Muudkui toimetavad

- Iida kasvatab koos Katiga mungalilli. Panid kodus mulda, siis ootasid päevast päeva esimeste võrsete tulekut, nüüd loevad tärganud lilli kokku.
- Alo harjutab ise ilma toeta seismist.
- Alo saab köögilaua äärel olevaid asju kätte :(
- Alo käis eile fotograafil ja sai passipildid!
- Iida kärutab Alo mänguautoga ringi. Alole hirmsasti meeldib.

Kasutab köögitehnikat...

... pääsemaks uuele levelile. Tubli :)

Ja kapi eest nihutab tooli ära, et kapi uksele ja sisule ligi saada.

Rabamatk - Jussi nõmmel ja järvedel

Terve päevatäis matka - Jussi nõmm ja järved Põhja-Kõrvemaal. Kutsujaks Rebecca pere. Lapsed olid ülitublid, käisid-ronisid päev otsa, ei mingit virinat ega väsimust. Meil oli kaasas neli last: neljase ja viiese jaoks oli see matk just paras päevatee, kolmene oli pool aega issi kukil ja kahene pea kogu aja kärus. Jussi matkarada on lastele põnev: maastik on vahelduv, kogu aeg tulevad uued ja uued järved, saab ronida mäe otsa ja mäest alla, ning militaar-maastik on veel omamoodi huvitav.

Jussi nõmm on veneaegne polügoon, lage kanarbikune ala pommiaukude ja mürsukestadega. Lisaks näeb seal lagedal hästi, kuidas maastik jääajal tekkinud on - nii Iidal kui Rebeccal on "Pildiraamatu Maakerast" läbi loetud ja geoloogia vastu tõsine huvi. Nõmm on mürsuauke tihedalt täis, nägime ka üsna mitut mürsukesta ja sõelaks lastud plekkplaate. Sõja mängimise selgitamisega jäime veidi hätta. Aga kanarbikunõmmena on Jussi Eestis ainulaadne ja huvitav koht.

Jussi järved on aga nõmme kõrval metsas, nende vahel on kõrged vallseljakud (oosid), ronimiseks parajad pähklid. Paaris kohas on järveäärne maastik märg, seal saime kõndida laudteel, lastele muidugi meeldis. Nägime kopra näritud puid, no üldse oli igati õpetlik.

Imeilus päev igatahes :)

Paar linki Jussi / Kõrvemaa kohta:
Looduse Omnibussi jutt Jussi kandi ajaloost
Soodla jõgi, mis sealkandis voolab
RMK Põhja-Eesti puhkeala
Google satelliit-kaart Jussi järvedest

Pole head ilma halvata

Alo magas täna öö otsa. Õndsus! Inglike! Õnn on taas meie õuel!

Kas saaks ma sellest aru, kui poleks vahepeal olnud mitut ööd kisava tite, hüsteeria ja katkiste närvide seltsis? No ei saaks.

Muidu läheb meil hästi. Lapsed terved, Iida käib aias, eelmisel nädalavahetusel saime kaks korda rattaga sõita ja korra loomaaeda. Iida õppis eile arvutit kasutama - veetis tükk aega lastekas.ee-s, ma isegi ei tea, mida ta vahtis seal ;) Alo muutub aina mõistlikumaks. Lapsed mängivad aina rohkem koos. Pildil ongi Iida laste voodi mitmesugust nänni täis tassinud ja mängib Aloga seal "laeva".

... ja head

Alo ütles oma esimese selge sõna: ÕDE!!!

(Iida esimene sõna oli "aua", kutsud olid alla-aastase Iida suured lemmikud, aga Alo on neist kuidagi eemale jäänud. Õde on tema elus see-eest tõesti tähtsal kohal.)

Alo ronib nüüd suurele diivanile! Sellest tuleb muidugi jama, aga igatahes on see areng. Tugitoolidele ja sealt alla tuleb ta vabalt.

Alo lehvitab.

Alo mängib nüüd pikalt ja süstemaatiliselt mingite asjadega. Täna võttis miski ümmarguse korgi ja käis sellega pool tuba läbi, veeretas siin ja proovis sinna ja kopsis korgiga põrandale ja vaatas, kas kork voodi alla mahub ja kas selle sealt pärast kätte ka saab.

Ja Iida on nüüd nii hea, nii hea! Aga sellest eraldi ja pikemalt.

Halba...

Alo une-rezhiim on täiega sassis. Oleme teda kolmel öösel autoga sõites maha rahustanud, aga täna ei aita see ka. Kesköö on käes, aga laps ei maga ja meie ei oska teda magama pana. Täielik vastand senisele ime-magajale, kes tuli vaid voodisse panna ja siilipoiss kaissu anda.

