Arvud sassis

Iida istus enne magamaminemist minu süles ja jauras uniselt: Iida on kolmeaastane. Emme on kolmekümne kolme aastane. Kenneth on neljakümne nelja aastane... (Kenneth on me lapsehoidja laps, Iidast kaks kuud noorem.)

Eile kommenteeris ta telekanali "03" valimise peale "nullkümmend kolm".

Iida õppis numbrid ühest üheksani ära hirmus noorelt, sest esiteks ma lugesin talle tema sõrmi-varbaid ette ja teiseks on 1-10 entsüklopeediaselgade peal just tema silmade kõrgusel. Aga ma ei ole ta arvutamisoskust sellest saadik eriti parandanud, pole nagu vajalikuks pidanud. Ka ei ole me teda aktiivselt lugema õpetanud, ehkki tähti tunneb ta tänu puzzlematile juba ammu-ammu.

Kas see on mets?

Iida selle kuu põhi-teema on saada aru, mis on mets. Autoga sõites küsib ta iga puu kohta "kas see on mets?". Me siis seletame vastavalt olukorrale, et on, või ei ole, või on park / lagendik / aed / misiganes.

Linnas sõites pole see väga probleem, aga Tallinnast Tartusse sõites hakkavad küll kõrvad vett jooksma ja suu kuivama sellest metsa-jutust.

Eks piir metsa ja pargi ja lageda vahel ongi veidi hägune ja kuidas laps muidu ikka selle teada saab kui mitte palju küsides. Omavahel oleme mõtelnud, et kui tal metsa-värk selgeks saab, siis mis võiks olla tema järgmine "suur küsimus". Kust tuleb tolm? Kas kolm on hunnik? Mis on elu mõte? Kujutame ette last, kes küsib tundide kaupa "mis on elu mõte? kas see on elu mõte? aga see? aga see?" ...

Transpordiasjad

Poistega koos kasvamine annab tunda. Nukkudest on meie lapsel täiesti pohh, igasugu mootoriga riistad on aga nii mänguasjade kui päris-asjadena täiesti INNN.

Käisime Petersoni kohvikus söömas (Narva mnt & Juurvilja nurgal) ja istusime kõrgetel toolidel akna all. Mina vahtisin inimesi, inimesed vahtisid meid ja Iida vahtis tramme. Busse ja mootorrattaid kah, aga tramme ikka kõige rohkem. Nii kui uus tramm tuli, siis luges ette, mis värvid selle külje peal on. Punane ja valge tramm tuli! Oranzh ja valge ja must tramm! Sinine ja kollane ja valge ka natuke tramm! Busse teadustas ta kah, a need on kõik nii igavalt "valged ja rohelised".

Siis on lapsel tekkind komme vaadata, "kuidas auto ära sõidab". Kui keegi hakkab autoga sõitma ja meie oleme lähedal, siis Iida jääb seisma ja vaatab.

Eile tegi ta mulle ristküsitluse sellest, kas autod, mootorrattad ja jalgrattad tohivad sõita a) tee peal, b) mulla peal, c) asfaldil, d) murul...

Iida ei jäta kunagi mainimata, kui kusagil on näha mõni traktor või kraana.

Tänaval küsib ta süstemaatiliselt autode marke ("nimesid").

Emme kinkis Iidale oma mootorrata (punane, edev, Honda) ja rekkamudeli. Iida on täiesti sillas.

Kitsed

Meie maja keerdtrepil on üks järsk käänak. Iidale ja Kennethile on ammu seletatud, et seal tuleb minna seinapoolsesse äärde, kuna trepp on KITSas. Nii nad siis ronivad trepist alla-üles, korrutades metsKITS, metsKITS, metsKITS!, metsKITS!!!

Iida käis hambaarstil ja oli seal hea laps, näitaks kõik kikud kenasti ette. Arst andis Iidale tänuks pisikese sarvedega looma kuju. Iida teab - see on PALJUKITS.

Koristaja hing

Meie laps sisustas KAKS TUNDI tänasest õhtust sellega, et nühkis märja lapiga puhtaks prügikasti ja oma pliiatsikarbi. Mõlemad olid tema enda pliiatsi-sodipodi täis. Nohises ja nühkis, meiega suhtles vaid siis, kui oli vaja lappi märjaks teha või kui mõni eriti jonnakas kritseldus puhtaks ei tahtnud minna.

Kärbsed peas

Tuli suvi, tulid kärbsed. Emme võttis välja meie kärbsepiitsa. Inspira disain, kolmeharulise "jala" ja kolmnurkse lapatsiga.

