Vihahood

Alo käis sünnipäeval. Kohalolnute sõnul jooksid lapsed esimesed kaks tundi õuel lakkamatus mänguhoos ja siis sukeldusid tubasemate tegevuste juurde. Keegi ei söönud midagi, sest nagu Alo ise defineeris, "oleks see aega kulutanud".
Lahkudes plahvatas meie 6a tigeda pommini. Mismoodi kõik oli olnud igav, eriti see õues jooksmine, kogu sünnipäev liiga lühike ja tort valest materjalist. Nördinult teatas ta, et kahetseb, et siia üldse tuli, ja et taas on tegemist halvima päevaga tema elus. Ta sai isegi sünnipäevalapse enda kinnitama, et jah, oli tõesti nõme-igav üritus.

Naastes käisime läbi bensukast, kus noormehed palusid nätsu. Mis siis ikka, ostsin. Seepeale teatas Ove, et see on liig kibe, käskis nätsu mul ise ära süüa ja nõudis juua. Mis siis ikka, näts prügisse, ja juua andsin ka - autos oli poolik pudel vett. Mispeale käratas Ove, et vesi on liiga külm...
Koju jõudes üürgas Ove heledal, selgel, kandval häälel üle kogu õue:
"Ja issi, sa pead selle kibedate nätsude ja liiga külma vee ostmise järele jätma! Kas sa said aru!"
Kogu Kadriorg kajas ja sai teada, KUI halb lapsevanem ma ikka olen.

Ja ma ise plahvatasin, ja mitte vähe, kui leidsin Iida kell 10.30 õhtul ipadiga mängimast.

Viharavi perepaketti oleks vaja.