Aloga Lasnamäel ronimas
"Lasnamäe" all tuleb siis mõelda Lasnamäe kergejõustikuhalli. See on IMHO Eesti kõige sümpaatsem spordirajatis üldse. Mõned aastad tagasi oli see mu teine kodu, rippusin ronimisseina peal mitu korda nädalas ja mitu tundi järjest. Ja mõnikord võtsin lapsed ka kaasa. See kõik oli hirmus ammu - olen sellest kirjutanud 2008 ja 2009 ja 2010.
Nüüd aga:
1) Alo käib sealsamas hallis kergejõustiku trennis.
2) Cerro Torre filmi järel õlut juues kutsus Madis meid kolmapäevasesse trenni, et ta ise annab.
3) Katil sai PÖFF eile läbi juba enne seitset.
1 + 2 + 3 = võtsin Alo õhtul kaasa ja läksin Lasna ja viibisin seal poole ööni.
Ronisime, jooksime ja mida veel. Trenn sai korralik. Käed on haiged (pärast pikka pausi ronides ootuspärane), reielihas on hell (ühe jala kükkidest). Alo samuti jooksis ja ronis ja oli väga elevil.
Mina leiutasin jooksvalt ronimisdidaktilisi võtteid, rääkides "tüdruku asendist" (käed keskel ja jalad harkis) ja "poisi asendist" (jalad koos ja käed kahel pool). Noh nagu need kolmnurgad kempsu peal. Töötas hästi; laps sai aru, kuidas tasakaal töötab, ja ronis seejärel palju rahulikumalt (ja paremini). Köide tulemise õppis ka ära ja no üldse oli tore.
Ma ise sain tünjast kehast ja 0-treenitusega kätest hoolimata kohe kenasti üles, ja isegi alla, daltoonikute rada pidi muidugi.
Täiesti uskumatul kombel oli Alol varasem kogemus alles meeles. Ta oli siis mis... kaheaastane?!
Pärast trenni, sisuliselt öösel, läksime veel järgmiseks hommikuks Katile sünnipäeva-lilli tooma. Viru tänav on kinni, putkad aga töötavad. Ronisime Aloga Musumäel ja ei saanud aru, kuidas saaks. Aga saime lilled kätte ja saime läbi ka Kati imestunud "kus te küll NII kaua olite" küsimustest :)
Hea trenn! Ja läheme veel! Ja tulge kaasa!
Järgmisel nädalal: läksimegi veel. Alo sai kaks korda vasakust (kõige laugemast) rajast üles, esimesel korral ma küll sikutasin päris kõvasti, teisel korral ronis juba enam-vähem ise. Mispeale ma panin ta ron-mini koolivaheaja laagrisse kirja.
Järgmisel nädala: läksime veel ja võtsime Iida ka kaasa. Lapsed said ronida kuidagi vähe (segadused vööde ja sussidega) ja tujutult.
Nüüd aga:
1) Alo käib sealsamas hallis kergejõustiku trennis.
2) Cerro Torre filmi järel õlut juues kutsus Madis meid kolmapäevasesse trenni, et ta ise annab.
3) Katil sai PÖFF eile läbi juba enne seitset.
1 + 2 + 3 = võtsin Alo õhtul kaasa ja läksin Lasna ja viibisin seal poole ööni.
Ronisime, jooksime ja mida veel. Trenn sai korralik. Käed on haiged (pärast pikka pausi ronides ootuspärane), reielihas on hell (ühe jala kükkidest). Alo samuti jooksis ja ronis ja oli väga elevil.
Mina leiutasin jooksvalt ronimisdidaktilisi võtteid, rääkides "tüdruku asendist" (käed keskel ja jalad harkis) ja "poisi asendist" (jalad koos ja käed kahel pool). Noh nagu need kolmnurgad kempsu peal. Töötas hästi; laps sai aru, kuidas tasakaal töötab, ja ronis seejärel palju rahulikumalt (ja paremini). Köide tulemise õppis ka ära ja no üldse oli tore.
Ma ise sain tünjast kehast ja 0-treenitusega kätest hoolimata kohe kenasti üles, ja isegi alla, daltoonikute rada pidi muidugi.
Täiesti uskumatul kombel oli Alol varasem kogemus alles meeles. Ta oli siis mis... kaheaastane?!
Pärast trenni, sisuliselt öösel, läksime veel järgmiseks hommikuks Katile sünnipäeva-lilli tooma. Viru tänav on kinni, putkad aga töötavad. Ronisime Aloga Musumäel ja ei saanud aru, kuidas saaks. Aga saime lilled kätte ja saime läbi ka Kati imestunud "kus te küll NII kaua olite" küsimustest :)
Hea trenn! Ja läheme veel! Ja tulge kaasa!
Järgmisel nädalal: läksimegi veel. Alo sai kaks korda vasakust (kõige laugemast) rajast üles, esimesel korral ma küll sikutasin päris kõvasti, teisel korral ronis juba enam-vähem ise. Mispeale ma panin ta ron-mini koolivaheaja laagrisse kirja.
Järgmisel nädala: läksime veel ja võtsime Iida ka kaasa. Lapsed said ronida kuidagi vähe (segadused vööde ja sussidega) ja tujutult.
posted by Kaur @ neljapäev, november 19, 2015
0 comments
Iida, 6. august 2003