Alol on köha-nohu. Tõsi, mõlemad taganevad.

Nädal kodus ja muutuv Iida

Iida oli nädala aiast kodus.

Mõlemad lapsed olid tõbised. Iidal väike palavik, Alol vist kah, mõlemal kerge köha ja nohu. Meile ebamugav - lastega välja ei saa, külalisi kutsuda ei saa, nohused lapsed ei maga hästi... -, aga siiski ei midagi tõsist.

Aga Iida ise muutus selle nädalaga päris palju.

Me lapsed on varem ka päevade viisi kodus koos istunud. Üldiselt on sellest tulnud vaid jama: nad tüdinevad üksteisest ära - ja siis hakkab Iida igavuse peletamiseks Alo kallal norima. Tigedalt. Eesmärk on selgelt iseendale tähelepanu saamine - NÄETE, kui halb ma olen! Ega ta vennale tegelikult päris haiget ei tee, aga ta mängib selle piiri peal, kus meie mingi aja vastu peame ja siis plahvatame. Iida patsutab Alo pead - alguses õrnalt, siis veidi kõvemini, siis veel kõvemini... kuni Alo nutma hakkab või (sagedamini) mõni täiskasvanu vahele segab. Või siis nügib Alot, võtab talt asju ära, karjub... Ühesõnaga - terror! Meie muidugi reageerime - sõltuvalt tujust - mõnikord samuti kurjusega, teinekord Iidale pai tehes ja temaga tegeledes. Igatahes oli vahepeal aeg, kus Alo oma õde tõeliselt kartis, kuna see oli tema suhtes selgelt liiga vägivaldne ja tige.

Alol aga on samuti igav ja seepärast trügib ta oma õele ligi. Senine üksiklaps Iida on harjunud segamatult tegutsema. Kui tahan, siis joonistan - kasvõi päev otsa. Kui tahan, panen puzzlet kokku, laon autosid ritta või nikerdan ühe mänguasja kallal kuitahes kaua. Alo aga ei lase Iidat üksi nohiseda, tikub samade asjadega mängima, tahab ta kriite-pliiatseid-puzzletükke ära süüa, ühesõnaga - häirib. Heas tujus Iida lahendab olukorra viisakalt, igavusest kuri vanem õde aga vihastab ja teeb midagi kurja - lükkab Alo hoolimatult eemale, prõmmib tal ukse nina all kinni, käratab. Ja jälle sõltub meie tujust, kas tekib skandaal või mitte.

Lastega koju sunnitud vanema tuju pola aga kunagi suurem asi.

Nii oli karta, et nädal kodusolekut ajab Iida ja Alo läbisaamise täiesti punaseks.

Tegelikult...

... sai Iida selle nädalaga paremaks lapsed kui ta eales olnud on.

Selle taga vist on Kati kasvatustöö. Haiguse alguses vihastas ta paar korda korralikult, Iida sai mõne nahatäie ja nendele juurde tundide kaupa loenguid, kuidas edaspidi hea laps olles -täitest pääseda. Ja nüüd on Iida juba nii suur, et loengud jõudsid kohale.

Igatahes on viimased päevad temast kiiranud tahtmist olla tõesti, tõesti hea tüdruk. Ta on oma senise jonnakuse (sellega on meil kogu aeg tõsine häda olnud - ainult blogisse pole sellest suurt jõudnud) peaaegu unustanud. Ei vaidle, ei põikle, täidab käsku. Ei nori, ei tingi. ("Olgu, ma söön pudru ära, aga siis ei lähe ma täna kindlasti lasteaeda." sorti mõttetud tingimised on niii tüütud.) Kiita last mittevaidlemise eest tundub kuidagi vale... aga erinevus praeguse ja kaks-nädalat-tagasi-Iida vahel on nii suur, et see torkab tõesti silma.

Siis on lapsed õppinud koos mängima. Eks natuke töötas see varem ka, aga nüüd on nad tõesti kogu aeg ninapidi koos. Iida lemmikmäng on "laevamäng" - kus voodi või madrats või diivan kuulutatakse laevaks, ümbritsev põrand mereks - ja Alo on selles mängus nüüd sees nagu raudnael. Aga ka muude toimetuste juurest ei aja Iida Alot enam ära. Alo omakorda on mõistlik, ei proovi Iida plastiliine ära süüa ega raamatulehti nätsutada.

