Ümbruskonnas söömas

Kuna kodune köök on alles kujunemas, siis käime ohtralt ümbruskonna kõrtse pidi.

Mack. Marati majas Tartu maanteel. 5+ teenindus, 5+ toit, lastele meeldis esimesest hetkest. Kindlalt tagasi. (Idee sinna minna tuli Gea kakra-blogist.)

nop. Ümber nurga, sõbralik ja maitsev, aga... lastega pole sinna asja: süüa nad sealt ei saa.

Mandarin Tartu maanteel. Erineb Endla trollipeatuse kohast nagu öö ja päev, kuigi kett on sama. a) teenindus imeb b) menüüs ainult kana ja lammas, moslemist kokk vist? c) sisekujundus on täielik hiina ime, nagu peabki.
Kuid - need kana ja lammas oli väga maitsvad. Tagasi.

Päris-kolimise õhtul hoidusid lapsed Lasnamäel ja meie käisime poole öö ajal Revalis. Reval on vana lemmik; annab normaalselt süüa ja köök on kaua lahti. Kunagi käisime seal Iidaga väga tihti.

Pühapäeval käisime aga Sõrves ja pidasime romantilise lõkkeäärse pikniku. Vähemalt ploome on lapsed sel sügisel saanud täie eest!

Kolime, kolime!

Homme juba vanas kodus.
Esialgu ilmselt netita.

Iida uuris hoolega, kas me ikka tema mänguasjad ja joonistustarved ja vanad pildid võtame kaasa. Võtame, võtame!

Järgmisel päeval: enam-vähem kolitud. Suured asjad ja kraam on veetud, pisipudi on veel vanas kodus.

Koolipaanika alga!!!

Täna kell kolm sai eelkooli rühmi valida. Pmst neil vist vahet pole, kellaajad on umbes samad (vahe ainult, kas E&K või T&N) ja kõik mahuvad "ära" ja õpetajates pole ka vahet. A sellegipoolest oli 15:15 seis, et
- kooli server oli täiega surnud
- telefon oli täiega kinni
- ukse taga oli umbes tunni-kahe pikkune saba

Üleeile käisin kõik õpetajad googlega üle. Tulemused on. LiisKängsepp ja teised siin muretsevad blogivate lapsevanemate üle. Tegelt on täiskasvanute neti-käitumine palju paljuütlevam. Lapsed on mingi vanuseni kõik umbes samasugused, suured inimesed aga...
- üks õps on blogifänn, ta on umbes 10 blogi tiimis sees.
- üks on andnud hääle vabadussamba vastu. isamaa reetur? tahan oma lapsele sellist?
jne.
ja need on  keskealised  meievanused naisterahvad, eks.
Ühesõnaga, meid KÕIKI - mitte ainult meie lapsi - hinnatakse nüüd ja edaspidi läbi google. Ja lapsest blogimine on kõige väiksem asi selle juures.

Iidaga hamba-arstil

Head uudised: jäävhambad on kõik korras, miski puurimist ega parandamist ei vaja.
Mind vaadati ka üle, ka kõik korras.
Pärast tegime Stockmannis väikese pannkoogilaksu.

Okse!

Legend räägib, et kui mina väike olin ja Koeru vanaema mind kärus ringi sõidutas, olin mina sealt kisanud:
Okse!
Vanaema, okse!
Okse, vanaema, okse!

See tähendas siis tungivat palvet käruga kiiremini liikuda - "jookse, vanaema, jookse!"

Alo on sellega võrreldes viisakus ise:
"Issi, sõida palun kiiremini."
"Issi, palun sõida kiiremini."
Aga see-eest kordab ta ennast nagu üleskeeratav papagoi.

Iidal on tulnud narr komme ka kärusse norida. Et kui Alo saab ja tema ei, siis "see pole aus". Viimati pargis käies panin Iida kärru ja Alo talle sülle ja rallitasin mõlemaga koos.

Kirjad emale

Eelkool saatis broshüüri ja kuidas netis gruppi valida. Mispeale mulle meenus kohe
kirjad arvutilaagrist.

Alo ilus eesti keel

Tornitips (-tipp)
Puujalg (-tüvi)
Teleka-multikas-pultikas (telekapult)
Mikrofoni ahi (mikrolaineahi)

Loeb arve soravalt kaheksani ja seitset enam vahelt välja ei jäta. (Ma tõesti ei tea, kust või miks see oskus.)
Kaks ja kolm on sisuliselt ka selged. Suurematel arvudel vahet ei tee. Näitad kuut kommi ja küsid mitu on - loeb kaheksani ja ütleb rõõmsalt "kaheksa kommi!".