Alguses arvas Iida, et see on labidas. Siis nägi ta kärbsepiitsa "töös" ja sellest sai tema lemmik. Nüüd jookseb Iida kodu mööda ringi ja annab piitsaga igale poole heledaid litakaid, ise räägib juurde: "Siin on käjbes! Siin on kaaaa käjbes! Siin on palju KÄJJPPPSEID! Iida LÖÖÖÖB käjbest! Iida annab käjbsele PEKSA! Iida ajab käjbse ära!"

Lisaks oma töö kommimisele peab ta kärbsega monoloogi. Käjbes, äja mine äja! Käjbes, äja taha äja minna! Käjbes, kuula sõna! Siis kujutab ette, et kärbes lendab kuhugi mujale, jookseb järele ja otsast peale.

R

Näe KANA, ütleb Iida, kui me mõnest ehitusplatsist mööda sõidame.
Kaks KANAT, rõõmustas ta eile sadamas.

No ei tule see R täht veel nii hästi välja nagu peaks.

Koll

Mina ei ole laps.
Mina olen pähh koll.

Mereline nädalavahetus

Laupäeval toimus Triinu & Priidu "pidu peresuhete registreerimise puhul", mis läks sujuvalt üle Mia-Erika kolme-aastaseks sünnipäevaks. Laupäevaks jätsime Iida Sõrve, vaja tal purjus pulmaliste jalus kakerdada :), aga Mia sünnipäevaks tõime kenasti kohale.

Pidu toimus Laoküla merelaagris, seega saime kaks päeva päikest ja tuult. Iidale meeldis väga, ronis mere ääres kivide otsas ja kaevas teokarpe ja vaatas luiki ja lennutas Mia roosat lohet. Alguses arvas küll, et sünnipäevalapse nimi on Meerika, aga õppis ümber :) Igatahes oli temaga peol olla lausa lust. Pidu ise ja rahvas olid ka supertoredad, tänud perekond eee... Triinule ja Priidule vaeva ja seltskonna eest :)

Üks papu

Õuekingadega toas ei käida, teab meie laps. Aga....
Iida: Papudega ei või toas käia!
Mina: Ei või jah.
Iida: Aga kas ühe papuga võib?

Nagu linnukesed

Kaidi ja Kenneth ja Iida tulid trepist üles, aga minul oli tunne, et läheneb parv siutsuvaid linde. Kenneth ja Iida pidasid kiljumisvõistlust ja laste hääled on nii kõrged, et kõlavad kaugelt rohkem piiksumisena. Mõlemad ise paduõnnelikud ja säravad.

Lõhub asju :(

Åsa kinkis Iidale karbi rasvakriite. Selliseid, kus kriiti ennast saab plastikust torukese sisse "peitu" keerata. Iidale meeldisid need väga. Keeramise nipi sai ta kohe kätte, ja ta veetis tükk aega kriite "suureks" ja "väikeseks" kruttides. Küsis iga kriidi kohta minu käest üle, kas see on "liiga suur" või "liiga väike" või "keskmine" või "paras".

Aga nagu ma kartsin, leidis ta hiljem vaikse hetke ja murdis kõik kriidid pooleks.

PAAR PÄEVA HILJEM: kriidid on murtud sajaks väikseks tükiks, Iida sordib neid värvi järgi, paneb torudesse ja pesadesse. Tegemist kui palju! Täiskasvanute piiratud "kriidid on joonistamiseks" arusaam ei pea ometi last takistama, eksju.

Peab viisi

Iida peab täiega viisi. See on kõige rohkem vist vanaema Tiiu teene, pärast maalt tulemist on Iida alati tükk aega laulu-meeleolus ning räpib meile tekste. Aga eile laulis ta koos minuga paar laulu täiesti adekvaatselt õige viisiga ära.

(Rohkem laulmist segab see, et ma tea keerulisemate laulude sõnu peast. See on täiesti masendav, kuidas laps suudab luuletused täiesti lambist pähe õppida, minul aga ei jää ega jää.)

Autod ja värvid

Iida istub laua peal ja vaatab tänavale ja ennustab, mis värvi auto tuleb. Umbes nagu kodune kihlveokontor on.
"Nüüd tuleb kindlasti roheline."
"Ei, hoopis punane auto tuli."
"Nüüd tuleb ikka roheline."
"Ei, punane tuli hoopis."
"Issi ütle ka, mis värvi järgmine auto on!"

ja nii edasi ja nii edasi. Millegipärast soovis laps just rohelise auto peale "kihla vedada", aga neid liigub harva.