Alo uus ratas

Alo jõudis seisu, kus käratas, et oma vana rattaga ta rohkem ei sõida ja kui me veel tahame teda veerema saada, siis olgu uus velo olla. Mis teha! Lapsevanem lasi kõrvad norgu, kõmpis tln rattapoed läbi, võttis lapse proovima kaasa ja saigi ratta. Rademarist - Hexagon Kross Mini. Valge, imekaunis, kuue käiguga. Rehvid lasin siledamate vastu vahetada, +porikad ja +tugijalg. 11 kg, kuus käiku, loodetavasti veereb hästi.

Alo sõidab kuuese kohta väga hästi. Mägesid võtab poisi kombel, vihaga, sadulas püsti. Juurikaid äärekive tõusukesi talub hästi. Ära ei väsi, kui just millegi peale ei vihasta. Tänavatel väga väga distsiplineeritud. Ka rattapoes käisime temaga rattaga :)

Tegelikult tahab Alo rattaga orienteeruma minna, nii et lontkõrv-lapsevanem mõtleb nüüd, kuidas seda korraldada. Pmst saab suva päevaku kaardile ju raja teha ja looduses kommidega tähistada. Aga enne võiks veel niisama metsas sõita.

Alo esimene päevak

Käisime Merimetsas orienteerumas. Alo, sõber, mina.
Sain 2€ eest kolm!!!!! kaarti ja SI - see lastega orienteerumine on puhas kokkuhoid.
Kõige lühem "päris" rada - 2.8 km, 9 KP.

Alol on kõik üsna selge. Ta miskipärast teab, et start = kolmnurk, finiš = topeltring. Et kaarti peab oma liikumise järgi keerama. Et kompassist on abi. Ta paneb kokku maastiku ja kaardi, oskab valida suunda ja rada. Planeerib: "siit sinna ja siis teisest ristist paremale ja siis lõikame vasakule ja..." Ehk - saab asjast aru küll. Ise on alles kuueaastane!!!
3 km läbisime veidi üle tunni, mis on M12 klassis täiesti keskmine tulemus.

Tulemused - http://www.ton.ee/tulemused/2014/pr1401.html

GPS track

Kaart:

Kapsa sordid

Alo esitab mõistatuse:
"Milline kapsas ei ole suur?"

Mina, hommikuselt tüdinult:
"Jänesekapsas."

Ove, entusiasmiga:
"Salvei!!!!"

Räägivad surnuks

Poisid räägivad mu arukaotuse äärele. Või üle selle. 

Poistega lennusadamas

Käisin poiste + Alo sõbraga Lennusadama mänguväljakul. Ja muuseumi restoranis söömas. Ja sõjaväe autosid vahtimas. Poisid ronisid kahuritel, kihutasid tõuksidel piki muuli, pidasid muuseumis kondavate zombidega virtuaalset lihapallisõda ja pidasid end üldse väga sõjakalt, poisikalt üleval.

Lennusadam ongi poisterahva jaoks Tallinna kõige ägedam koht. Kolm+ tundi kulusid üsna kiirelt ja mängust puudust ei tulnud.

Ove oli kogu aeg asjas sees. Sõitis jooksurattal sinistest mägedest alla ja üle, ronis mänguväljaku laeva hämaras kõhus, pidas samuti "pahadega" sõda. Lausa lust!

S..

Vestlus algas süütult.
Alo, 6a:
"Kas looduslikke rukkipõlde on ka olemas?"

Edasine areng käis nii:
- Looduslikud vs kultuurtaimed
- Sordi- ja tõuaretus
- Herned, õunad, lehmad, scottish foldid
- Inimrasside tunnused
- Eri rassist paaride laste naha värvid

Ja siis Alo küsis:
"Aga kuidas naise keha aru saab, mis nahavärv mehel on?"
Ja vastas mulle ise, sosinal, kõrva sisse, õigesti.

Kellelgi kassipoega ei ole üle?

Lasnamäe rattamatk

Alo + sõber + lapsevanemad. Kadriorg - Pae järv - Torupilli selver - Kadriorg, 9 km.
Nägime järgnevat:

- Linnavaade Lasnamäe tänava äärelt (16-kordsete majade alt). Seal on künkake, mille otsast näeb lisaks Toompeale ja linnale ka Nais- ja Paljassaart. Otse jalge alla on Ilvesesild ja Kadriorg.
- Ring ümber Pae järve. Läbi võsa on näha mu lapsepõlvekodu - Fedjuninski 2.
- Pae pargi mänguväljak, kuhu me seekord ei jõudnud, seega on põhjust uuesti minna.
- Võidujooksu Statoil. Kompressor oli katki ja rattaid pumbata ei saanud, karistuseks ei ostnud me sealt siis šokolaadi kah.
- Tallinna alumine tuletorn. Roheline vilkuv valgus ajas poisid täiesti hulluks, hakkasid tantsima ja üle pargi karjuma ja tantsima: "disko, disko!"
- Laskumine Peetri treppide ülaotsast Kadriorgu.
- Ilvesesild ise.
- Torupilli selver.

Alo väntas isukalt, "puhkepauside" ajal jooksis ägedalt ja ei kurtnud väsimust ei sõites, ei pärast.