Loomaaias

Alo ja Kati kodus tõbised, meie Iidaga rattaga sõitmas ja loomaaias. Tegelt tahtsime Sõrve minna, aga enne hakkas vihma sadama kui meie kodust välja saime :)

Iida ise hakkab terveks saama, esmaspäeval lasteaeda.

Pilt on aga meie maja (Vilmsi 27) eest. Vihmaga tekib sinna selline tore ojake, kus autodel mõnus sõita on, saab kõhualuse hästi puhtaks.

Lapsed haiged :(((

Kergelt, aga siiski. Nohu, köha, isutus. Iida aiast kodus.

Pilt on aga Purtsest.

Nurub

Kati - Alo

Kati ja Alo, Elo ja Jaano aias

Lastega õue

Ülesanne "kodust välja, kaks last kaasa" võtab umbes kaks tundi kahe täiskasvanu tööd. Äratad üles, paned riidesse, annad süüa, paned uuesti riidesse, pesed hambad, paned uuesti riidesse...

- "Kaur, kuhu need Alo sokid jäid? Ma panin siia tooli peale."
- "Ei ole näind."
- "No nad olid just siin... Iida, oled sa Alo sokke näinud?"
Iida teeb ainult kavalat nägu.
... möödub veel mõni minut paanilist siblimist, siis saabub selgus...
Tark vanem õde on väikvenna sokid endale jalga venitanud. Kuna tal endal sama värvi sokid, ei saanud meie trikile jälile.

Alo edeneb, Iida edeneb kaasa

Alo seisis esimest korda ise, ilma toeta.

Kõnnib asjade najal.

Lehvitab.

Rõõmustab, kui talle vähegi tähelepanu pöörata.

Norib süüa, kui meie sööme. Ja saab ka. Nagu kutsu!

Mürab õega mis hirmus.

Iida aga on aru saanud, et meile meeldib, kui ta Alo vastu hea on. Nii kutsub ta venda igasugu nimedega nagu "päikesepoiss" ja "armas väike tibuke" ja "minu väike vennake" ja peegeldab meie enda käitumist üldse igal võimalikul viisil. Nad on koos niiiii nunnud!!!!

Oligi juba aeg. Iida eelmine "Alo, sa oled PAHA POISS!!! Ma lasen su PÜSTOLIGA MAHA, pahh pahh pahh pahh pahh pahh pahh!!!" periood oli päris tüütu.

Iida on hakanud rohkem sööma - kartuses, et muidu kasvab Alo temast suuremaks.

Iida käis Astangul, nägi rästikut

Iida käis meiega eile Astangul kaasas. Tundis igavust, sest teisi lapsi ei olnud. Käis Katiga üleval panga peal, vaatas koopaid, ronis küngastel.

... ja nägi rästikut. Kole uss roomas tast vaid paari meetri kauguselt mööda.

Rästikuid on siin üldse palju, ehkki nad elavad rohkem üleval (panga peal) kui all. Ka mina nägi eile siin prügistades kahte. Igatahes arvasime me, et rohkem me teda siia ei too. No ei ole vaja riskida.

Iida ise on rästiku nägemise üle muidugi uhke :)

Maal

Maal nagu "linnast väljas", mitte nagu kunstiteos.

Alo suhtus alguses kõhklevalt. Miks tassiti ta majade ja asfaldi vahelt miskisse rohelisse võssa? Ümberringi torkivad kõrred, kõik asjad on mullased ja liivased, õde tormab Triinuga ringi ja ei märka üldse vennaga mängida, päike paistab silma, vanemad teevad lõket ja asjatavad...

Aga siis hakkas poisile meeldima. Nojah, vanemad panivad mu miskile tekile, aga mis segab mind murule käputamast? Ja mullused puulehed maitsevad suht mõnusalt? Ja õe liivakast on ka keeleulatuses? Ja see karvane vehkiv tuust tolle neljakäpalise looma otsas on juba päris lõbus!

Nii tegi Alo lähedast tutvust muru, mulla, liiva ja koertega, peaaegu et ronis liivakasti ja jäi maalolemisega üsna rahule.

(Tegelt on ta siin juba olnud - kolisime linnast Sõrve, kui Alo oli kolmenädalane. Aga või tema seda mäletab).

Iida muidugi plagas ringi kui pöörane. Mängis Triinuga, taasleidis oma liivakasti ja kühvlid ja vormid, ronis igasugu kivide ja kändude otsa, korjas tigusid (meie: pahapaha! las tigud elada oma elamist!), kuulutas Kusti kuudi oma koduks. Tema nautis päeva igatahes täiega.

Ja meil endal polnud ka häda. Reinuta Sõrve on küll võõras, aga mitte enam nii kurb nagu sügisel ja talvel.