Avaldab arvamust kahtlevas vormis:
"Õues on pime, ma arvan"

Sügis sügis

Thessaloniki lennujaam.
Pidime seal öösel neli tundi ootama.
Tibud ja mina magasime pagasilindi peal :), Kati valvas me und ja tegi pilti.

Sügisene päeva- ja nädalakord hakkab paika loksuma.
Iida käib balletis T ja N, joonistamas L.
Alo on tänasest aias tagasi.

Alol on tüütu sõrme lutsimise komme. No kohe väga tüütu.
Eile ta kukkus ja lõi huule ära ja ei saanud ise imeda.
Läks siis Kati juurde ja palus:
"Emme, palun ime mu sõrme!"

Iida aga ootab, millal me oma lubaduse täidame ja Alo sõrme sinepiga kokku teeme. Väikevennad on ikka selleks, et nendega pulli saaks, eks!

Alo arengud

Meie pesamuna ja punane jäätis

Kasutab igasugu keerukaid sõnu. Hääldab iga silbi püüdlikult välja, tulemus suht naljakas: "Mina ei istu toolile, mina tulen issi sülle hoo-pis-tük-kis!" Issi, läheme õue kas-ta-ni-mu-na-de-ga mängima! Vaata, see on valge arvuti-hiir!

Erilised lemmikud on tehnilised võõrsõnad, noodsamad ekskavaatorid ja ventilaatorid. Eile käisime arstil; võeti veenist verd ja tehti sada imet; täna aga teatas Alo, et eile käisime ROHELIST MURUNIIDUKIT VAATAMAS. Nojah, polikliiniku õuel ukerdas roheline bobcat ja me läksime sellest mööda jah ja muidugi on see tähtsam meelde jätta kui süstlaga arstitädi.

Mida poiss veel oskab:
- Tunneb numbreid. Teeb vahet - üks asi, kaks, kolm. Sealt edasi on "üks kaks kolm neli viis kuus kaheksa".
- Küsib mitut asja korraga. Kolme kommi näiteks. Küsiks rohkemgi, kui oskaks :)
- Tunneb värve. Mitte ainult sinine-punane-roheline, vaid ka roosa ja lilla.

Täna tõi telelehe ja teatas "issi, hakkame ajalehte lugema!".

Üritab ise hambaid pesta.

Ei käi potil. 2a2k, oleks juba aeg. Õigemini, meil oleks aeg teda potile panna...

Lasteaiast öeldakse, et vaidleb kõigile vastu. Mul on tunne, et see pole jonn, vaid lihtsalt keeleline harjutus. Oskan öelda EI!

Sügisjooksule!!!

Olen pärast suvist vigastust juba kuus korda jooksmas käinud. Esimene kord lendas pulss kergelt sörkides 200 peale (ma ei liialda, selline asi on tõesti võimalik) ja keha protestis täiega. Ühesõnaga, vorm on paras, et minna sügisjooksule poolmaratoni proovima.

Stardiprotokollis olen kirjas:
nr - osaleja nimi - sünniaasta
72 - VIRUNURM KAUR - 1070

Oma vanuseklassi võit on vähemalt kindel.

Esimene balletitrenn

Jah, otsustasime kergejõustiku kahjuks ja balleti kasuks. Et kui juba aasta on käidud, siis võiks teise järjest otsa teha. Jooksma-kargama saab hiljem uuesti ka minna, samasse balletirühma hiljem tagasi - ilmselt mitte. Ja meile endale on balletis lihtsam käia, saab trammiga kohale & tagasi.

Eile oli esimene trenn. Iida tuli tagasi ja oli päris rahul. Saime kevadise esinemise plaadi ka kätte - eks õhtul kodus vaatame.

Sally stuudio kunstiringi läheb ta muidugi ka, see on nii nunnu, et poleks aus teda sealt ära võtta.

Kui keegi muidu oma lapsele trenni otsib, siis julgen Fortise kergejõustikku ja Gerlit ka väga soovitada :)

Kreeka jäätis

Ouranopolises.
On õhtune aeg ja kõik kreeklased on restoranides. Meie ka. Aga lapsed ei malda ju kell 11 õhtul pikalt laua taga olla! Nii viisin mina nad paar sammu eemale jäätisepoodi. Nii olid kõik rahul.