Vihahood

Alo käis sünnipäeval. Kohalolnute sõnul jooksid lapsed esimesed kaks tundi õuel lakkamatus mänguhoos ja siis sukeldusid tubasemate tegevuste juurde. Keegi ei söönud midagi, sest nagu Alo ise defineeris, "oleks see aega kulutanud".
Lahkudes plahvatas meie 6a tigeda pommini. Mismoodi kõik oli olnud igav, eriti see õues jooksmine, kogu sünnipäev liiga lühike ja tort valest materjalist. Nördinult teatas ta, et kahetseb, et siia üldse tuli, ja et taas on tegemist halvima päevaga tema elus. Ta sai isegi sünnipäevalapse enda kinnitama, et jah, oli tõesti nõme-igav üritus.

Naastes käisime läbi bensukast, kus noormehed palusid nätsu. Mis siis ikka, ostsin. Seepeale teatas Ove, et see on liig kibe, käskis nätsu mul ise ära süüa ja nõudis juua. Mis siis ikka, näts prügisse, ja juua andsin ka - autos oli poolik pudel vett. Mispeale käratas Ove, et vesi on liiga külm...
Koju jõudes üürgas Ove heledal, selgel, kandval häälel üle kogu õue:
"Ja issi, sa pead selle kibedate nätsude ja liiga külma vee ostmise järele jätma! Kas sa said aru!"
Kogu Kadriorg kajas ja sai teada, KUI halb lapsevanem ma ikka olen.

Ja ma ise plahvatasin, ja mitte vähe, kui leidsin Iida kell 10.30 õhtul ipadiga mängimast.

Viharavi perepaketti oleks vaja.

Ellerheina mudilaste kontsert

See sõna - mudilaskoor - häirib mind kogu aeg. Mudilased peaks olema umbes nagu koolieelikud ja isegi siis ei söandaks ma seda sõna näiteks Alo kohta tarbida. Aga mudilaskoor "Ellerhein"? Kus plikad on 10 ja 11 ja hakkavad neiu mõõtu välja andma? No ei kõla õigesti.

Kevadine kontsert oli seekord Lauluväljaku all saalis. Merevaade ja palju betooni. Mallika sõnul väga hea akustika, mille nullis kenasti ära pärast avalugu kadunud elekter. Sest kontsert oli üles ehitatud solistidele - kes laulis, kes jutustas, kes luges raamatust lõike ette. Suht veider oli näha mikrisse laulvat lauljat, kui oli selge, et võimendus ei tööta.

Muidu aga oli kontsert väga hea. Lüürilise alguse ja mürtsakama lõpuga. Liikumine sobis imehästi ja andis tütarlaste meeleolule palju kaasa. Mu arust kõige parem mudilaskoori (:((((() kontsert, mis olnud on.

Astangu ekskursioon

Käskisin Iidal tulla rattaga sõitma. Muidu kuluvad potterid lihtsalt kapsaks ära.
Abivalmis onu Rocca Hawaiist - aitähh, aitähh tõesti!!! - fiksis pärast tööpäeva lõppu Iida rattale uue rehvi, mina ise sain oma rehvid täis Rocca Rademaris. On veidi veider küll marssida kaubanduskeskuse teisele korrusele ja paluda "ainult veidike õhku"... Aga aidati heal meelel sealgi.

Astangul on rattatee, aga sinna me muidugi ei läinud, see ju igav. Sõitsime ringi panga alt läbi, Paldiski mnt juurest üles ja siis loopealset tagasi. Algus-lõpp Kadaka autoturul. 6 km. Iida oli täiesti küpse, s.t. tulebki rohem rattaga sõita.

Aga Astangu on huvitav, suisa põnev!!!
Seal on pank, keset maismaad.
Seal on P1 kindluse tunnelid.
Seal on Eesti ainus ronitav kalju. Iida on meiega ronimistrennis kaasas käinud küll, aga ta enam ei mäleta.
Metsa all on ladude kaitsevallid ja muu inimtekkene sõja-maastik.
Loopealsel on langatuslehtrid ja šahtid, kuhu saab sisse piiluda või kukkuda. 
Otse tee kõrvalt leidsin mürsu kesta.

Kõige põnevam leid olid aga detektoristid panga peal. Kolm metalliotsijatega vene onu. Rääkisid, et siin oli 400 aastat tagasi küla. Teadsit täpselt majade ("hutorõ", vist "hurtsikud") asukohti. Ütlesid, et tee, millel sõidame, on iidvana ja olemas ka sadu aastaid vanadel kaartidel. Ja näitasid oma leide - padrunid, üks 41. aasta Saksa medal ja mõned mündid, millest vanim hinnati paarisaja aasta vanuseks.

Iidale jättis see kõik kustumatult halva mulje. Kogu Astangu on üsna värskelt põlenud, suitsune hais on kogu aeg tunda, ja ega see militaarmaaastik just kena ei ole. Või ütleme ausalt - see on Tallinna ümbruse kõige koledam koht üldse. Aga las tütarlaps õpib, et kõik ei ole kesklinn ega Kadriorg!

Astangu ajaloost kirjutab veel http://www.eestiloodus.ee/artikkel1145_1123.html.
Ja aitäh http://iltaka.blogspot.com/2014/04/militaarmaastikud-2.html -le idee eest!

Kui emmet pole kodus

Kell on 11 õhtul.
Poisid loevad koos LEGO kataloogi.
Iida vaatab filmi - "The Break-Up", romantiline komöödia Jennifer Anistoni ja Vince Vaughn-iga - ja on vaimustuses, kui lahedaid asju täiskasvanutele tehakse.
Pannkoogid on söödud.
Vannituba ujub veest, või no enam juba mitte.
Vabadus!!!!!