järgi!!!
- Puutöötuba. Alo treis pikalt ja sai silindrist mingi... samba.
- VR. Oculus Riftiga Tondiraba keskuses rallimine ajas nii Alol kui minul südame pahaks.
- Legod - millega me midagi ei teinud, sest kõik muu oli põnevam.
- Starshipi paki-robot.

Muidugi oli veel palju asju. Mingis nurgas vedeles teleskoop. Näppisime rauatöö-pinke. Käisime ventileeritavas ööklubis. Terve õhtu sai veedetud ja nii laps kui mina väga rahul!