Jäätise oli lastele selle reisi A ja O. Esimese laksu said nad kohe Prahas, Alo sõi vaarikasorbeed ja sellest alates tellis ta endale alati "punast jäätist". Iida valis aga alati kõige tehislikumat värvi tuutusid: sinine pruuniga oli ta lemmik.

I & A õppisid reisil korralikult jäätist sööma. Kui esimesed korrad olid mõlemal lapsel riided tilku täis (söö ise 30 kraadiga jäätist...), siis reisi lõpus jäid mõlemad täiesti puhtaks. Iida aitas Alo tema tilkadega ja andis talle kenasti oma jäätist vastu. Jäätisevahetus! Ja jälle olid kõik rahul.

Õhtune vaikne hetk

Paotan ust ja astun tuppa.
Vaikus, pimedus.
Tuba ilmselgelt tühi.
Siin ei ole kedagi, siin ei maga kedagi.

Siis plahvatab kahest voodist rõkkav lapsenaer. Näe, petsime issi ära!
Ja siis järgneb selline müra, nagu käiks siin Briti poissmeestepidu või oleks Brasiilia jalgapallikoondis just MM-i võitnud.

Hetke pärast katkeb möll ja tekkinud vaikuses teatab Alo ülbelt:
Kuule, issi, sina mine magama!

Taganen toast välja ja sulgen ukse - nüüd on minu ja Kati kord naerma pahvatada.

Nädalavahetus

Nädalavahetus:
- laupäeval mõlema lapsega Purtses. Veidi märg oli, aga muidu OK
- pühap hommikul Iida Kumus (aitäh kutsujatele!)
- pühap lõunal Iidaga Lasnamäel sportimas ja siis Juku mängutoas
- pühap õhtul kõik külas.

Vaatasime Norra pilte. Jotunheim on ikka suvel ka ilus! Ja Põhjamere äär on nii romantiline kant! Tuleb kah minna. Järgmine suvi ehk?

Välismälu

Nädal tagasi R juurde külla minnes ei teadnud ma ta korteri numbrit. Valisin fono peal suvalise nupu, naaber vastas ja tegi lahti.
Vana pea - loomulikult ei jätnud ma õiget numbrit meelde.
Eile läksime Iidaga samasse.
Küsisin, naljapärast, tütre käest: "Kuule, mis nende korteri number on?"
"Kümme", vastas tüdruk.

Olin üllatunud. Iidal pole mingit vajadust R korteri numbrit teada, aga näe, teab.

Nüüd peaks talle tuttavate sünnipäevad ja laste nimed selgeks õpetama :)

Veevärk

Käisin nii Iida kui Aloga ujumas - Kalevi mullivannides. Eraldi, et ei tekiks kaklust teemal "miks mina sülle ei saa, kui Alo saab".

Ma ei ole küll kindel, kas Kalev lastele parim on. Seal on nii palju muud tegemist, et ujuma ei õpi nad iial. Aga vähemalt oli tibudel tore. Iida mulistas ja müdistas. Ta ei ole küll nii veeloom nagu kaasas olnud Mia-Erika (kes veetis pmst kogu aja vee all), aga vesi meeldib ja mürada meeldib. Alo pigem kõndis krokodillbasseinis ühe looma juurest teiseni ja ronis basseini äärtel, kuid asi seegi. Alo nimelt kardab vett, Kreekas sai ta ka päriselt merre ainult paar korda. (Me olime seal kümme päeva, elasime rannast 100 meetri kaugusel ja käisime enamasti mitu korda päevas ujumas, Alo aga mängis rannas ja varvast vette ei pannud.)

Nüüd on mul kaval plaan lapsed korraga basseini viia. Ilmselt Nõmmele, mitte Kalevisse.

Pildil on Iida meres müramas. Rannas oli siis peale meie veel vaid paar paari. Olukorra vääriliseks hindamiseks tuleb aru saada, et see oli tipp-rannahooaja tipphetk. Sel nädalal oli Neitsi Maarja püha, mis on Kreekas tähtsuselt teine püha üldse (Lihavõtete järel); sisuliselt puhkuse-nädal, kus kõik kreeklased on mere ääres, hotellid on täis ja rannas seisavad inimesed püsti, sest lamamiseks pole kohta. Aga meid viisid Geesi ja Angelos väiksesse randa Ierissose lahe ääres, kus ei olnud pühast hoolimata peaaegu kedagi. Mõnus!